Wednesday, July 13, 2011

27.06. Vardzia




Tsiteerin Wikipedia`t:
The cave city of Vardzia (Georgian: ვარძია) is a cave monastery dug into the side of the Erusheli mountain in southern Georgia near Aspindza on the left bank of the Mtkvari River. It was founded by Queen Tamar in 1185.
The monastery was constructed as protection from the Mongols. and consisted of over six thousand apartments in a thirteen story complex. The city included a church, a throne room, and a complex irrigation system watering terraced farmlands. The only access to the complex was through some well hidden tunnels near the Mtkvari river.
An earthquake in Samtskhe destroyed approximately
two thirds of the city in 1283, exposing the caves to outside view and collapsing the irrigation system.

Tõsi ta on. Koht on võimas ja muljetavaldav. Kuidas me sinna saime?
Tegime kokkuleppe Levaniga, kes korraldas meile vist ca 110 lari eest "giidiga tuuri". Ehk tema vana loksu Nivaga alustasime hommikul Borjomist minekut ( ca 110 km üks ots ). Borjomist tuleb liikuda Türgi ja Armeenia piiri suuna
s. Ca 50 km ja oleme Akhaltsikhe`s, mis on regiooni suurim linn. Rohkelt armeenlasi ja türklasi. Viimase piirini vaid 20 km minna. Tee lookleb kenasti orus mägede vahel ja on üsna sõidetav. Põnev oli asfaldiaukude remont Gruusia moodi - 4 onu toksib suruõhuhaamriga teesse ca 15-20 cm sügavused augud ( vast ikka sinna, kuhu vaja ) ja üks onu otsib augu sisse tee äärest kive. Nende peale uus laik asfaldit ja ongi ok. Teeremondi alal ei ole muidugi mitte mingit kiirusepiirangut, seega kohati on tegu üllatusliku maanteeslaalomiga, mis võib ka kurvalt lõppeda. Slaalomis on ka poste vaja - nende olemasolu asendavad lehmad.
Turiste on vähe. Vist rohkem tuleb juulis. Meile see olukord täitsa meeldis. Teele jäi mitmeid külasid ning neis jääb pea alati arusaamatuks, miks siis gaasipedaalile veelgi kõvemini vajutatakse...? Maanteel on ju suht tavaline sõidutehnika, et 4 käiguga kiirus üles, siis käik ja süüde välja ning puhas veeremine. Ca 50 km kiiruse juures auto taas käima ning sama asi kordub. Pidavat jube ökonoomne olema :) Küt
e maksab ca 1 eur liiter. Samas, kui 100 km sedasi jõnksutades sõidad, viskab vähe üle. Tahaks ise rooli.
Vardzia`t ennast peab lihtsalt nägema ja kogema. Aastaringselt kohapeal elavatele munkadele on eraldatud oma kinnine tsoon. Sellegipoolest on kõikvõimalikke käikusid ja lööve väga palju. Ära vast eksida päris ei saa, kuid ca 70 m mäe sisemistesse sügavustesse minevad kottpimedad tunnelid on seda tunnet tekitavad. Paljud käigud on väga madalad ja eks astmedki aastasadadega kulunud.
Sissepääs 3 lari õigustab end igati, soovi korral saab lisaks osta venekeelse privaatgiigi teenust. Ühega vesteldes selgus, et eestlased on seal üsna tavapärane nähtus.
Üla-Vardzia`s asub ka nunnaklooster, kus meie sinna sattudes käis usin forellibasseinide puhastus. Mungad kenasti abiks. Ei tea kas nunnad ka neil koristamisel tuge pakuvad, aga vastupidine tegevus pidavat tavaline olema. Pisikese ringkäigu nende pühamusse tegi meile kloostri noorim ( 24 aastane ) nunn, kes sinna 3 aastat tagasi oma ülejäänud elu veetma tuli. Miks, seda ta ei osanud-tahtnud võõras keeles öelda.


Kui need kaks kantsi vaadatud, oli Levanil hea plaan ning ta viis meid kohalikku SPA-sse. Ehk ca 10 x 5 m maja ( loe lobudik ), kus sees betoonbassein. Otse maa seest tulev kuum vesi, hoiab selle aastaringselt mõnusalt sooja. Vesi ise oli meeldivalt pehme, tont teab mis ainetega rikastatud. Juua igatahes ei soovitatud.


SPA Vardzia lähistel
Nii märkamatult päevad lähevadki. Taaskordne ralli tagasi. Väike peatus, et süüa khinkalisid ja juua paar õlut. Kokkulepe Levaniga oli, et Borjomi asemele viib ta meid 30 km edasi Khashuri`sse, kus saame rongile hüpata.
Taolistesse avalikesse kohtadesse oli alati filmistaari tunne minna, sest ca 300-400 perroonil seisjat pööravad end korraga meie poole, et imetleda minu heledapäist kaaslast. Blond ebamaisus on igatahes Gruusias küll väga lööv.
Rongi peale me korra jõudsime - läksime sisse ja tulime välja, sest istuda ei olnud ruumi ja ca 2,5 h püsti ei viitsinud seista. Õnneks on olemas taksod ja see tühine 110 km, mis meid Tbilisist lahutas, õnnestus läbida 60 lari eest ( ca 25 eur ). Jutukas juht oli ka pisut giidi eest, sest läbisime nt Gori linna, mis alles 3 a tagasi sõjatander oli.

No comments:

Post a Comment