Tuesday, March 29, 2016

MYANMAR (BIRMA) 14.03 - 19.03.2016

Moodsa vana nimega Myanmar, paljudele riikidele endiselt Birma, on üks neist Aasia riikidest, kus turism on alles võimust võtmas. Elanikke üle 50 miljoni, pealinnaks Naypyidaw, kuid suurimaks linnaks endine pealinn Yangon (Rangoon). Birma seisab suurte muutuste lävel - pikalt sõjaväelise hunta valitsemise all olnud rahvas, on üle elanud väga raskeid aegu, kuid nüüd ollakse ootusärevad ja panustatakse uuele (nais)presidendile. Rõõmsalt tervitatakse turiste, lootuses naaberriigi Tai eduloo põhjal paremale elujärjele jõuda. Elatakse reeglina vaeselt ja väga vaeselt, kuid ollakse rõõmsad. Palju on lapsi ja lapsed on rõõmsad... ja seda oli tore vaadata, eelkõige kuna meie (lääne)standardite järgi peaks see elu seal ikka väga õnnetu ja raske olema... Nutitelefonid ja interneti levik on ka Myanmaris hüppelise kasvu, kui vaid 2 aastat tagasi (2014) oli nutitelefon 10%-l rahvastikust, siis 2016 aastal juba 70%-l. 3G levib ja nutitelefonides toimetavaid inimesi võis näha kõikjal..nii maal, kui linnas...




Kliima on troopiline. Vihmaperiood juunist novembrini. Kõige kuumem ja kuivem märtsis ja aprillis (43 c). Nii nagu igal pool maailmas, on ka Myanmari kliima muutumas. Metsamassiive võetakse maha, et varustada Hiina tehaseid. Loodus ägab tohutu prügikoorma all. Nii räpast (!) paika polnud ma veel näinud (ma ei ole käinud Indias..) Ilus loodus, mattunud PVC-kilesse. Inimesed elavad sõnaotseses mõttes oma prügi sees. Tohutu hulk mürgist kilet, mis iga päeva 43C kraadises kuumas oma mürke õhku lennutab... kahju!

Lendasime Myanmari Bangkokist AirAsiaga. Don Mueangi lennujaamas oli meil ka põnev vahejuhtum. Nimelt oli Anmar teinud vea viisadokumente täites (Myanmari viisa tuleb enne reisi teha neti teel, vajalik foto - meie pildistasime ise - maksis vist 40€ - ja tuli meilile juba paari päevaga). Minu sünniaastaks (1987) oli ta märkinud enda oma (1975). Teenindajaneiu pidas tükk aega kellegiga telefonis nõu, et mida teha. Lõpuks otsustasid nad meid ikkagi lennukile lasta ning mainis, et ilmselt pean Myanmari jõudes maksma viisa muudatuse eest. Myanmaris maandudes, aga ei teinud keegi viga märkamagi ning nii see asi jäigi. Külastasin Myanmari ametlikult 12 aastat vanemana kui ma olen :)

Viibisime Myanmaris väga lühikest aega ning nägime vaid üsna väikest osa. Myanmari avastamiseks peaks kindlasi vähemalt 2 nädalat varuma. Kindluse mõttes isegi rohkem.
Põhilised turistikohad on Inle Lake, Mandalay, Bagan, Yangon ja pealinn Naypyidaw. Siirdumine ühest punktist teise võtab tohutult aega. Teed on enamasti juba üsna OK, aga väiksed ja käänulised... meie bussisõitudest pisut hiljem. Võimalik teha ka siselende, aga need mis meie leidsime olid üsna kallid võrreldes teiste Aastariikide siselendudega (seal 200 USD kandis ots). Väidetavalt üks maailma ilusamaid randu asub samuti Myanmaris ja kannab nime Ngapali - sinna me ei jõudnud. Meie Myanmari reis algas Yangonist ja Ngapali asub päris kaugel. Ilmselt ca 15 h bussisõitu. Rannapuhkust saab nautida veel Chaung Tha's (meie käisime seal) ja Ngwe Saung'is (8 h bussisõitu Yangonist). Samuti Dawei's all lõunas.

Rahast:
1 euro = 1400 kyati
Söönuks saime enamasti üsna soodsalt. Toidud olid maitsvad, vürtsikus erinev, kuid reeglina mitte väga hull. ehk siis 1000 kyatist - 3000 kyatini keskmiselt. Sõime kohalikes kohtades ja tänaval, mitte hotellides või nooblites restodes.
Taksosõit Yangonis. Linnasisesed otsad 1500 kyatist 3000 kyatini. Lennujaamast Yangoni Chinatowni saime 6 dollariga. Lennujaamast välja tulles tasub kõndida veits maad esimestest ametlikest taksodest eemale alla tee suunas. Seal seisab veel küllaga taksosid, kes valmis külalisi linna toimetama.

Yangon:
Saabusime Yangoni ja siirdusime otse lennujaamast taksoga oma valitud hotelli - Bestwestern Chinatown. Hotellide hinnad on Myanmaris üsna kallid. Väidetavalt seetõttu, et nõudlust on rohkem kui pakkumist, aga see on kiires muutumises, sest iga kuuga jõuab Myanmari järjest rohkem turiste ja iga kuuga tuleb juurde uusi hotelle.
Chinatownid meeldivad meile alati igal pool - see melu ja sagimine. Ehe elu :) Yangoni Chinatown on kindlasti üks lahedamaid, kuhu ma olen sattunud. Kõikjal käib vilgas elu ja kaubandus. Müüakse kõike.. vanu kellu, juhtmeid, pistikuid, kanavarbaid, kaheksajalgu jne. Seal esimestel hetkedel ringi käies meenus kohe ühest inglise vanahärra blogist loetud lõik, et tundis end Myanmaris nagu loomaaias, segaseks jäi vaid, kes on loomad - kas turist või kohalik :) Täpselt nii see oligi. Kõik vahtisid meid ja isegi ei püüdnud viisakusest varjata, et me neile huvi pakkusime... Inimesed olid sõbralikud ja naertasid... Soovisime ühest banaanipoest mõned banaanid osta, aga väike tüdruk andis meile kobara banaane niisama - ei tahtnud raha. Ütles, et kingitus. Kõndisime järgmisele tänavale ja seal jooksis üks poodnik meile järgi ja andis 2 pudelit vett - ütles, et kingitus. Mõned mehed tulid Anmarile juurde ja tahtsid tervituseks kätt anda jne. Olime mõlemad meeldivalt liigutatud, kui palju tähelepanu meile osutati ja kui sõbralikud kõik olid :)






Oli tohutu palavus, me lihtsalt sulasime... minul tuli nohu (sai alguse juba Bangkoki metroosõitudest - kui õues on 40 C ja kõik siseruumid on hirmsasti ära jahutatud, siis ei ole palju vaja, et nohusse jääda), millega maadlesin koju jõudmiseni välja. Samuti tõmbasin lennukis kaela paigast ära ja sellest valutas pea..ka see häda painas mind veel oma hea 2 nädalat jutti. Seega olin Anmarile üsna hädine reisikaaslane ja seetõttu, tegi ta nii mõnedki tiirud ka üksi. Näiteks, olime end eelnevalt Bangkokis korduvalt hellitanud massaazides ja lootsime Birmas oma kuuri jätkata, aga sellises koguses massaazisalonge seal ei ole. Olgem ausad, põhimõtteliselt neid seal polegi. Meie ei suutnud leida. Anmar küll sattus läbi kohaliku taksojuhi soovituste mingile veidrale kõrvaltänavale (sarnaneb kergelt õudusfilmi tsenaariumiga), kus ta kõrgest trepist üles juhatati ja mingi india vanaga ühte tuppa pandi  -  toas oli 2 madratsit. Anmar ootas tükk aega, et mis nüüd juhtuma hakkab. Aga kahjuks või õnneks ei juhtunudki midagi ja ta tuli sealt pärast ca 15- minutilist ooteaega lihtsalt ära. Mul oli hea meel, et ma kaasas ei olnud ja pikutasin samal ajal Bestwesternis ülimugaval voodil. Hotell muuseas oli väga kena ja mugav..isegi pisut liiga toretsev arvestates vaadet aknast ja seda kõike mida võis näha, kohe hotelliukses välja astudes (meenus JW Marriot Chongqing'is, Hiinas - kontrasti).

Väikse lõigu pean pühendama ka kohalikule ööelule või siis pidutsemistraditsioonile. Üsna Chinatowni lähedal oli üks tänav, kus oli mitmeid nö restorane, sildid väljas live show või girls või dancing and singing. Mõtlesime siis, et lähme istume kuskil ja joome hea külme jahutava Myanmari (kohalik õlu) ning kaema mingit kohalikku showd. Põhimõtteliselt siis viidi meid vanaaegse liftiga kuskile katusele, kus oli lava ja palju laudu - koha nimi oli Zero Zone. Teenindajad kõik mehed + terve punt noori tüdrukuid, kes siis mõne hetke pärast laulma hakkasid. Mõni ka natuke tantsis, aga põhimõtteliselt olid nad väga kohatud, häbelikud ja sõna otseses mõttes veidrad. Laulushow vahele või lõppu (täpselt ei mäletagi) tehti mingit moeshow moodi asja..ehk siis nad vahetasid riideid ja justkui demonstreerisid mingeid riideesemeid. Jäi segaseks. Samal ajal saatsid laudadest noormehed tüdrukutele kaela boasid (meie mõistes pm nagu need jõulukarrad, mis kuusepuule pannakse). Anmar uuris teenindajalt, et mis värk on - saime nii palju infot, et kui tüdruk meeldib, siis maksad teenindajale 10 000 kyati ja siis teenindaja viib sinu poolt talle boa kaela ja pärast siis tuleb see tüdruk ja vestleb sinuga sinu lauas natuke aega. Ongi kõik...mis edasi saab, ma ei tea :) Pildistada ei tohtinud, aga ma paar pilti salaja ikka tegin...



Keegi on pisut seda ööelu kirjeldanud ka järgmisel lingil:
http://myanmarnightlife.blogspot.com.ee/p/yangon-nightlife-at-theingyi-zay.html

Yangon oli kunagi Briti impeeriumi üks tähtsamaid kolooniaal-linnu ning sealsed ehitised olid ühed uhkemad terves Aasias. Tänaseks on aga need hooned üsna kurvas seisus ning seisavad trööstitult oma kaunite nikerdustega keset prügikuhjasid.



Suurem enamik Myanmari inimestest elab ise kokku klopsitud hurtsikutes linna ümber ja külades. Linnas (Yangonis) sees on ka muidugi uusi ehitisi ning vanu koloniaalajastu hooneid, kus samuti elatakse aga seal juba siis ilmselt paremal järjel olevad inimesed. Inimesed peavad tänavatel oma väikeseid pop-up restorane (seda võib näha ka Tais) ning eriti õhtuti võib näha, kuidas kohalikud seal einestavad ja vestlevad. Ma arvan, et see on ka seetõttu, kuna paljud elavad nn hurtsikutes ja neil puudub "köök" või söögitegemistarbed. Tänavarestodes on söök odav... ma arvan, et hetkel veel küsitakse ka turistilt sama palju kui kohalikult. Võib-olla siis veidi rohkem... igal juhul meie mõistes saab söönuks olematu rahaga... alates 50 eurosendist üles. Toit oli igalpool maitsev. Myanmari cuisine on fusion Taist, Hiinast ja Myanmarist.





Mida Yangonis veel teha?  Kindlasti linna suurim vaatamisväärsus ja turistimagnet on Scwedagon Pagoda (Pagoodasid/stupasid on täis terve Myanmar ja see on siis hinduismi/budismi tempel või püharajatis). Scwedagon on kõige püham buddha tempel Myanmaris. Tempel on väga vana, arvatavasti 6. sajandist ja on üle elanud mitmeid maavärinaid. On ääretult suur, koosneb väga paljudest erinevatest templitest ja pühakujudest. Pean tunnistama, et ei tunne budismi nii palju, et seda kõike mõista. Käisime seal küll ära, kuid erilised templite/kirikute fännid me ei ole. Soovitus küll aga selline, et külasta seda paika õhtul või varahommikul sest päevakuumuses lähevad põrandaplaadid tulikuumaks ja seal on (paljajalu peab olema, nagu ikka templites) väga valus kõndida. Piletihind 8 USD ja õlad ja põleved peavad olema kaetud. Ka meestel. Kui ei ole, pead ostma koha pealt sarongi - laenutada ei saa.




Bogyoke market - endine Scott's Market on suurim bazaar Yangonis. Market nagu market ikka. Saab osta peaaegu kõike. Eraldi peab aga peatuma Myanmaril ja (pool)vääriskividel ning kullal. Mitte, et ma tohutu ekspert oleks, aga seal olles tekib mingil põhjusel tohutu soov miskit sellist soetada, sest jääb mulje nagu oleks võimalik tõelisi aardeid poolmuidu kätte saada. See on aga ekslik. Market (nii Bogyoke, kui ka tänavaturud) on väidetavalt ikkagi võltskraami täis ja kui sa ei ole just ekspert, siis tegelikult ei maksa sealt safiire ja rubiine ostma hakata. Sama lugu kullaga - võid saada petta. Myanmaris on suured vääriskividevarud - kaevandatakse rubiine ja safiire ning teisi väärisikive juba antiikajast ning väidetavalt on Myanmari safiirid ühed maailma parimad. Kõige paremad peaksid olema Kashmiri omad aga neid väidetavalt enam eriti ei liigu. Samuti on Birmas maailma kõige suuremad nefriidi varud. Nefriitkäevõrusid saab osta 1 dollariga. Safiirsõrmuseid alates 30 dollarist. Maailmas on vääriskiviorganisatsioone, kes väldivad Myanmari Mogoki-ala kive eetilistel põhjustel. Nimelt hunta valitsuse aegadel sundis sõjavägi Mogokis inimesi  (selhulgas ka lapsi) kaevandustes töötama justkui orjuses.


Minu imeilus safiirsõrmus :) Juhtus nii, et me kihlusime Myanmaris (sellest paari sõnaga hiljem) ning tundus kõige õigem ka, et ka sõrmus oleks sealt pärit. Valisime koos Stalwart'i poolt sertifitseeritud sõrmuse, kuid hinnas saime ikka petta. Aga olulisim on ju tähendus meie jaoks :)))

Kohalikud soovitavad Yangonis külastada ka Inya Lake'i, aga meile ei jätnud see üldse mingit muljet ning seetõttu sellel siin ei peatu. Ehk siis midagi ei kaota, kui Inya jääb nägemata :)

Thanaka ja Paan:
Beetlipipra (betel) närimine on väga vana traditsioon Birmas ja seda närivad nii noored, kui vanad, nii mehed kui naised. See on ära rikkunud nende hampad, mis on pruunikas-punased, kohati lagunenud. Beetlilehe sisse mässitakse beetlipähklit (areca) ja vahest ka tubakat. Paani peetakse justkui leebeks meelemürgiks, stimulandiks. Paani närimine põhjustab sõltuvust ja sellest on internetis palju kirjutatud. Palju on infot ka paani vähkitekitavast toimest.

Paaniputka

Thanaka on miski, mis on nö Birma tunnuseks. Puukoort hõõrutakse spetsiaalsel alusel ja lisatakse vett ning segatakse kollakas pasta. Seda määritakse näkku ja ka kehale päikesekaitseks ning see annab neile väga laheda etnilise välimuse. Ka mina sain seda omale näkku määrida ning osalesin terve tahanka valmistamise rituaalis :)




Chaung Tha:
Pean tunnistama, et esmapilgul võluv linnasagin muutus üsna ruttu pisut väsitavaks, eks oma roll oli ka tohutul palavusel ja mini tervisehädadel, igal juhul oli hea meel sealt peatselt edasi liikuda ranniku suunas.  Otsustasime minna Chaung Tha'sse - rannapiirkonda, mis populaarne eelkõige kohalike seas. Seal lähedal asuv teine rannakuurort Ngwe Saung tervitab rohkem turiste ning seetõttu kohalikud sinna väga minna ei taha... aga minekust..Sellega oli ka muidugi parasjagu segadust. Meie mõtlesime, et küllap aega on ja busse Yangonist väljub koguaeg, seda kinnitas ka mingi info, mida olime netist lugenud. Chillisime rahulikult hommikul, kuni üks hetk mõtlesime hotelli receptionist uurida, et mis kell buss peaks minema. Väideti, et kõik bussid tänaseks läinud. Meil oli juba hotell bookitud ja kindel plaan ikkagi Chaung Tha'sse jõuda. Uurisime siit ja sealt ja lõpuks saime info, et on vaja kiirelt sõita taksoga Yangoni bussijaama, mis tegelikult asub jupp maad Yangonist väljas ja sealt sõita bussiga Patheini (suurim asula enne Chaung Tha'd ja Ngwe Saung'i) ja siis jälle taksoga edasi. Jõudsime bussijaama pm paar minutit enne viimase Patheini bussi väljumist. Buss oli vana ja väsinud, ilma AC-ta. Sõit oli pikk - 6 h. Pilet äkki 3 USD. Taksojuhid tahtsid Yangon-Chaung Tha otsa eest üüratu 250-300 USD. See tundus meile arvestades muud elu-olu lausa röövimisena :). Igal juhul õhtul üsna hilja ja pilkases pimeduses olime me Chaung Tha's kohal. Pärast sekeldusi kohalikega, kes meile väitsid et meie bookitud hotellinimelist (Akariz resort) ei asu päris kindlasti Chaung Tha's ja siis pärast ca 15 minutilist maadejagamist selgus, et asub ikka, et resort on vahepeal nime muutnud, viibisime me kenas, suures ja värskes AC-tud hotellitoas.

Nagu eelpool mainitus, on Chaung Tha Mynamari keskklassi meelispuhkepaik. Kõik, kes endale seda lubada saavad, käivad koos perega seal puhkamas. Hotelle oli seal ca 10. Rannaliiv ilus pehme, vesi supersoe ja kõik väga hästi (küll aga mitte midagi tohutult erilist - tavaline rand). Turiste nägime vähe..ca 3 punti ehk... ühe päeva veetsime rannas - päike oli kohutavalt agressiivne. Põlesime ära :)
Kohalike rannakombed erinevad meie omadest. Läksin hommikul receptionisse rannalina küsima, sain selle kenasti ja kõik oli hästi, kuid siis kui randa jõudsin, sain aru, miks rannalinasid koha tuppa ei panda nagu enamikes rannahotellides. Nimelt kohalikud ei päevita ja ei vedele linade peal. Ka ei ole neil seljas ujumisriideid. Mõtlesid tükk aega, kas julgen end üldse paljaks võtta (päevitusriietesse). Hiljem vestlesime ühe kohaliku paariga, kes itsitasid, aga andsid mõista, et see neid ikkagi ei solva, kui mina poolpaljas olen. Seega lasime oma valgetele ihtudele päikest.
Rannas sai rentida jalgrattaid (sellised vanad ja väsinud) ja neid musti õhukumme, millega meiegi mängisime kui väiksed olime. Lapsed ja noored möllasid nende samade õhukummidega vees - olles samal ajal täitsa tavaliste riietega ja teised istusid rannal, sinna paigutatud väikstele toolidel väikeste laudade taga. Lauad olid kaetud. Söödi ja võeti napsu. Rannal kappasid ringi noored hobustega - üks hobune oli zebraks joonistatud. Jalutasid ringi kaupmehed, kes pakkusid käsitööd, kaabusid, pulga otsas grillitud krevette jms. See oli kõigist senistest rannaelamustest hoopis teistsugune.








Mööda kena promenaadi, mida ääristasid ilusad hotellikompleksid sai jalutada nö sadama suunas. Nägime eemal üht kena pisikest saarekest ja tahtsime uurida, kuidas sinna saaks minna. Leidsime sadama ning sadama juurest algas ka kohalike küla. Vot see oli vaatamisväärsus omaette. Asula üsna alguses, haakis end meiega kaasa vist ilmselt keegi külatola - tundus et ta oli mingi ravimtaime mõju all - ei rääkinud sõnagi inglise keelt (inglise keelt rääkisid üldse vähesed ja enamik üsna kehvalt), kuid ometi terve aja ta midagi vatras. Anmar vatras talle eesti keeles vastu ja tola muudkui naeris. Ei teagi, võib-olla olime hoopis meie tema jaoks tolad :) Küla oli primitiivne, algeline, onnikesi täis. Rannariba oli mattunud prügisse. Kaldale olid ehitatud kalakuivatamisplatvormid, mis olid paksult kala täis. Platvormide all vilus, mängisid ja kiikusid kohalikud lapsed (lastel oli sel ajal koolivaheaeg). Sattusime peale ka kuidas väike tiim tegeles värske kalasaagi puhastamisega ning nägime kuidas kastiauto tõi küla kalahoidlasse jääkamakaid. Lapsed olid nii poseerimistuhinas, et klõpsutasin neist mitukümmend pilti ja nad ikka ei tahtnud mind minema lasta. Pildid annavad seda emotsiooni paremini edasi. Igal juhul oli see küla üks reisi parimaid elamusi - see oli päris!














Sadamas, aga saimegi paatnikega kaubale ja meid sõidutati väga odava raha eest väikese paadiga White Sand Islandile, kus Anmar otsustas mind endale naiseks kosida. Ma vastasin muidugi JAH ning sellega kinnitasime me selle pisikese rannariba meie ajalukku ning peame sinna ilmselt kunagi tagasi minema - näiteks 20. pulma-aastapäeva tähistama :) White Sand Islandil ei olegi aga midagi muud, kui valge liiv, mõned kivid, mõned veidrad kujud, üks pagoda ja väike varjualune, kus kohalikud müüvad vett ja õlut.



Chaung Tha's veetsime 2 ööd ning tagasisõidu organiseeris meile hotell. Väga moodsa AC-tud bussi, kus saime 8 tundi Myanmari muusikavideosid vaadata (kõikides lauludes mees laulis ja üks naine tantsis - kõik naised tantsisid ühte moodi ja mingil hetkel kasteti nad autokastis seistes veevoolikutega märjaks.... väga põnev :)) Buss tegi 2 peatust rest area tüüpi kohas, kus peatusid ilmselt kõik bussid, sest rahvast oli mõlemal korral palju. Sai süüa, kempsus käia ja snäkke osta. Väga viisakad paigad. Yangonis peatusime veel ühes Clover hotellis ning juba me põrutasimegi tagasi Bangkokki.

Selline oli minu Myanmar with My Anmar :)))





No comments:

Post a Comment