Tuesday, March 29, 2016

MYANMAR (BIRMA) 14.03 - 19.03.2016

Moodsa vana nimega Myanmar, paljudele riikidele endiselt Birma, on üks neist Aasia riikidest, kus turism on alles võimust võtmas. Elanikke üle 50 miljoni, pealinnaks Naypyidaw, kuid suurimaks linnaks endine pealinn Yangon (Rangoon). Birma seisab suurte muutuste lävel - pikalt sõjaväelise hunta valitsemise all olnud rahvas, on üle elanud väga raskeid aegu, kuid nüüd ollakse ootusärevad ja panustatakse uuele (nais)presidendile. Rõõmsalt tervitatakse turiste, lootuses naaberriigi Tai eduloo põhjal paremale elujärjele jõuda. Elatakse reeglina vaeselt ja väga vaeselt, kuid ollakse rõõmsad. Palju on lapsi ja lapsed on rõõmsad... ja seda oli tore vaadata, eelkõige kuna meie (lääne)standardite järgi peaks see elu seal ikka väga õnnetu ja raske olema... Nutitelefonid ja interneti levik on ka Myanmaris hüppelise kasvu, kui vaid 2 aastat tagasi (2014) oli nutitelefon 10%-l rahvastikust, siis 2016 aastal juba 70%-l. 3G levib ja nutitelefonides toimetavaid inimesi võis näha kõikjal..nii maal, kui linnas...




Kliima on troopiline. Vihmaperiood juunist novembrini. Kõige kuumem ja kuivem märtsis ja aprillis (43 c). Nii nagu igal pool maailmas, on ka Myanmari kliima muutumas. Metsamassiive võetakse maha, et varustada Hiina tehaseid. Loodus ägab tohutu prügikoorma all. Nii räpast (!) paika polnud ma veel näinud (ma ei ole käinud Indias..) Ilus loodus, mattunud PVC-kilesse. Inimesed elavad sõnaotseses mõttes oma prügi sees. Tohutu hulk mürgist kilet, mis iga päeva 43C kraadises kuumas oma mürke õhku lennutab... kahju!

Lendasime Myanmari Bangkokist AirAsiaga. Don Mueangi lennujaamas oli meil ka põnev vahejuhtum. Nimelt oli Anmar teinud vea viisadokumente täites (Myanmari viisa tuleb enne reisi teha neti teel, vajalik foto - meie pildistasime ise - maksis vist 40€ - ja tuli meilile juba paari päevaga). Minu sünniaastaks (1987) oli ta märkinud enda oma (1975). Teenindajaneiu pidas tükk aega kellegiga telefonis nõu, et mida teha. Lõpuks otsustasid nad meid ikkagi lennukile lasta ning mainis, et ilmselt pean Myanmari jõudes maksma viisa muudatuse eest. Myanmaris maandudes, aga ei teinud keegi viga märkamagi ning nii see asi jäigi. Külastasin Myanmari ametlikult 12 aastat vanemana kui ma olen :)

Viibisime Myanmaris väga lühikest aega ning nägime vaid üsna väikest osa. Myanmari avastamiseks peaks kindlasi vähemalt 2 nädalat varuma. Kindluse mõttes isegi rohkem.
Põhilised turistikohad on Inle Lake, Mandalay, Bagan, Yangon ja pealinn Naypyidaw. Siirdumine ühest punktist teise võtab tohutult aega. Teed on enamasti juba üsna OK, aga väiksed ja käänulised... meie bussisõitudest pisut hiljem. Võimalik teha ka siselende, aga need mis meie leidsime olid üsna kallid võrreldes teiste Aastariikide siselendudega (seal 200 USD kandis ots). Väidetavalt üks maailma ilusamaid randu asub samuti Myanmaris ja kannab nime Ngapali - sinna me ei jõudnud. Meie Myanmari reis algas Yangonist ja Ngapali asub päris kaugel. Ilmselt ca 15 h bussisõitu. Rannapuhkust saab nautida veel Chaung Tha's (meie käisime seal) ja Ngwe Saung'is (8 h bussisõitu Yangonist). Samuti Dawei's all lõunas.

Rahast:
1 euro = 1400 kyati
Söönuks saime enamasti üsna soodsalt. Toidud olid maitsvad, vürtsikus erinev, kuid reeglina mitte väga hull. ehk siis 1000 kyatist - 3000 kyatini keskmiselt. Sõime kohalikes kohtades ja tänaval, mitte hotellides või nooblites restodes.
Taksosõit Yangonis. Linnasisesed otsad 1500 kyatist 3000 kyatini. Lennujaamast Yangoni Chinatowni saime 6 dollariga. Lennujaamast välja tulles tasub kõndida veits maad esimestest ametlikest taksodest eemale alla tee suunas. Seal seisab veel küllaga taksosid, kes valmis külalisi linna toimetama.

Yangon:
Saabusime Yangoni ja siirdusime otse lennujaamast taksoga oma valitud hotelli - Bestwestern Chinatown. Hotellide hinnad on Myanmaris üsna kallid. Väidetavalt seetõttu, et nõudlust on rohkem kui pakkumist, aga see on kiires muutumises, sest iga kuuga jõuab Myanmari järjest rohkem turiste ja iga kuuga tuleb juurde uusi hotelle.
Chinatownid meeldivad meile alati igal pool - see melu ja sagimine. Ehe elu :) Yangoni Chinatown on kindlasti üks lahedamaid, kuhu ma olen sattunud. Kõikjal käib vilgas elu ja kaubandus. Müüakse kõike.. vanu kellu, juhtmeid, pistikuid, kanavarbaid, kaheksajalgu jne. Seal esimestel hetkedel ringi käies meenus kohe ühest inglise vanahärra blogist loetud lõik, et tundis end Myanmaris nagu loomaaias, segaseks jäi vaid, kes on loomad - kas turist või kohalik :) Täpselt nii see oligi. Kõik vahtisid meid ja isegi ei püüdnud viisakusest varjata, et me neile huvi pakkusime... Inimesed olid sõbralikud ja naertasid... Soovisime ühest banaanipoest mõned banaanid osta, aga väike tüdruk andis meile kobara banaane niisama - ei tahtnud raha. Ütles, et kingitus. Kõndisime järgmisele tänavale ja seal jooksis üks poodnik meile järgi ja andis 2 pudelit vett - ütles, et kingitus. Mõned mehed tulid Anmarile juurde ja tahtsid tervituseks kätt anda jne. Olime mõlemad meeldivalt liigutatud, kui palju tähelepanu meile osutati ja kui sõbralikud kõik olid :)






Oli tohutu palavus, me lihtsalt sulasime... minul tuli nohu (sai alguse juba Bangkoki metroosõitudest - kui õues on 40 C ja kõik siseruumid on hirmsasti ära jahutatud, siis ei ole palju vaja, et nohusse jääda), millega maadlesin koju jõudmiseni välja. Samuti tõmbasin lennukis kaela paigast ära ja sellest valutas pea..ka see häda painas mind veel oma hea 2 nädalat jutti. Seega olin Anmarile üsna hädine reisikaaslane ja seetõttu, tegi ta nii mõnedki tiirud ka üksi. Näiteks, olime end eelnevalt Bangkokis korduvalt hellitanud massaazides ja lootsime Birmas oma kuuri jätkata, aga sellises koguses massaazisalonge seal ei ole. Olgem ausad, põhimõtteliselt neid seal polegi. Meie ei suutnud leida. Anmar küll sattus läbi kohaliku taksojuhi soovituste mingile veidrale kõrvaltänavale (sarnaneb kergelt õudusfilmi tsenaariumiga), kus ta kõrgest trepist üles juhatati ja mingi india vanaga ühte tuppa pandi  -  toas oli 2 madratsit. Anmar ootas tükk aega, et mis nüüd juhtuma hakkab. Aga kahjuks või õnneks ei juhtunudki midagi ja ta tuli sealt pärast ca 15- minutilist ooteaega lihtsalt ära. Mul oli hea meel, et ma kaasas ei olnud ja pikutasin samal ajal Bestwesternis ülimugaval voodil. Hotell muuseas oli väga kena ja mugav..isegi pisut liiga toretsev arvestates vaadet aknast ja seda kõike mida võis näha, kohe hotelliukses välja astudes (meenus JW Marriot Chongqing'is, Hiinas - kontrasti).

Väikse lõigu pean pühendama ka kohalikule ööelule või siis pidutsemistraditsioonile. Üsna Chinatowni lähedal oli üks tänav, kus oli mitmeid nö restorane, sildid väljas live show või girls või dancing and singing. Mõtlesime siis, et lähme istume kuskil ja joome hea külme jahutava Myanmari (kohalik õlu) ning kaema mingit kohalikku showd. Põhimõtteliselt siis viidi meid vanaaegse liftiga kuskile katusele, kus oli lava ja palju laudu - koha nimi oli Zero Zone. Teenindajad kõik mehed + terve punt noori tüdrukuid, kes siis mõne hetke pärast laulma hakkasid. Mõni ka natuke tantsis, aga põhimõtteliselt olid nad väga kohatud, häbelikud ja sõna otseses mõttes veidrad. Laulushow vahele või lõppu (täpselt ei mäletagi) tehti mingit moeshow moodi asja..ehk siis nad vahetasid riideid ja justkui demonstreerisid mingeid riideesemeid. Jäi segaseks. Samal ajal saatsid laudadest noormehed tüdrukutele kaela boasid (meie mõistes pm nagu need jõulukarrad, mis kuusepuule pannakse). Anmar uuris teenindajalt, et mis värk on - saime nii palju infot, et kui tüdruk meeldib, siis maksad teenindajale 10 000 kyati ja siis teenindaja viib sinu poolt talle boa kaela ja pärast siis tuleb see tüdruk ja vestleb sinuga sinu lauas natuke aega. Ongi kõik...mis edasi saab, ma ei tea :) Pildistada ei tohtinud, aga ma paar pilti salaja ikka tegin...



Keegi on pisut seda ööelu kirjeldanud ka järgmisel lingil:
http://myanmarnightlife.blogspot.com.ee/p/yangon-nightlife-at-theingyi-zay.html

Yangon oli kunagi Briti impeeriumi üks tähtsamaid kolooniaal-linnu ning sealsed ehitised olid ühed uhkemad terves Aasias. Tänaseks on aga need hooned üsna kurvas seisus ning seisavad trööstitult oma kaunite nikerdustega keset prügikuhjasid.



Suurem enamik Myanmari inimestest elab ise kokku klopsitud hurtsikutes linna ümber ja külades. Linnas (Yangonis) sees on ka muidugi uusi ehitisi ning vanu koloniaalajastu hooneid, kus samuti elatakse aga seal juba siis ilmselt paremal järjel olevad inimesed. Inimesed peavad tänavatel oma väikeseid pop-up restorane (seda võib näha ka Tais) ning eriti õhtuti võib näha, kuidas kohalikud seal einestavad ja vestlevad. Ma arvan, et see on ka seetõttu, kuna paljud elavad nn hurtsikutes ja neil puudub "köök" või söögitegemistarbed. Tänavarestodes on söök odav... ma arvan, et hetkel veel küsitakse ka turistilt sama palju kui kohalikult. Võib-olla siis veidi rohkem... igal juhul meie mõistes saab söönuks olematu rahaga... alates 50 eurosendist üles. Toit oli igalpool maitsev. Myanmari cuisine on fusion Taist, Hiinast ja Myanmarist.





Mida Yangonis veel teha?  Kindlasti linna suurim vaatamisväärsus ja turistimagnet on Scwedagon Pagoda (Pagoodasid/stupasid on täis terve Myanmar ja see on siis hinduismi/budismi tempel või püharajatis). Scwedagon on kõige püham buddha tempel Myanmaris. Tempel on väga vana, arvatavasti 6. sajandist ja on üle elanud mitmeid maavärinaid. On ääretult suur, koosneb väga paljudest erinevatest templitest ja pühakujudest. Pean tunnistama, et ei tunne budismi nii palju, et seda kõike mõista. Käisime seal küll ära, kuid erilised templite/kirikute fännid me ei ole. Soovitus küll aga selline, et külasta seda paika õhtul või varahommikul sest päevakuumuses lähevad põrandaplaadid tulikuumaks ja seal on (paljajalu peab olema, nagu ikka templites) väga valus kõndida. Piletihind 8 USD ja õlad ja põleved peavad olema kaetud. Ka meestel. Kui ei ole, pead ostma koha pealt sarongi - laenutada ei saa.




Bogyoke market - endine Scott's Market on suurim bazaar Yangonis. Market nagu market ikka. Saab osta peaaegu kõike. Eraldi peab aga peatuma Myanmaril ja (pool)vääriskividel ning kullal. Mitte, et ma tohutu ekspert oleks, aga seal olles tekib mingil põhjusel tohutu soov miskit sellist soetada, sest jääb mulje nagu oleks võimalik tõelisi aardeid poolmuidu kätte saada. See on aga ekslik. Market (nii Bogyoke, kui ka tänavaturud) on väidetavalt ikkagi võltskraami täis ja kui sa ei ole just ekspert, siis tegelikult ei maksa sealt safiire ja rubiine ostma hakata. Sama lugu kullaga - võid saada petta. Myanmaris on suured vääriskividevarud - kaevandatakse rubiine ja safiire ning teisi väärisikive juba antiikajast ning väidetavalt on Myanmari safiirid ühed maailma parimad. Kõige paremad peaksid olema Kashmiri omad aga neid väidetavalt enam eriti ei liigu. Samuti on Birmas maailma kõige suuremad nefriidi varud. Nefriitkäevõrusid saab osta 1 dollariga. Safiirsõrmuseid alates 30 dollarist. Maailmas on vääriskiviorganisatsioone, kes väldivad Myanmari Mogoki-ala kive eetilistel põhjustel. Nimelt hunta valitsuse aegadel sundis sõjavägi Mogokis inimesi  (selhulgas ka lapsi) kaevandustes töötama justkui orjuses.


Minu imeilus safiirsõrmus :) Juhtus nii, et me kihlusime Myanmaris (sellest paari sõnaga hiljem) ning tundus kõige õigem ka, et ka sõrmus oleks sealt pärit. Valisime koos Stalwart'i poolt sertifitseeritud sõrmuse, kuid hinnas saime ikka petta. Aga olulisim on ju tähendus meie jaoks :)))

Kohalikud soovitavad Yangonis külastada ka Inya Lake'i, aga meile ei jätnud see üldse mingit muljet ning seetõttu sellel siin ei peatu. Ehk siis midagi ei kaota, kui Inya jääb nägemata :)

Thanaka ja Paan:
Beetlipipra (betel) närimine on väga vana traditsioon Birmas ja seda närivad nii noored, kui vanad, nii mehed kui naised. See on ära rikkunud nende hampad, mis on pruunikas-punased, kohati lagunenud. Beetlilehe sisse mässitakse beetlipähklit (areca) ja vahest ka tubakat. Paani peetakse justkui leebeks meelemürgiks, stimulandiks. Paani närimine põhjustab sõltuvust ja sellest on internetis palju kirjutatud. Palju on infot ka paani vähkitekitavast toimest.

Paaniputka

Thanaka on miski, mis on nö Birma tunnuseks. Puukoort hõõrutakse spetsiaalsel alusel ja lisatakse vett ning segatakse kollakas pasta. Seda määritakse näkku ja ka kehale päikesekaitseks ning see annab neile väga laheda etnilise välimuse. Ka mina sain seda omale näkku määrida ning osalesin terve tahanka valmistamise rituaalis :)




Chaung Tha:
Pean tunnistama, et esmapilgul võluv linnasagin muutus üsna ruttu pisut väsitavaks, eks oma roll oli ka tohutul palavusel ja mini tervisehädadel, igal juhul oli hea meel sealt peatselt edasi liikuda ranniku suunas.  Otsustasime minna Chaung Tha'sse - rannapiirkonda, mis populaarne eelkõige kohalike seas. Seal lähedal asuv teine rannakuurort Ngwe Saung tervitab rohkem turiste ning seetõttu kohalikud sinna väga minna ei taha... aga minekust..Sellega oli ka muidugi parasjagu segadust. Meie mõtlesime, et küllap aega on ja busse Yangonist väljub koguaeg, seda kinnitas ka mingi info, mida olime netist lugenud. Chillisime rahulikult hommikul, kuni üks hetk mõtlesime hotelli receptionist uurida, et mis kell buss peaks minema. Väideti, et kõik bussid tänaseks läinud. Meil oli juba hotell bookitud ja kindel plaan ikkagi Chaung Tha'sse jõuda. Uurisime siit ja sealt ja lõpuks saime info, et on vaja kiirelt sõita taksoga Yangoni bussijaama, mis tegelikult asub jupp maad Yangonist väljas ja sealt sõita bussiga Patheini (suurim asula enne Chaung Tha'd ja Ngwe Saung'i) ja siis jälle taksoga edasi. Jõudsime bussijaama pm paar minutit enne viimase Patheini bussi väljumist. Buss oli vana ja väsinud, ilma AC-ta. Sõit oli pikk - 6 h. Pilet äkki 3 USD. Taksojuhid tahtsid Yangon-Chaung Tha otsa eest üüratu 250-300 USD. See tundus meile arvestades muud elu-olu lausa röövimisena :). Igal juhul õhtul üsna hilja ja pilkases pimeduses olime me Chaung Tha's kohal. Pärast sekeldusi kohalikega, kes meile väitsid et meie bookitud hotellinimelist (Akariz resort) ei asu päris kindlasti Chaung Tha's ja siis pärast ca 15 minutilist maadejagamist selgus, et asub ikka, et resort on vahepeal nime muutnud, viibisime me kenas, suures ja värskes AC-tud hotellitoas.

Nagu eelpool mainitus, on Chaung Tha Mynamari keskklassi meelispuhkepaik. Kõik, kes endale seda lubada saavad, käivad koos perega seal puhkamas. Hotelle oli seal ca 10. Rannaliiv ilus pehme, vesi supersoe ja kõik väga hästi (küll aga mitte midagi tohutult erilist - tavaline rand). Turiste nägime vähe..ca 3 punti ehk... ühe päeva veetsime rannas - päike oli kohutavalt agressiivne. Põlesime ära :)
Kohalike rannakombed erinevad meie omadest. Läksin hommikul receptionisse rannalina küsima, sain selle kenasti ja kõik oli hästi, kuid siis kui randa jõudsin, sain aru, miks rannalinasid koha tuppa ei panda nagu enamikes rannahotellides. Nimelt kohalikud ei päevita ja ei vedele linade peal. Ka ei ole neil seljas ujumisriideid. Mõtlesid tükk aega, kas julgen end üldse paljaks võtta (päevitusriietesse). Hiljem vestlesime ühe kohaliku paariga, kes itsitasid, aga andsid mõista, et see neid ikkagi ei solva, kui mina poolpaljas olen. Seega lasime oma valgetele ihtudele päikest.
Rannas sai rentida jalgrattaid (sellised vanad ja väsinud) ja neid musti õhukumme, millega meiegi mängisime kui väiksed olime. Lapsed ja noored möllasid nende samade õhukummidega vees - olles samal ajal täitsa tavaliste riietega ja teised istusid rannal, sinna paigutatud väikstele toolidel väikeste laudade taga. Lauad olid kaetud. Söödi ja võeti napsu. Rannal kappasid ringi noored hobustega - üks hobune oli zebraks joonistatud. Jalutasid ringi kaupmehed, kes pakkusid käsitööd, kaabusid, pulga otsas grillitud krevette jms. See oli kõigist senistest rannaelamustest hoopis teistsugune.








Mööda kena promenaadi, mida ääristasid ilusad hotellikompleksid sai jalutada nö sadama suunas. Nägime eemal üht kena pisikest saarekest ja tahtsime uurida, kuidas sinna saaks minna. Leidsime sadama ning sadama juurest algas ka kohalike küla. Vot see oli vaatamisväärsus omaette. Asula üsna alguses, haakis end meiega kaasa vist ilmselt keegi külatola - tundus et ta oli mingi ravimtaime mõju all - ei rääkinud sõnagi inglise keelt (inglise keelt rääkisid üldse vähesed ja enamik üsna kehvalt), kuid ometi terve aja ta midagi vatras. Anmar vatras talle eesti keeles vastu ja tola muudkui naeris. Ei teagi, võib-olla olime hoopis meie tema jaoks tolad :) Küla oli primitiivne, algeline, onnikesi täis. Rannariba oli mattunud prügisse. Kaldale olid ehitatud kalakuivatamisplatvormid, mis olid paksult kala täis. Platvormide all vilus, mängisid ja kiikusid kohalikud lapsed (lastel oli sel ajal koolivaheaeg). Sattusime peale ka kuidas väike tiim tegeles värske kalasaagi puhastamisega ning nägime kuidas kastiauto tõi küla kalahoidlasse jääkamakaid. Lapsed olid nii poseerimistuhinas, et klõpsutasin neist mitukümmend pilti ja nad ikka ei tahtnud mind minema lasta. Pildid annavad seda emotsiooni paremini edasi. Igal juhul oli see küla üks reisi parimaid elamusi - see oli päris!














Sadamas, aga saimegi paatnikega kaubale ja meid sõidutati väga odava raha eest väikese paadiga White Sand Islandile, kus Anmar otsustas mind endale naiseks kosida. Ma vastasin muidugi JAH ning sellega kinnitasime me selle pisikese rannariba meie ajalukku ning peame sinna ilmselt kunagi tagasi minema - näiteks 20. pulma-aastapäeva tähistama :) White Sand Islandil ei olegi aga midagi muud, kui valge liiv, mõned kivid, mõned veidrad kujud, üks pagoda ja väike varjualune, kus kohalikud müüvad vett ja õlut.



Chaung Tha's veetsime 2 ööd ning tagasisõidu organiseeris meile hotell. Väga moodsa AC-tud bussi, kus saime 8 tundi Myanmari muusikavideosid vaadata (kõikides lauludes mees laulis ja üks naine tantsis - kõik naised tantsisid ühte moodi ja mingil hetkel kasteti nad autokastis seistes veevoolikutega märjaks.... väga põnev :)) Buss tegi 2 peatust rest area tüüpi kohas, kus peatusid ilmselt kõik bussid, sest rahvast oli mõlemal korral palju. Sai süüa, kempsus käia ja snäkke osta. Väga viisakad paigad. Yangonis peatusime veel ühes Clover hotellis ning juba me põrutasimegi tagasi Bangkokki.

Selline oli minu Myanmar with My Anmar :)))





BANGKOK märts 2016

Thursday, January 21, 2016

TENERIFE 10.12.2015 - 14.01.2016

Blogipidamine on kahjuks jäänud väga unarusse, võtab see ju tegelikult väga palju aega, et kõik tehtud-käidud-nähtud korrastada ja kokku panna... Küll aga loodan ma nüüd, sellel lumisel pühapäevasel päeval, mil Elinor (hetkel 1a8k) lõunaund magab, kirja panna ühtteist meie pika ja väga meeldiva puhkuse kohta Tenerifel.
Alustame algusest... Mõtte Tenerifele vähe pikemaks minna, käisin välja mina.. juba kevadel 2015. Esialgne plaan oli veeta Tenerifel veel kauem aega - 3 kuud. Päris palju tunde sai veedetud long-term-rentalseid otsides. Mõned näited andmebaasidest, mida meie vaatasime:
www.milanuncios.com
www.fotocasa.es
www.homeaway.co.uk
www.ownersdirect.com jne.
Suvel, ühel täiesti suvalisel päeval, suhteliselt spontaanselt, mingi RyanAiri sooduskampaania käigus (meie pileteid see soodukas reaalselt ei puudutanudki :)), ostsime piletid Rootsist Skavstast Tenerife Southi. Perioodiks sai ka suhteliselt suvaliselt valitud: 10.12.15 - 14.01.16. No natuke vist sai arvestatud Kevini ja Krisi kooliajaga..igal juhul käis kõik suhteliselt spontaanselt. No ja kui lennupiletid juba olemas, siis on minek juba kindel - enam pole pääsu. Tuleb leida majutus ja ühel päeval ka kott pakkida :). 2 majutust bookisime kodus ära Airbnb.com kaudu ja viimase nädala otsustasime jätta lahtiseks - mõte oli, et ehk tekivad kohapeal olles mingid lemmikpaigad, kuhu siis juba saarel olles viimaseks nädalaks majutuse otsime. Me oleme seda tüüpi reisisellid, et meile meeldib elukohta vahetada. Mõnele meeldib oma kott reisi alguses ühte kohta maha panna ja reisi lõppedes sealt võtta ja lahkuda, aga meile meeldib erinevaid kohti näha. Lennupiletid maksid 5-le inimesele (2 täiskasvanud, 2 noorukit + 1 beebi) 575 EUR - sinna lisandus hiljem mingil määral pagasit ning esimese rea kohad, kus on väikelapsega ikkagi oluliselt mugavam reisida (rääkides RyanAirist). Nüüd tagasi mõeldes, enam Skavsta kaudu ei viitsiks Tenerifele lennata küll. Väga palju kulub aega ja ka raha ikkagi kõiksugu muule logistikale. Laevaga Stockholmi, transfeeri või oma autoga (meie läksime oma autoga) Skavstasse. Auto parkimine. Kuna me lennupileteid kuidagi veidi tuisupäiselt ostsime, siis ei arvestanud me sellega, et tagasi tulles maandub lennuk kell 16:00, seega ei jõudnud me sama päeva laevale vaid veetsime ühe öö veel Skavsta Lennujaamas hotellis (uus ja väga korralik hotell iseenesest, mõistlikud hinnad). Ehk siis kojulend venis nii pikaks, et sama ajaga oleks võinud Austraaliast või Havaiilt koju jõuda :) Aga nüüd ma jõudsin märkamatult hoopis tagasituleku juurde ja vahepealne osa ju kõik puudu .. ehk siis uuesti - tagasi algusesse :)

Skavsta Airport

Jõudsime Tenerife South airporti õhtul üsna hilja. Meid tervitas mõnus kodumaiselt tuttavlik suveõhtu..selline ca 18C. Auto olime bookinud Hertzist esialgu vaid 4ks päevaks - mõtlesime koha peal vaadata, kas reaalselt vajame autot terve aja või saame perioodide kaupa rentida. Etteruttavalt mainin ära, et 4. päeval käis Anmar ikkagi lennujaamas rendilepingut pikendamas ja sõitsime sama Hyundai'ga (IX20) lõpuni välja (vahepeal küll vahetasime välja, sest esimese piduriklotsid läksid läbi - meie pole süüdi :)). Rendiauto (vist) 37-ks päevaks läks maksma natuke alla 700 EUR. Full Insurance.
Tenerife South

Meie esimene majutus oli Playa de las Americases, väidetavalt täitsa keskuses ja keskel. Vanem korterelamu nimega Los Tajinastes (https://www.airbnb.com/rooms/5142554). Korter kuulub itaallastele Monicale ja Mauriziole, kes olid väga sõbralikud ja abivalmid. Nende korteris elasime 10 ööd ja meile täitsa meeldis seal. Pisike, aga väga puhas, värskelt remonditud ja kõik vajalik oli olemas. Terve Playa de las Americas oli ümberringi lühema/pikema jalutuskäigu kaugusel.

Tenerife lõunaosas asuv Playa de las Americas on tuntud oma heatasemeliste hotellide, aktiivse ööelu ja heade randade poolest. Playa de las Americases on uhked laiad liivarannad, mille tonaalsus kõigub heledapoolsest kuni üsna tumedani. PldeAm on tegelikult väga suur ala ja erinevad piirkonnad võivad olla väga erinevad. Meie elasimegi reaalselt selle kõige keskel, kui kodutänavast otse alla mere äärde kõndida, tuli vastu Playa Honda - suurte lainetega surfirand. Kui esimestel päevadel sinna sattusime, siis vaatasime, et siia randa küll ei tule. Reaalsuses aga avastasime mõne aja pärast, et seal rannas on väikse lapsega kõige parem aega veeta. Osa on kivine (pebble beach), osa nagu liiva-kruusa segune. Kaljune merepõhi on eespool paljastunud ja seal on palju väikeseid basseinikesi, kus on soe vesi ja ei laineta - ideaalne pisikese lapsega. Ranna ääres mitmed surfikoolid - Kevin ja Kris ja Rometi-Kristeli pere (kes ka meiega Tenerifel 3 nädalat veetsid) lapsed käisid surfikoolitusel KontraOla surfikoolis. Jäid elamusega rahule, kuid rohke nagu väga ei kibelenud :)





Playa Honda

Kui mööda rannapromenaadi edasi Costa Adeje poole jalutada, tuleb varsti pärast Papagayo Beach Clubi ja väikest sillaületust vastu väga tumeda ja imepeenikese ja pehme liivaga rand Playa Troya. See oli samuti üks meie lemmikrandadest. Käisime seal päris palju. Võimalik rentida rannatool (5EUR), kohalikud ärimehed käivad pakuvad värskeid puuvilju, saiakesi, külma jooki. Asiaatidelt saab massaazi :) 15 min vist oli 10 EUR. Võimalik rentida vesirattaid jms. Lained olid enamasti alati Troyas väga suured ja inimesi palju. Kui esimestel nädalatel, tundus vesi jahe, siis reisi lõpuks oli vesi vähemalt minu jaoks väga soe. Playa Troya vahetus läheduses asub ka Veronica's Strip ehk siis kuulus Tenerife peotänav. Papagayo Beach Club sisuliselt asubki ühelt poolt juba Veronica's Stripil. Pidu käib seal igal õhtul, baarid kõrvuti, Briti (poiss)mehi täis :))) palju sisseviskajaid, tumedanahalisi koti- ja kellaärikaid (neid on tegelikult rohkelt terves PldeAm-s), kes isegi 3 lapsega isale pakuvad päise päeva ajal "Drugs!" Sisseviskajad tulevad üles tänavale välja ja pakuvad diile - põhiline on sind kuidagi baari maha istuma saada. Pakkumine stiilis: 4 kokteili + 4 shotti 10€. Me sattusime sinna Anmariga ka kahel korral (sportliku huvi mõttes) ja need kokteilid maitsesid kahtlaselt...kasutavad ilmselt mingit kohalikku või "teisekategooria" alkoholi... või siis ei panegi seda üldse :)

Playa Troya

Mööda seda sama rannapromenaadi saab ühest PldeAm otsast jalutada välja Costa Adejesse. Paljude reisijuhtide ja ka kohalike arvates ongi parim rand sealkandis Playa del Duque, mis asub siis juba Costa Adejes. Rand on ühelt poolt piiratud kaljuga ja kaljule saab minna jalutama ja kaunist ümbrust vaatama. Seal käisime me 2 korda, kuna me elasime reaalselt ikkagi vähe teises kandis ja sealsed rannad rahuldasid meid igati :) Aga Duque oli väga kena. Costa Adeje samuti väga moodne ja kena, reaalselt sattusime sinna lihtsalt vähe. Suurema osa ajast veetsime ikka PldeAm-s. PS! Väga mugav on parkida auto Plaza del Duque, kui oled autoga ja soovid sinna randa minna. Maa-alune parkla, mõistlikud hinnad. Neid maa-aluseid parklaid on üldse Tenerifel palju ja meie parkisime nendes ikka korudvalt, sest parkimiskohtadega on sageli väga keeruline lugu.

Playa del Duque
Playa del Duque promenaad

Kui nüüd liikuda tagasi PldeAm keskele tagasi ja liikuda hoopis mööda rannapromenaadi Los Cristianose poole, tuleb kõigepealt vastu väga mõnus Mojito baar, kus me käisime päris mitmel korral :) Paaril õhtul nädalas esinevad seal ka muusikapundid.

 Mojito Baar :)

Sealt edasi mööda väga ilusat rannapromenaadi Playa Camison ja Playa las Vistas. Sinna on koondunud ka hiigelsuured hotellikompleksid ja lukshotellid ning seal asub avenida Playa de las Americas ehk siis nagu peatänav. Shoppingut, restorane, kokteilibaare ja kõike muud on seal (tegelikult kõikjal PldeAM-s) laias valikus, ilmselt igale maitsele.  Seal kandis asub ka suur Hard Rock Cafe. Las Vistase randa soovitas meile väga meie esimese majutuskoha perenaine Monica, kuid reaalselt me sinna kordagi ei sattunud. Käisime 2 korda hoopis Playa Camisonis, mis asub kohe Vistase kõrval ning on pisem. Ka playa Camison oli mulle väga sümpaatne. Las Vistas on väga suur ja sisuliselt kohe pärast Las Vistase randa, algabki Los Cristianose asula.

 Playa Camison
 Promenaadil
Las Vistas

Los Cristianos - sadamalinn, kohe Playa de Las Americase kõrval. Suur linnarand, kust saab näha sissetulevaid ja väljuvaid praame ( Navieras Armas ja Fred Olsen - suurimad laevaliinid, mis sõidavad teiste Kanaari saarte vahet). Teistsuguse hõnguga kui PldeAm - nagu selline vanem ja ehtsam, aga ikkagi turistikas. Käisime seal kahel korral - ühe korra ka täitsa rannas. Vesi oli rahulik ja liiv on ka Cristianose rannas tumedam, aga väga peenike ja mõnus pehme.

Los Cristianos

Palm Mar - Me elasime Monica ja Maurizio korteris PldeAm-i keskuses 10 päeva ja sealt edasi suunudsime lähedalasuvasse linnakesse nimega Palm Mar. Tundub, et väga populaarne asula venelaste seas. See ei ole turistilinn, vaid vaikne väike arenev elamu-piirkond. Seal ei ole ühtegi hotelli, on mõned kohvikud, restoranid, 1 pood ja nipet-näpet veel ühtteist. On ka rand, aga see on kivine. Selle leevendamiseks, ehitati alles mõned aastad tagasi sinna Bahia Beach Club. Pisike, aga täitsa armas. Saab rentida voodi, kuulata head muusikat, süüa jms. Me tahtsime sinna minna 1. jaanuaril, aga koht oli välja müüdud ja rohkem me sinna ei jõudnud (v.a ühel õhtul kiirele veinile).
Meie kodu Palm Maris asus San Remo elamukompleksis. Suhteliselt värske maja, väga ilusa basseinialaga rahulikul tänaval. (https://www.airbnb.com/rooms/1872730). Seal elasime me 18 ööd. Korter oli suur, väga suure rõdu ja imelise vaatega Atlandi ookeanile ja naabersaarele El Hierro'le. Omanik Antonia on venelanna, kes elab ise allkorrusel.

Basseinid San Remos, Malm Maris

Palm Mar'i eraldab Los Cristianoses suur kalju/mägi (Montana Guaza), mis on kaetud väikeste radadega, kus saab matkata ja jalutada. Käisime seal ühel pärastlõunal. Teiselt poolt on Palm Mar piiratud meie jaoks "Potikillumaaga" ehk siis suur-suur imeilus looduslik ala, mida ei lubata arendada, kuna seal olevat asunud mingi väga vana inimeste asula ning siiani võib leida potikilde. Käisime ka seal jalutamas, kuid leidsime vaid klaasikilde :) aga eriline koht sellegipoolest. Palm Maris on hea elada, kui hindad vaikust ja rahu ning sul on auto, millega ringi liikuda.

 Potikillumaa. Ehk siis suur looduskaitse all olev maa. Hoonestada ei lubata, kuna olevat iidse asula asupaik. Seega põnev ala matkamiseks (heade jalanõudega). Palju väikseid rajakesi, huvitav maastik ja loodus, kaunid kaljused rannad. Väidetavalt võib sealt ka tänapäeval veel leida arheoloogilise potikilde jms - meie leidsime siiski vaid üsna kaasaegseid klaasikilde :)

 Vaade Montana Guaza otsast. Jällegi põnev ja mõnus paaritunnine matkavõimalus. Rajakesi läheb üles mäe otsa mitmeid ja erinevatest alguspunktidest. Imelised vaated ookeanile, naabersaartele ja Palm Mar'ile. Mäe teisest küljest ilmselt ka Los Cristianosele, aga sinna me välja ei jõudnud.

 Vaade Montana Guaza otsast.

Montana Guaza, päikeseloojang ja Palm Mar

Viimase nädala Tenerifel otsustasime ööbida ikkagi keskuses PldeAM-s ning hilise broneerimise tõttu pidime seda tegema kahes osas. Ööbisime siis veel mõned ööd elamukompleksis Vina del Mar, üsna kiirtee ja Siam Malli lähedal. Asukoht keskuses siiski hea, kompleks ise väsinud ja tagasi sinna väga ei igatseks. https://www.airbnb.com/rooms/4186908. Päris viimased ööd aga veetsime Playazulis. Ütleme siis nii, et ei midagi erilist, aga võis rahule jääda :). Broneerisime booking.com-ist. http://www.playazul.info

Kus me veel selle 5 nädala jooksul siis käisime. 2 korda käisime Siam Pargis. Väidetavalt siis nr 1 veepark Euroopas. Väga väga vinge park. Lastega koos kindlasti must-visit. Oleme korduvalt reisinud USA's, Floridas teemaparkide paradiisis ja Siam Park USA parkidele küll millegagi alla ei jää. Vahest isegi on oma mõnusa idamaise stiili tõttu veelgi lahedam. Kui pargi külastus jääb tippaega (nt ca 20. dets-7 jaanuar), siis mõistlik kindlasti minna kohe hommikul vara (avamisaegu saab vaadata www.siampark.net) ja osta kindlasti ka express ticketid. Muidu seisad ca 2 h mõne slide'i järjekorras. Kui plaanis külastada ka Siam Pargi sõpra Loro Parki (loomapark), siis mõistlik kindlasti osta twin ticket. Saab osta nii Loro kui Siami kassadest ja ka turismipiirkonna tänavakioskitest. Hinnaks oli vist 58 EUR/täiskasvanu, aga küllap see on muutuv number sõltuvalt hooajast ja muust. Kui külastusega rahule jääd, on pargist lahkudes võimalik osta korduskülastuse pilet oluliselt soodsamalt (oli vist 19€) kehtivusega 2 nädalat. Kui külastus suurema seltskonnaga või kui plaanis lisaks ringi tuuseldamisele ja veelõbudele ka lebotada ja kokteili nautida, siis tasub hommikul kohe beach clubis ranatoolid ära võtta. Päeva peale võib juhtuda nii, et neid enam ei jagu. Väidetavalt om Siam Pargi lainebassein maailma üks suurim tehislainete bassein.



Siam Park

Loro Parque ehk Loro park ehk tõlkes papagoi park ehk tegelikult korralik loomaaed. Ka kindlasti külastamist väärt koht. Väga ilus ja suur loomapark, kus tegemist ja vaatamist palju. Asub Tenerife põhjakaldal Santa Cruz'is. Kui sõit võetakse ette lõunast, siis tasub arvestada, et põhjarannikul võib ilm olla hoopis jahedam ja vihmasem. Meie alustasime sõitu PldeAm-st, kus oli sooja hommikul 20 kraadi ja päike paistis. Teekonnal nägime aga väga erinevat ilma - tohutut vihmasadu,temperatuuri 13 C kandis jne. Tasub kaasa võtta dressipluusid või midagi muud soojemat. Kui Siamis pole oma toitu-jooki kaasa tuua lubatud, siis Lorosse võib minna oma piknikukorviga. Seal on täitsa eraldi pikniku alad, kus saab keha kinnitada.


Loro Parque

El Teide - ehk Hispaania kõrgeim tipp. 3718-meetrine vulkaan. Viimati purskas aastal 1909. Teide on kõige rohkem külastatud loodusime Hispaanias, kõige rohkem külastatud rahvuspark Hispaanias ja terves Euroopas ning 2015 aasta seisuga maailmas kõige külastatavamate loodusparkide järjekorras 8. (3 miljonit külastajat aastas). Kuna päris tippu ei soovitata minna alla 2-aastastel lastel, siis meie Elluga jäime sel korral platoole ootama, samal ajal kui teised cable-car'iga üles põrutasid. Meie pettumuseks ei saanud meie seltskond siiski minna päris tippu, kuna päris tippu minemiseks tuleb taodelda luba (rohkem infot: https://www.volcanoteide.com/en/teide_cable_car). Load on enamasti ca 3-4 nädalat ette müüdud, seega tuleks oma tipuvallutust planeerida aegsasti. Ka on mõistlik cable-cari piletid ära osta netist, sest siis saab koha peal minna üles teisest järjekorrast, mis on oluliselt lühem. Meie saabusime Teide jalamile üsna hommikul ja järjekorrad olid veel lühikesed aga päeva peale läksid need ikka väga väga pikad. Terve rahvuspark on aga väga suur ja väga põnev. Palju väga lahedat loodust ja mõnusaid matkaradasid (looduspargi külastamine on tasuta, ainult cable car maksab) - seega, kes tippu minna ei taha, siis rahvusparki tasuks külastada sellegipoolest. Teidet külastades peaks ka arvestama, et seal võib olla jahedam ja päris üleval võib olla täitsa miinuses.




El Teide National Park - Unesco Heritage 

Finca punta del Lomo - kes pole varem banaaniistanduses käinud, siis Guargachos asub tõeliselt ilus kompleks suure banaaniistanduse, majutusvõimaluse ja restoraniga. Meie käisime ühel pärastlõunal lihtsalt banaaniistandust kaemas. http://www.fincapuntadellomo.com/en/


Finca Punta del Lomo

Muuseas, kui Tenerife lõunaosas ringi sõites mõtlete, et mida seal kõikide nende suurte valgete katete all kasvatatakse, siis need ongi kõik banaaniistandused. Ja neid on oi kui palju :)

Külastasime veel ka Los Gigantest. Samuti turismikuurort lõunas aga ülejäänud saarest veidi suure kaljumäega eraldatud. Iseenesest väga ilus paik, aga meie ei näinud seal ühtegi randa. Turistid beesitasid hotellide basseinide ääres. 

Los Gigantes

Sõitsime läbi pool Masca trail'i - kellele keerutavad mägiteed ja ilusad loodusvaated meeldivad, siis kindlasti nauditav ettevõtmine. Kui me ei oleks reisinud väikese lapsega, oleksime ilmselt ka Masca Valley matka ette võtnud.



Masca

Käisime külas Jaak Mosinal või siis vähemalt tema tünnil. Koputasime ja kuigi jalanõud olid tünni ees, ta siise meid ei lasnud. Ega me väga kurvad olnudki. Olime temast lihtsalt varem lugenud ja tahtsime ära näha. Nägimegi. Jätsime talle kodumaise shokolaadi. Tema tünn asub kohe Las Galletase asula piiril. Ranna ääres. See on selles mõttes huvitav paik, et sinna on end elama sättinud päris suur hulk inimesi. Kõik nad elavad telkides, vanades roostetanud matkaautodes, mille kummid pole juba pikemat aega maanteel veereda saanud või ise kokku klopsitud kileonnides. Samuti pidavat Tenerifel arvestatav hulk inimesi elama koobastes :) Sel õhtul, kui meie seal käisime, kostus aga rannast mõnusat chill-out muusikat ning läksime vaatama, et mis seal toimub. Randa on ehitatud väike baar terrassiga, seal chillis ca 40 hipiliku, boheemlasliku väljanägemisega inimest ja ilmselt oleksime isegi seal dringi teinud ja pisut atmosfääri nautinud, kui me poleks olnud lapsekäruga :) 


Don Grande tünn

Sattusime ka mitmel korral väga kohalikku ja vaiksesse, kuid lummavasse asulasse nimega Guia de Isora. Käisime sealsel linnaplatsil jõulu-perepilte tegemas, kuna seal oli super ilus kuusk ja ei olnud tunglevaid turistimasse. Tegelikult mainin selle lõigu lõpetuseks ka ära, et arvasime, et Tenerifel on meeletult turiste ja kõik kohad nö over-crowded, kuna eurooplaste meelispuhkepaikades nagu Türgi ja Egiptus olid/on keerulised olud ja inimesed otsivad teisi kohti kust sooja ja päikest leida. Aga ei olnud see asi nii hull midagi, isegi siis sellel nö tippajal...jõuludest uue aasta alguseni oli igal pool täiesti OK. Kes tahab leiab rahvamassid, kes tahab leiab rahulikumad kohakesed. Ainuke koht, kus hakkas "kitsas", oli teistkordsel Siam Pargi külastusel.



Guia de Isora

Tenerifel on mitmeid Michilini poolt äramärgitud restorane ning 1 kahe tärniga Michelini restoran, mis asub just Guia de Isoras. Avatakse õhtul kell 19, laud tuleb ette broneerida ja riidesse peab viisakalt panema :)

Me küll mõtlesime mitmel korral, et käime seal ära, aga jäi ikkagi käimata. Ajame jälle sõbralikult laste süüks :)))

Kui juba söögi peale jutt läks, siis söögist pisut veel:
Traditsiooniline kanaaripärane toit: El Cordero 
Kindlasti tuleb autoga minna. Asub Guargachos. Tohutult suur koht, süüa tehakse elaval tulel. Palju liharoogasid ja ka kala. Toiduelamus ei olnud midagi erilist. Minu medium steik oli rare. Ehk siis kui sinna veel satun, tellin pigem well-done steigi. Siiski otsustasime kõik, et koht on külastamist väärt ja meile meeldis. Hispaania laulik laulis meile Feliz Navidad ja Guantanamera. Teenis oma tipi välja :)



San Miguel del Tajao - tavaliselt turismimarsruudilt ilmselt väljas, kuid kohalikud teavad ja hindavad. Kalurilinnakse rannikul, kus mitmeid kalarestorane. Saima maitsva elamuse. 

Los Abrigos on analoogne nagu Tajao, aga meeldis meile siiski rohkem. Restod on koondunud kõik ühele tänavale. Mõistlik on lauad ette broneerida, eriti kui plaan sööma minna suurema seltskonnaga. Guugeldades leidsime, et kõige rohkem väärt koht on Los Roques ja sõitsime sinna päeval, et õhtuks laud kinni panna, aga kõik kohad olid juba broneeritud. Koht on ka üsna väike. Otsustasime El Miradori kasuks ja saime maitsva toiduelamuse. Samuti on see väga kena koht. Meie käisime õhtul, kuid sinna võiks minna ka päeval, imeline terrass Atlandi ookeani kohal.

Tenerife on nagu terve maailma ühel väiksele saarel - seda vähemalt pubide-klubide-restoranide poolest. Leidub paljude euroopa rahvuste pubisid ja toidukohti - hollandlased, britid, sakslased jne. Enamik neist kohtadest on ka mõne sealtmaalt sisserännanud tegelase või paari omad ning koos käivadki seal valdavalt selle maa Tenerifel elajad või turistid. Me ise sattusime ühel õhtul (kui lapsed magasid :)) näiteks ühte Amsterdami kohta, kus meid võeti väga soojalt vastu ning veetsime lõbusa pooltunni :))

Amsterdam in Tenerife


Jõulud ja aastavahetus.
Jõulud veetsime Rometi ja Kristeli villas Amarilla Golfis. Amarilla Golf on (nagu nimestki võib mõista) heapeatuspaik golfihuvilistele. Suhteliselt väike asula, rendimajtusui täis. Lisaks mõned poed ja pubid-restoranid. Võimalik jalutada kaljusel rannaserval, kuid randa jalutuskaugusel ei ole.
Jõululauale valmistasime kartulisalatit (PS! hapukoor Tenerifel nimega Nata Fresca ja müügil Mercadonas), erinevaid kohalikke maistestatud ahjulihasid ja ostsime ka poest verivorsi välimusega vorste, mis verivorsti maistest olid siiski kaugel. Hirmus soolased. Kõhud saime igal juhul täis :) Kuusk oli meil ka..ja mõned said kingitusi ka :) Jõulud, mis jõulud.
Aasta vahetasime ära PldeAm-s rannapromenaadil, kus ilutulestikku tuli igast kaarest. Kõhud täitsime  iseküpstetatud kalaroogadega :) Poodides on muljetavaldavad kalaletid, millest meie siin Eestis võime vaid unistada.



 Verivorstid (not) - petab ära küll ju :)
 Ikkagi kuusk :)
Head uut aastat 2016!
Shopping. Väidetavalt on parim shopping põhjas Santa Cruzis, kus suured kaubamajad. Sinna me ei viitsinud minna.  Mina shoppasin PldeAm-s Benettonis. Parem pood on minu arvates Playa Honda lähedal (vähemalt üks on veel Troya juures). Eraldi pood lastele ja siis täiskasvanutele. Sellist tüüpi, et kes otsib, see leiab. Seal ka palju asju allahinnatud ja võib olla defekte. Hinnad head. Käisime korduvalt ka Parque Santiago 6-s. http://psantiago6.com/shopping/ Seal on esindatud isegi kodumaised brändid nagu Ivo Nikkolo ja Mosaic jms. Samuti H&M, Desigual jms. Ka sealne Mercadona oli meie lemmik toidupood. Lastele on seal väga ilus ja tore mänguväljak.
Muidugi ei saa manimata jäta Siam Mall'i. Väga ilus vabaõhu ostukeskus. Pull&Bear, Zara, Mango, H&M jne. Minu jaoks oli uus avastus pood nimega Lefties. Polnud sellises poes varem käinud. Kiirelt kirjeldades ikka selline soodsa masstoodangu kett, aga leidus ka teistmoodi asju ja mina soetasin sealt allahindluste ajal ikka üht-teist :) Allahindlused hakkasid ka Tenerifel, nagu mujalgi 7. jaanuarist. Chafiras'es asub ka Chinatown - mitmed hiinlaste kauplused. Leida võib kõike. Kes jõulude ajal tenerifel ja näiteks kuuske või jõuluehteid tahaks, siis tasub kindlasti sealt otsida.


Tähelepanekuid - paljud söögikohad on päeval suletud, avatakse alles ca 19:00 õhtu- ja öösööjatele.
Soodsaim toidupood on Mercadona. Kes läheb talvel Tenerifele ja mõtleb, et ei hakka eriti suveriideid kaasa võtma, et koha pealt ostab - võib üsna hätta jääda. Ketipoed nagu H&M, Zara jms müüsid kõik talvekaupa. Meil oli raskusi, et Kevinile lühikesi pükse leida. Plätud ostsime ranna äärest.
Ilm oli terve meie sealoleku aja imeline. Päeval 24-27C ja õhtul/öösel 18-22C. Vihma sadas kahel korral ca 15 min sabin ning pilves ilmasid oli ehk 3-4.
Vähemalt talvisel ajal on soojenduseta basseinides vesi üsna jahe (enamike jaoks liiga külm). Kes reisivad lastega, siis suureks plussiga hotelli- või elamukompleksi valimisel on kindlasti soojendusega bassein. Merevesi oli ca 22C - minu jaoks igati mõnus aga ilmselt paljude jaoks ikkagi jahe.

Eestlaste (eesti-venelaste) toidukoht PldeAM-s - ANKORA. 
https://www.facebook.com/maria.lesko.144

Eestlased aitavad oma puhkust sisustada (purjetamine, shoppingutuurid jms):
https://www.facebook.com/Puhka-Tenerifel-182322098788526/

https://www.facebook.com/Elu-Tenerifel-763430850405317/

Uurida tasub ka Kompassi kohta.
http://tenerifekompass.com/index.html

Veel lugemist:
http://elustilist.ee/tenerife-kas-tasub-kulastada/

https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=809945285753873&id=763430850405317&substory_index=0

http://trisberg.blogspot.com.es/2015/01/omal-kael-tenerifele-juhised.html

Erinevaid teenusepakkujaid ja blogisid kindlasti veel mitmeid ning küllap need on kõik kenasti guugeldades leitavad. Selline aga oli meie Tenerife. Jäime oma reisi/puhkusega väga rahule ja läheme sinna kindlasti tagasi! Tegelikult, ma juba natuke ootan, millal sinna jälle tagasi saab! See kliima on lihtsalt nii lihtne ja imeline :)

PS! Tekst on praeguse hetkega ajanappusel veel toimetamata, seega palun vabandust võimalike kirjavigade eest!


Päikest! Teevi