Санкт-Петербург

Trip meie lähimasse suurlinna sai teoks tänu Katile ja Marisele, kes mõnede nädalate eest sebisid kokku 10-pealise pundi.
Tänu uuele laevaliinile, mis ka Tallinnast Peterburi sõidab, saab seda külastada viisavabalt. Ehk laevareisijatele kehtib 72-tunnine viisavabadus. Õhtul laeva, järgmine päev Piiteris ja uueks hommikuks koju tagasi.
Meie laevasõit algas 30.10. ja peale vähese unega ööd ( ajavahe on 2 tundi ) olimegi hommikul SP sadamas. Ainsa ebamugava üllatusena kogu asja juures võib mainida aeganõudvat passikontrolli, mis nii maha minnes, kui peale tulles nõudis kokku ca 3,5 tundi. Laevafirma lubatud buss toimetas kõik külalised kenasti kesklinna ja ka tagasi. Alustasime oma linnatuuri hommikusöögiga väikeses kohvikus, mis oli 100% kaasmaalaste päralt ( üks soomlane oli tegelikult ka ). Peale meie sattus samas kohas einestama veel teinegi laevaseltskond. Toit nagu toit ikka, kõht sai igatahes täis.
Et perekond Kannimäe oli mõned aastad tagasi seda ajaloolist linna külastanud, siis nende juhendamisel suundusime Nevski prospektile. Tänu Dima utsitamisele omakorda tunnisele laevatripile mööda kanaleid ja Neevat. Minu viimasest Peterburi külastusest on möödas 18 aastat ja suurt miskit ei mäleta. Igatahes sellest korrast jääb väga hästi meelde puhas ja äärmiselt uhke vana arhitektuuriga linn. Heakorra nimel on palju tehtud ( küll ka teha on veel ), aga kel silm kaunitel hoonetel puhkab, siis juba see on põhjus sinna minemiseks.
Et meie seltskonna reisi üks põhjuseid oli jõulupidu, pidid kõik asjaosalised leidma õhtuseks kingijagamiseks "padaroki" väärtusega 50 rubla. Ehk 1 eur ja suti peale ( kurss oli 42 rbl / 1 eur ). See ajendas meid otsima turgu, kust selle raha eest oli lootus midagi leida. Aga, suurem osa meist igatahes turule ei jõudnud. Kes sai kingi apteegist, kes poest, kes putkast - aga eesmärk oli kõigil täidetud.

Turu otsinguil leidsime laiba. No otseselt ei leidnud, sest me polnud esimesed. Aga üks surnud tegelane tänava serval igatahes vedeles. Õõvastavalt elutuks tõmbunud olendist oli kiletükiga vaid kaetud pea. Surm ei hüüa tulles.
Omamoodi on venelaste komme inglise keelt oma kirillitsas kirjutada ja politsei näeb ikka välja nagu miilits. Vatijopedega vanad valivad tee ääres saua välkudes muudkui uusi motoriste.
Jõudsime külastada ka ühte einelauda või sööklat, kuidas kellelegi just lausuda meeldib. Ca 5-6 eur eest õnnestub kaks täitsa toredat praadi saada. Peterburg ( vist ka Venemaa üldse ) on väga kallis, kuid täiesti kesklinnas olevat puhast toidukohta selleks küll pidada ei saa.
Tore oli.

Veel Itaaliast...

Anmari lubatud homsest on nüüdseks küll saanud juba nädalad...lühidalt..viimane aeg reisimeenutused kirja panna, enne kui kõik pisisasjad meelest lähevad

Esimene öö möödus meil siis mägede vahel põlluservas telkides, mis sealkandis tegelikult väga levinud pole. Telgid pannakse ikka maha ainult telkimisaladele. Meil vedas, et me maaomanikule vahele ei jäänud ning oma öö kenasti mööda saime saadetud. Hommikusöök see-eest aga möödus kiirelt, sest kui olime tekid maha laotanud ja kaerahelbepuder priimuse peal valmis, saabus kuskilt traktoriga paks talumees, kes meid mitte väga viisakalt ära ajas.

Hommikusöök mägede vahel

Plaan oli vaikselt liikuda edasi ranniku (Aadria) suunas läbi Dolomiitide ning Passo di Gavia mägitee. Aga kuidagi enselegi arusaamatult jäi meile tee peale hoopis kõrgem ja huvitavam passo ehk siis Passo di Stelvio. Päris hirmus oli vaadata neid ülesmäge rühkivaid jalgrattureid arvestades väljas lõõmavat päikest ning kõrvetavat kuumust. Samas oli väga tore tipus näha neid kõiki juubeldamas, sest Passo di Stelvio oli neil vallutatud. Tahtsin hirmsasti minna kelleltki küsima, kui kaua nad sinna üles sõitsid - aga miskipärast jäi see küsimata. Hiljem guugeldasin ja sain teada, et Stelvio mägitee on üks lemmikumaid mägiteid ratturitele Euroopas ning see ongi kõige kõrgemale minev mägitee Itaalias - 2760 m. Keskmiselt (head ratturid) sõidetakse jalgratastega üles 2 tundi. Ma ei hakka lubama, et ma selle kunagi järgi teen...

 Passo di Stelvio

Passo di Stelvio

Valisime, kas läheme edasi Garda järve või Iseo järve äärde. Kuna Anmar oli Garda ääres käinud ja oli teada, et seal on meeletu rahvas (augustikuu - itaallased ka puhkavad, lisaks turistidele), otsustasime Iseo kasuks. Leidsime võrdlemisi soodsa (35 EUR kogu kupatus - auto, 4 in + telk + koer) kämpingu, kus saime oma telgi üles panna täitsa järve lähedale. Õhtu mööduski järve ääres tsillides. Ujusime, jõime veini, mängisime lauamängu ning istusime kämpinguplatsi väikeses pubis. Selles suhtes on see kuu aega hiljem kirjutamine mõttetu, et kohtade täpsed nimed on meelest läinud. Veel paar nädalat tagasi oli mul selle kämpingu nimi meeles. Seda kohta võiks isegi soovitada... hoolimata sellest et, järves, juba üsna kaldal, olid vetikad ning me kõik olime järgmisel päeval vähemal või rohkemal määral punne täis. Järv mägede vahel oli siiski väga maaliline.

Lago di Iseo päikeseloojangu eel

Öö oli muidugi omaette ooper. Kuna oli meeletult soe - 40 C kandis - otsustasid poisid magada õues rannatelgis. Julgelt arvasid, et Rudolf saab ka nendega magada. Pärast poolt tundi kannatamist (Rudolfi siblimine ja enda pesemine - lisaks see et ta ei oska midagi teha vaikselt vaid ikka suure nohina ja mürinaga), tõin ma Rudolfi enda ja Anmari juurde telki. Mis tingis selle, et Anmar pidi telgist välja kolima, kuna tema ei kannatanud ka Rudolfi toimetamist. Lõppeski öö sellega, et mina magasin Rudolfiga mõnusasti telgis, Anmar, Kevin ja Kris aga kolmekesi rannatelgis. Tore oli muidugi ka see, et kutsikas haukus igasuguste häälte peale. Kui üks tädike öösel eemal köhis, oli Rudo kohe üleval ja haukus. Ei, ärge saage valesti aru. Meil on väga normaalne koer.

Reisusell Rudolf

Kuna öö oli selline nagu ta oli, jäime pooleks päevaks veel järve äärde. Meie poistega suvitasime ja Anmar magas telgis oma ööund välja. Pärastlõunaks oli tal juba inimesetunne tagasi ja alustasime teekonda Ravenna suunal. Ravenna kohta oli mul juba eeltöö tehtud. Mul oli täpselt teada, et peame minema Lido di Dantesse või Lido di Classesse, sest ainult seal on rannad, kuhu tohib koertega minna. Tegelikult tohib minna ka Casalborsettisse, aga sealne rand ei ole nii ilus. Meie peatuspaik oligi Classe kämping (http://www.campingclasse.it/), mis tegelikult asus Dante ja Classe vahel looduspargis. Kämping oli täis veidraid suvitajaid (veidrad on minu arvates need, kes ehitavad omale kämpingualadele onnid ja siis elavad seal pikalt. Isegi aiad ja potililled on olemas. Rääkimata siis telekatest jms.) ja me veetsime seal 3 ööd. Kui ma õigesti mäletan, siis kokku maksime ca 111 EUR'i, aga teenindaja tegi ilmselgelt vea ja kasseeris meilt ca 10-15 EUR'i vähem. Ehk siis jälle ca 35 EUR öö. Sellel kämpinguplatisl oli ka eraldatud ala nudistidele. Nemad ei ole paljalt mitte ainult basseini ääres, vaid koguaeg ja igal pool. Sinna alale minemise üks reegleid oligi: nudo obligatoro ehk siis paljasolemine kohustuslik. Meie sinna ei läinud :):)

Siit edasi... Nudo Obligatoro! :)

Ilmad olid meeletult kuumad, Ravennasse sõites, näitas auto max 42 C. Mina pole veel sellist kuumust Euroopas tundnud. Seega meil väga muud üle ei jäänudki, kui rannas olla, sest seal oli vähemalt õhku ja sai vees end jahutada. Üritasime selle palavusega minna jalutama Mantova linnakesse, aga Rudolf hakkas streikima pärast 20 esimest sammu ning ega ise ka seda sauna väga ei nautinud. Rannas aga oli Rudolfil tore. Tudus oma rannatelgis, õppis isegi ujuma (räägitakse, et Prantsuse Buldogid ei oska ujuda) ja mängis liiva ja rannakarpidega jms. Vesi oli megasoe ja nii me siis seal suvitasime ja mõnulesime 2,5 päeva, misjärel alustasime tagasisõitu. Nii pruun polnud mina vähemalt sel suvel olnud. Poisid sisustasid aega teokarpide ja muude fossiilide kogumisega. Kogud said neil märkimisväärsed.

 Päris korralik kuumus...

Krisi soovil see pilt siia üles sai :) 

Kes ütles, et Prantsuse buldogid ei oska ujuda?

Ravenna linn iseenesest oli suhteliselt mõttetu... ja väljasurnud. Käisime seal õhtul, et vähegi jahedam oleks ning mitte midagi mitte kuskil ei toimunud. isegi normaalset välikohvikut või restorani me ei leinud, mis lahti oleks. Ma oleksin küll väga tahtnud minna Verona linna ja näha ära Julia rõdu, aga see jäi nüüd järgmisse korda. Ei ole mõtet ikka ennast ja koera piinata 42-kraadise palavusega linnatripil.

Tukastus :)

Tagasisõidu eredamad hetked olid vast minu magamine parklas auto ja prügikasti vahel (see oli nüüd siis see hetk, kui mind Rudolfi häälitsemine häirima hakkas) magamiskotis. Berliini A10 kaubanduskeskus, kust me kõik saime head ja paremat :) ning politsei vilkuvad tuled Leedus. Õnneks on Leedu korrumpeerunud riik ja politsei ausus maksab kõigest 50 EUR'i.

See oli meile kõigile esimene reis koos koeraga. Kui keegi mult nüüd küsiks, kas ma tahaks nii pikka reisi (km tuli kokku ca 6000) veelkord koeraga ette võtta, siis ma ilmselt jääksin hetkeks vait, kuid peaksin siis ikkagi vastama, et olen selleks valmis küll. Lihtsalt ei tohi mõttes ennast ette valmistada eriliseks kultuuri- ja gurmaanlusreisiks, sest koeraga see ei ole võimalik. Üsna palju on siiski piiratud. Mõned väidavad ka, et koera jaoks on see stressirohke, sest palju sõitu ja koha peal passimist, aga kes oskab hinnata seda, kumb on tema jaoks stressirohkem, kas pikka aega ilma oma karjata olemine või siis koos omadega läbi raskuste minemine? Ei teagi... Aga meie Rudolf on ikkagi, hoolimata kõigest, hea koer ja meile väga armsaks saanud.
(See muidugi ei tähenda, et me nüüd enam ilma koerata ei reisiks. Ei-ei-ei. . . . Peame tunnistama, et uued lennupiletid on juba sahtlis. Sri Lanka ja Maldiivid - kohtume jaanuaris 2012!)

Teevi jt.

Suvi ära saadetud

...seekord siis Itaalias, kus kuuma tegelikult veel päris pikka aega. Üks reisiseltsiline meie plaane juba kirjeldas. Peaaegu samuti nad ka teoks said. Aga asjast lähemalt.
Tahtsime ära sõita 19.09. õhtul, aga tänu avastusele et Rudolfi passis puuduvad mõned veterinaari klepsud, jäi start viibima. Neid saamata algas meie trip hoopis laupäeva varahommikul. Läbisõiduks tüütud Läti, Leedu ja muidugi kõige toredam riik Poola. Ei tea, millal tuleb aeg, et neid teid nautida.
Poolas asus Lodz`i kandis rooli ka asenduspiloot Teevi, kes meid Wroclaw`i juurde kiirteele välja viis. Sealt on juba üsna tore lasta. Igatahes ca 22 tunniga olime Müncheni juures väljas. Pisike paus ning mõned sajad veel otsa. Vipiteno - Merano mägitee oli esimene vahva keerutamine. Rooli taga igatahes väga tore, teistel kohtadel vist mitte nii. Et plaan oli järgmisel päeval sõita üle Passo di Gavia, siis otsisime telkimiskohta Stelvio poolses otsas. Peale mitmeid kämpakülastusi poetasime telgi vaiksesse põlluserva, maagilise vulinaga oja kaldale....

Mis edasi sai, sellest juba homme...

Itaalia vein, mozarella, prosciutto, pesto ja Dolomiidid...

... Meie sõbrad järgmised 10 päeva :)

Üritame täna õhtul, pärast tööpäeva lõppu alustada teekonda läbi Austria Itaalia Dolomiitidesse lõppsihtkohaga vahemereäärne Itaalia - ilmselt Ravenna kandis.

Ehk siis on plaan olla teel 19.08 kuni 28.08. Sõiduvahendiks on meie hea Audi, mis hetkel on küll veel paranduses (põhjuseks suurepärased Eesti teed ja teeremondid, kus suured teravate äärtega augud on märgistamata - lisainfo Anmarilt) ning eksisteerib ka õrn võimalus, et meil ei õnnestus autot täna kätte saada. Loodame siiski siiralt vastupidist.

Reisiseltskond koosneb neljast mehest ja ühest naisest :) Ok..tegelikult oleks õigem öelda: 1 mees, 2 poissi, 1 isane kutsikas ja 1 naine. Anmar, Kris, Kevin, Rudolf & Teevi. Ehk kui võtta aluseks, et alates kolmest algab seltskond, siis korralik reisipunt on meil täiesti olemas.

Kuna see on meie esimene reis koos Rudolfiga, siis plaanis on enamasti ööbida telkimisaladel. Neid on seal kandis piisavalt ning oma telgi ja koeraga peaks kõikidesse ka sisse saama. Kämpingutega juba raskem, sest sinna nad eriti koeri lubada ei taha. Meie Rudolf veel alles väike ka ja pissimine pole veel päris selge...

Sissekanded ilmuvad kindlasti pärast reisi, suure tõenäosusega septembris.

Buon viaggio meile :)

Meie LONDON 15.07 - 20.07.2011

Ahoi Ristirahvas! Teevi jälle siin (tsiteerides Kivirähku...Teevi asemel oli temal küll kirjas "Jumal"...noh..kes teab, see teab..kes ei tea, ei saa nagunii midagi aru...seega asun asja juurde)

Tegelikult mõtlesin, et teeks selle postituse ainult märksõnadest. Olen elus pidanud piisavalt palju konspekteerima, et see oskus mul praeguseks kenasti selge oleks. Aga proovime siis:

RyanAir, Luton, EasyBus, London, Oyster-card, London Underground, Ice-cream with Flake (Cadbury's), St. Katharine Docks, Tower A Guoman Hotel, Tower & Tower Bridge, River Thames, Guinness, beer, beer, beer, pubs, SOHO, HMS Belfast, Leicester street, Oxford street, Ministry of Sound, Eccleston Square, theatre tickets, rain, raincoat, umbrella man, English Breakfast, Fish and Chips, Victoria station, Elephant & Castle, Old Spitalfield's market, 10 Downing Street, Buckingham Palace, Green Park, Hyde Park, Big Ben, Parliament, Westminster, Westminster Abbey, St. Paul's Cathedral, London taxi, Double-Deckers, The Playhouse Theatre, Dreamboats and Pettycoats, London Eye, Greenwich, Thames cruise, Greenwich meridian, DLR, Harrods...expensive, ...

Tegelikult nii on ikka igav..teeme teistpidi...

Kui me RyanAir'ga Lutonisse jõudsime, oli EasyBus juba peatuses...
Bussiga Lutonist linna sõitmine on täiesti talutav ja suhteliselt mõistliku hinnaga (loe: kallimapoolne) tegevus.
ca 1,5 tundi ja 10 GBP per nase per ride. Victoria Station' ist soetasime endale Oyster-card' id, mis on küll väga toredad asjad. Paned magnetkaardile raha ja iga sõiduga läheb maha kindel summa raha..päevasel ajal oli see vist underground' iga sõites 2,20 sõit. Aga kui teed päevas 3 sõitu, siis sealt edasi on juba tasuta...bussiga oli vist 1,60 ja õhtusel ajal metroo ka 2,50 vist. No tegelikult jäi pisut segaseks kuidas see täpselt käis. Igl juhul oli mugav kasutada ja meie kui turistid saime pärast kaardid tagasi anda ja saime 5 naela deposit' i ka tagasi. Igati mõistlik ja mina kindlasti soovitan.

Mulle hirmsasti metrood tegelikult meeldivad. Kui välja jätta meeletud inimhordid, kusehais ja kerjused, siis need on ikka ühed hämmastavad ehitised/masinad. Need on kiired, neid tuleb ja läheb koguaeg, nende ülesehitus on väga lihtne ehk kerge on aru saada, kus peatuses järgmise liini peale minna, jne. Londoni underground on minu arvates meeldivam kui NYC metroo või ka näiteks Tbilisi oma.
Muidugi turistina on mõistlikum kasutada transpordivõimalusi maapinnal, sest bussiga sõites näed ümbrust ka. Metroos pole midagi vaadata kui asiaate, pruunlasi (uus Eesti uudissõna) ja inimesi, kes loevad, söövad, meigivad või magavad ning 80-l protsendil on kõrvaklapid kõrvaaukudes. Noh..see ka ju põnev tegelikult.
Vahest mõni tantsib, või laulab, mõni mängib jalgpalli...

Central Line

Esimesel õhtul avastasime Londoni SOHO't. Külastasime paari pubi ja saime osaks Inglise pubikultuurist, mis on suhteliselt veider. Inimesed seisavad pubide ees väljas. Terve kõnnitee ja pubiesine on ummistatud. Õllevalik on enamikes pubides muljetavaldav. Sõime kesist hiinakat ja enne keskööd vajusime suures reisiväsimuses oma ülikallisse hotellivoodisse, kohe Tower Bridge'i kõrval seisvas suures Tower A Guoman hotellis, et järgmisel päeval värsked olla.

Pubi Dog&Duck SOHO's. Leia mind pildilt :)

Pubi Coach&Horses õllevalik. Huvitav mille järgi nad küll pubidele nimesid valivad...(?)

Laupäeva hommikul ärkasime puhanuna ca 10.00 ja kui oma toa aknast alla St. Katharine'i dokkidele pilgu heitsime avastasime, et vihma sajab. Me polnudki väga üllatunud, sest see on ju Inglismaa. Minu arvates seal sajabki koguaeg. (Hiljem selgus, et tegelt ei saja üldse palju, ainult sel ajal kui meie seal olime, sadas iga päev).

St. Katharine Docks - ehk vaade meie hotellitoast (siis kui päike piilus pilve tagant)

Tower Bridge

Sõime parasjagu hotelli kõrval Starbucksis hommikust (sest meie ülikalli hotellitoa hinna sees ei olnud hommikusööki) ja mõtlesime, kuidas oleks tark see vihmane päev veeta. Nägime üle tee seisvat umbrella-man'i, kellelt soetasime ilusad Suur-Britannia lippudega vihmakeebid. Nüüd nägime välja tõelised turistid...kuigi hiljem selgus, et meie keebid olid üsna sensatsioonilised, kuna vähemalt 3 inimest küsis kust me need saime :).

Parim ost Londonis

Mina arvasin, et kõige mõistlikum on sõita Oxford Circus' esse shoppingule ja ega Anmarilgi paremat ideed ei tulnud. Nii tegimegi. Next, H&M, Primark, jms...hinnad võrdlemisi odavad, aga peab tunnistama, et tegelikult polnudki väga midagi osta. Pärast paaritunnilist uitamist suurel kaubandustänaval pöördusime taas SOHO suunal, sest Anmaril oli jälle mingi Aasiatoidu nälg. Õnneks enne seda istusime ühes pubis ja sõime Fish&Chips' i, mis mulle väga maitses.

Fish & Chips

Aasia buffees skippisin igasuguse tahke mateeria ja piirdusin ühe Tiger' iga. Anmar lasi mõnuga :)

Mõne aja pärast avastasime ennast Leicester' ist, kus nägime paljusid teatripileti müügiputkasid. Mõlemal tuli kihk teatrisse minna. Kuna aprillis New York' ist saadud teatrielamus on endiselt eredalt meeles, tahtsime ära näha ka mida Shakespeare' i järglased suudavad. Discount ticket office' ites käis tihe sagimine... pileteid oli väga erinevate hindadega. Kõigepealt mõtlesime, et tahaks näha Les Miserables või Phantom of the Opera. Esimene oli välja müüdud ja teisele oleks saanud pileteid 65 naela nägu. Ilmselgelt liiga kallis. Siis hakkasime mõtlema Lion King' i ja Priscilla peale... Lion King välja müüdud, Priscilla' le oleks saanud vist ca 45 naelaga nägu. Õnneks lükkasime otsustamise edasi ja hiljem meie võõrustaja Kadri juures, saimegi teada, et internetist saab pileteid tunduvalt soodsamalt ning ostsime piletid etendusele "Dreamboats and pettycoats" hinnaga 18,50 naela nägu (esmaspäevaks). Äss diil :) Etteruttavalt mainin juba ära et etendus oli kohe Thames'i kaldal olevas Playhouse teatris ning väga meeltlahutav. Meenutas Grease'i. Mõnusad 60ndate stiilis laulud ja kostüümid. Näitlejad ja lauljad igati tasemel. Saime väga toreda elamuse taas. Good value for this money!

Õhtupoolikul jalutasime mööda Thames Riverwalki HMS Belfast'ini. See on siis Briti Kuningliku Mereväe sõjalaev, mis võttis osa ka II Maailmasõjast. Nüüd on sellest tehtud muuseum ja seda saab ka seestpoolt uudistada. Kuna me pole just suured sõjalaeva entusiastid tegime eemalt pildi ära ja jalutasime tagasi. Ikkagi nähtud :)

Õhtul läksime planeeritult Ministry of Sound' i. 22 naela pilet. Oli mingi festivali ametlik aftekas (Lovebox). Jõudsime kohale umbes täpselt avamise ajaks ehk 23.00. Läksime kindluse mõttes varem, kuna tänavalt üks teatripiletimüüja teadis öelda, et kui piletit ette ei osta ei pruugi hiljem sisse saada, sest koht lihtsalt müüakse välja. Igatahes kell 23.00 oli järjekord juba väga pikk...pikalt tänavale välja ja otsast keerdus ka. Aga MOS ...  oli väiksem kui ma arvasin, kuigi muusika oli sama hea kui ma arvasin. Põhimõtteliselt soovitan kõigil majamuusika huvilistel siiski seal ära käia. Mind sinna enam väga ei tõmba - läheksin parema meelega Hype The Funk' ile Viljandis :)

Pühapäeva veetsime Kadri asjatundlikul soovitusel kuulsaid Londoni marketeid uurides. Kõigist neist märkimisväärseim oli kindlasti Old Spitalfields Market. Suur suur katusega kaetud ala, kus palju kunstnikke ja hobikorras meisterdajad enda kaubaga väljas. Muidugi ka muud kommertsvärki. Igal juhul oli seal superilusaid asju. Kui Inglismaa on kallis, siis käsitöö Inglismaal on aga veel kallim. Pärast pooletunnilist kaalumist otsustasin omale soetada superilusad kõrvarõngad sulgedest, mis nägid väga erilised välja.

Minu kõrvakad. Pilt tehtud Printsess Diana Memoriaalil Hyde park'is

No sealt oleks osta olnud tegelikult kõvasti. Palju erilisi ja ilusaid asju. Old Spitalfields'i sattusime aga tegelikult juhuslikult. Teadlikult läksime ühele teisele turule, mis sõna otseses mõttes oligi mõttetut turukaupa täis. See nimi ka ei tule enam meelde, aga vähemalt sai A sealt head India Curry't. That made his day!

Esmaspäeval-teisipäeval uudistasime peamisi vaatamisväärsusi, mis meil senini olid veel nägemata. Big Ben, Buckingham, Hyde Park, Green Park, 10 Downing Street jne.

 Buckingham Palace

Piccadilly street - Green Park'i ja Hyde Park'i vahel

Ben&Teevi (sobiks ka pubile nimeks ju (:)

Käisime ära ka Harrods' is, mis on kindlasti üks must-see kohtadest. Sealne sisekujundus juba on väga eriline ning meid vaimustas enam toiduosakond. Raske lausa sõnadesse panna.

 Kalalett on liiga kole sõna, et see siia alla kirjutada...

 Harrods'i toidukas

Harrods'i kodulooma osakond

Ilmad olid õnneks päris head ning teisipäeva hommikul kui Westminster Station' ist London Eye suunas jalutasime jõudsime juba rõõmustada, et oleme valinud nii õige päeva vaaterattale minekuks. Kohale jõudes leidsime eest saba, kus me ca 1,5 ha ootasime ja selle aja jooksul jõudis ilm vastupidiseks muutuda. Sel ajal kui kuplis Londoni kohal olime, tuli isegi natuke vihma...õnneks nähtavus oli siiski hea. Ratas teeb ringi ära ca 20 minutiga..turistivaesematel aegadel 30 minutiga. Vaade on võimas. Soovitan kindlasti.

Vaade Eye'lt

Pärast seda läksime Thames kaldal asuvasse paadisadamasse ja soetasime ühe otsa piletid Greenwich' i. Enamiku 1,5 tunnisest sõidust sadas vihma, seega istusime mugavalt kuubikusse ja uudistasime Thames'i kaldaid.

See ei ole meie laev :)

Greenwich ise kindlasti külastamist väärt kohake. Õhkkond on seal täiesti teistsugune kui Londonis, tänavadki justkui mõnest idüllilisest 80ndate väikelinnast. Pettumus oli see, et selleks et meridiaani maamärgi juures pilti teha tuli maksta. Ma küll ei tea täpselt kui palju, sest arvestades ülipikka järjekorda, mis seal oli, me ei vaevunud isegi välja uurima. Küll aga on seal Kuninglik Observatoorium, mille vähemalt mingisse osasse on sissepääs tasuta. Minema peaks aga kindlasti hommikupoole, sest sissepääsud suleti juba 4 paiku ning meil ei õnnestunudki sisse minna.

Greenwich'i Meridiaan

Mulle meeldis London. See oli minu esimene visiit Suur-Britanniasse ja pean tunnistama, et minu eelnev arvamus oli teine. Esiteks oli varem minu mõtetes London alati jube hall ja neutraalsete/õnnetute nägudega punapäiste, tedretähniliste ja ülekaaluliste inimestega täidetud verise ajalooga monarhiast üleküllastunud paik. Nüüd aga võin öelda, et ka Londonis paistab vahest päike, majad on küll tõesti enamasti hallid, kuid neist õhkub austusväärset kultuuri ja ajalugu, mis justkui annaks neile värvilist kuma. Ühtegi õnnetut, punapäist, tähnilist ja ülekaalulist britti ma tähele ei pannud, küll aga meeletult Aasiast sisserännanuid. Tänavapilt on kirju, nagu ühele maailmapealinnale kohane. Ma tahaks juba tagasi minna, sest meil jäi käimata Hampton Palace's, kus on põõsastest maze ehk labürint. Ma ei ole kunagi üheski põõsaslabürindis käinud ja kuna olen väike Harry Potter'i fänn, siis ma hirmsasti tahaksin sinna minna. London - The World in One Capital [I agree!]

PS! Suured tänud Kadrile, Rene'le ja Martinile meid võõrustamast ja nõustamast.

28.06. Tagasi alguses

Meie taaskordsel Tbilisisse jõudmisel ootasid meid rõõmsalt Irina ja Eduard.
Kuulsid nemadki pisut kohtadest kodumaal, kuhu nad jõudnud ei ole, ega vist jõuagi.
Viimane päev kulus lihtsalt ringikolamisele, mis on üks toredamaid tegevusi. Näed, kuidas kohalike inimeste igapäevane elu mööda veereb. Muidu äärmiselt sõbralik Gruusia ei ole küll koht, kus leida head teenindust. Seda eelkõige kohvikus-restoranis. Meie saime sõna "hea" kasutada vist vaid ühe Tbilisi kohviku kohta, kuhu sattusime sööma-jooma õige mitu korda. Gruusia viimase õhtu viimase ampsugi mõtlesime seal teha. Üllatusena, oli esimesena laual kaunis puuviljavaagen, mis saadeti omaniku poolt meile kingiks. Lihtsalt, et olime neid mitmed korrad külastanud ja head kliendid olnud.
Mis jäi minul meelde lisaks headele inimestele? Nostalgia, kaunis loodus, rikkumatus ja puutumatus tänapäevasest elust, pealinna pisike sära suure vaesuse kõrval...Kindlasti tuleb neid killukesi hilisematel aegadel teisigi. Igatahes, kui siiani on keegi kahelnud, kas minna või mitte, siis vastus on kindlasti minna. Usun, et minuga ühineb selle arvamuse osas ka printsess Teevi.

27.06. Vardzia

Tsiteerin Wikipedia`t:

The cave city of Vardzia (Georgian: ვარძია) is a cave monastery dug into the side of the Erusheli mountain in southern Georgia near Aspindza on the left bank of the Mtkvari River. It was founded by Queen Tamar in 1185.

The monastery was constructed as protection from the Mongols. and consisted of over six thousand apartments in a thirteen story complex. The city included a church, a throne room, and a complex irrigation system watering terraced farmlands. The only access to the complex was through some well hidden tunnels near the Mtkvari river.

An earthquake in Samtskhe destroyed approximately

two thirds of the city in 1283, exposing the caves to outside view and collapsing the irrigation system.

Tõsi ta on. Koht on võimas ja muljetavaldav. Kuidas me sinna saime?

Tegime kokkuleppe Levaniga, kes korraldas meile vist ca 110 lari eest "giidiga tuuri". Ehk tema vana loksu Nivaga alustasime hommikul Borjomist minekut ( ca 110 km üks ots ). Borjomist tuleb liikuda Türgi ja Armeenia piiri suuna

s. Ca 50 km ja oleme Akhaltsikhe`s, mis on regiooni suurim linn. Rohkelt armeenlasi ja türklasi. Viimase piirini vaid 20 km minna. Tee lookleb kenasti orus mägede vahel ja on üsna sõidetav. Põnev oli asfaldiaukude remont Gruusia moodi - 4 onu toksib suruõhuhaamriga teesse ca 15-20 cm sügavused augud ( vast ikka sinna, kuhu vaja ) ja üks onu otsib augu sisse tee äärest kive. Nende peale uus laik asfaldit ja ongi ok. Teeremondi alal ei ole muidugi mitte mingit kiirusepiirangut, seega kohati on tegu üllatusliku maanteeslaalomiga, mis võib ka kurvalt lõppeda. Slaalomis on ka poste vaja - nende olemasolu asendavad lehmad.
Turiste on vähe. Vist rohkem tuleb juulis. Meile see olukord täitsa meeldis. Teele jäi mitmeid külasid ning neis jääb pea alati arusaamatuks, miks siis gaasipedaalile veelgi kõvemini vajutatakse...? Maanteel on ju suht tavaline sõidutehnika, et 4 käiguga kiirus üles, siis käik ja süüde välja ning puhas veeremine. Ca 50 km kiiruse juures auto taas käima ning sama asi kordub. Pidavat jube ökonoomne olema :) Küt

e maksab ca 1 eur liiter. Samas, kui 100 km sedasi jõnksutades sõidad, viskab vähe üle. Tahaks ise rooli.
Vardzia`t ennast peab lihtsalt nägema ja kogema. Aastaringselt kohapeal elavatele munkadele on eraldatud oma kinnine tsoon. Sellegipoolest on kõikvõimalikke käikusid ja lööve väga palju. Ära vast eksida päris ei saa, kuid ca 70 m mäe sisemistesse sügavustesse minevad kottpimedad tunnelid on seda tunnet tekitavad. Paljud käigud on väga madalad ja eks astmedki aastasadadega kulunud.
Sissepääs 3 lari õigustab end igati, soovi korral saab lisaks osta venekeelse privaatgiigi teenust. Ühega vesteldes selgus, et eestlased on seal üsna tavapärane nähtus.
Üla-Vardzia`s asub ka nunnaklooster, kus meie sinna sattudes käis usin forellibasseinide puhastus. Mungad kenasti abiks. Ei tea kas nunnad ka neil koristamisel tuge pakuvad, aga vastupidine tegevus pidavat tavaline olema. Pisikese ringkäigu nende pühamusse tegi meile kloostri noorim ( 24 aastane ) nunn, kes sinna 3 aastat tagasi oma ülejäänud elu veetma tuli. Miks, seda ta ei osanud-tahtnud võõras keeles öelda.

Kui need kaks kantsi vaadatud, oli Levanil hea plaan ning ta viis meid kohalikku SPA-sse. Ehk ca 10 x 5 m maja ( loe lobudik ), kus sees betoonbassein. Otse maa seest tulev kuum vesi, hoiab selle aastaringselt mõnusalt sooja. Vesi ise oli meeldivalt pehme, tont teab mis ainetega rikastatud. Juua igatahes ei soovitatud.

SPA Vardzia lähistel

Nii märkamatult päevad lähevadki. Taaskordne ralli tagasi. Väike peatus, et süüa khinkalisid ja juua paar õlut. Kokkulepe Levaniga oli, et Borjomi asemele viib ta meid 30 km edasi Khashuri`sse, kus saame rongile hüpata.
Taolistesse avalikesse kohtadesse oli alati filmistaari tunne minna, sest ca 300-400 perroonil seisjat pööravad end korraga meie poole, et imetleda minu heledapäist kaaslast. Blond ebamaisus on igatahes Gruusias küll väga lööv.
Rongi peale me korra jõudsime - läksime sisse ja tulime välja, sest istuda ei olnud ruumi ja ca 2,5 h püsti ei viitsinud seista. Õnneks on olemas taksod ja see tühine 110 km, mis meid Tbilisist lahutas, õnnestus läbida 60 lari eest ( ca 25 eur ). Jutukas juht oli ka pisut giidi eest, sest läbisime nt Gori linna, mis alles 3 a tagasi sõjatander oli.

Borjomi lätteilt

Et juurdepääs blogile avanes kaasreisijale alles nüüd, siis edastan ka pisut oma meenutusi. Et Marelisis veedetud õhtu oli pikk, öö lühike ja rong läks väga vara, kasutasime külalistemaja peremehe Nivat, mis meid väikese tasu / 15 lari / eest 25.06. hommikul rongi peale viis. Sõit Khashurisse pidi erinevate andmete järgi võtma 45 min kuni 1h 40 min. Ca 1,5 h kokku ka läks. Kilomeetreid ei olnud ollagi, aga see oli "pops ja postivahe" rong.

Varahommik Marelisi rongijaamas. Unetunde oli vähe ja Gruusia koduveini liiga palju...

Et kohanimed kõik kohalikus keeles, siis oli tegu, et teada saada õiget peatust. Vene keelest on siiski pisut abi ja õige kohas õnnestus maha minna. Et eilne väsimus ikka kontides, otsustasime esimest korda kasutada päris taksot. Borjomi oli vaid 30 km, järgmise rongini ca 30 min aega ja see sõitvat 2 h . Seega takso, hind 30 lari kokku lepitud ja teele.

Borjomis on kaks veetehast üks enne linna ja teine seal sees. Kunagistel aegadel olla olnud ka suur tööandja, kui tänapäevane tehnoloogia enam töökäsi nii palju ei vaja...
Borjomi ise linnake 15 000 elanikuga, mägede vahel, jõe kaldal, õhkmas hõngu, mida mujalgi Gruusias kõikjal tunda. Ehk sõbralikud inimesed, lagunevad majad, logud autod, ilus loodus. Pisut trööstitu oli aga küll näha, kuidas endisest hinantud kuurortlinnast olid järgi jäänud vaid varemed.

 Borjomi linna peatänav

Borjomi jõgi

Meie peatuspaik B-s oli Levani kodumajutus. Noor mees, elas kesklinna korteris koos emaga ( kes suvel elas õues kuuris ). Korter ise õnnetu ja trööstitu, samas seinad ja katus olemas ning asukoht hää. Hind 50 lari kahele koos hs-ga.

Levani ema köögis õhtust teed joomas 

Sellega asjandusega tehti sooja vett

Peale tervistavat lõunauinakut saabus nälg. Lahke naaber suunas meid linna parimaid khinkalisid sööma, aga läksime valesse kõrtsi. Need on Borjomis enamus ühes kandis, aga eelistada tasub vanas raudteejaamas olevat ( see kus me ei käinud ). Mis veel...

Linna vaatamisvääruseks on Borjomi mineral water park, kuhu sissepääs maksab 0,5 lari ja kus saab jalutada. Nagu vanasti Kadriorus - sõidad karuselliga, sööd jäätist jne jne. Kuid saab ka ujuda Borjomi mineraalvees ja ühest kaevust õnnestub seda kohalikku nestet ka piiramatult ammutada. Kohalikud teevad seda 5 l plastpudelitega, mida ka kõikjal ümbruskonnas tühjalt müüakse. Taara äri.

Borjomi Mineral Water Park

Pikk jalutuskäik metsas Borjomi veega ujumisbasseinini 

Bassein ise nägi välja selline ja kui seda oleks teadnud, poleks vist hakanud üldse sinna jalutama :)

Igal juhul käisime kastsime ennast sisse ära...

Veel Levanist. Tegu on andeka noormehega, kel juriidiline kõrgharidus, lisaks lõpetanud ülikooli ka pianistina. Tegi ka meile oma koduklaveril ettekande, võhikuna jäi suu lahti. Vast õnnestub siia kunagi ka väike videolõik lisada. Oma alal tal tööd ei ole, seega on ta üks paljudest ( mainitud lausa 90 % ) töötutest, kes pisut nihverdab siit ja sealt. Igatahes kodumajutus ja ka giiditeenus on üks ta tuluallikaid. Et meil sealkandis aega 3 päeva, leppisime kokku, et külastame tema saatel Vardzia`t. Sellest teeme juttu juba esmaspäeval 27.06.

Levan Jangirashvili, Pirosmanikucha 18, Borjomi, Georgia

Uus päev Borjomis. 26.06. on laupäev. Et Levani kodumajutusse tulevad uued kliendid Iisraelist, pakime oma kompsud ja lähme kavandatud rongireisile Bakuriani. Kunagine olümpialinna kandidaat ja Gruusia uhkeim suusakuurort. Rong Borjomist sinna väljub 11.30 ja on arhailine kahe vaguniga susla. 27 km läbimiseks mägiteel kulub kokku 2 tundi. Üks vagunitest on vahva seetõttu, et sealt saab ka välja värske õhu kätte nö terrassile minna. Vaated on küll enamasti võssa kasvanud, aga mingit aimu teest saab.
Nagu Gruusias pea igal sammul, ei saa ka rongis läbi ilma "uute tuttavateta". Meie kõrval võtab istet mees, naine ja nende 3 a tütar. Mõni minut peale sõidu algust kõlab mehe suust "tere". Tere, tere - tegu politseinikuga Poti linnast, kes Paikusel paar kuud õppinud ja Eesti üks lemmikkohtasid pidi olema. Ja planeerimatult möödub kogu päev uute tuttavate seltsis. Rongisõit, jalutuskäik, lõunasöök ja maršrutka. Ja otse loomulikult ei lubatud meil mitte millegi eest maksta. Mida teha Bakurianis? Meie andmetel ja kohalike sõnul suvel mitte midagi :(

 Borjomi - Bakuriani rong

Uued tutvused igal sammul 

Bakuriani suusamäed taamal

Äärmiselt kahju, sest kaunid mäed ja rohkelt hotelle on ootamas. Üldse tundub see turismialane tegevus veel üsna noor ja roheline. Pakutavaid vaimalusi on vähe või üldse mitte, aga eeldusi tegemisteks kui palju. Jalgrataste rent, rafting, seiklusrajad, mägimatkad, atv sõidud jne jne. Aga vast nad jõuavad. Eks samas ka taolisi vähem asustatud kohtasid on vaja. Samas, neile oleks see ju elatis - ja seda on maapiirkonnas väga vaja.
Hinnainfo Bakuriani kohta - rongipilet Borjomist 1 lari üks suund, maršrutka 3 lari üks suund. Restoran - igatahes see kus me käisime, oli kallim, kui Tbilisi kesklinn! Majutuse kohta mainiti, et hotellid algavad 70 lari 2-ne tuba öö. Kuigi vaevalt, et kõik nad suvel ka avatud on.

 Lõunasöök

Bakurianilane...tal pidavat olema Gruusia parim lehm :)

Igatahes oleme õhtul kell 5 tagasi Borjomis, kõht endiselt khinkalisid täis ( 12 tk ) ja ootab meid hotell Borjomi. Peaaegu Levani naabermajas olev majutuskoht pakub ööbimist kahele alates 70 lari. Me saime 100-se ( ca 43 eur ) toa, koos duši, wc ja hommikusöögiga. Võib soovitada.