Esimene öö möödus meil siis mägede vahel põlluservas telkides, mis sealkandis tegelikult väga levinud pole. Telgid pannakse ikka maha ainult telkimisaladele. Meil vedas, et me maaomanikule vahele ei jäänud ning oma öö kenasti mööda saime saadetud. Hommikusöök see-eest aga möödus kiirelt, sest kui olime tekid maha laotanud ja kaerahelbepuder priimuse peal valmis, saabus kuskilt traktoriga paks talumees, kes meid mitte väga viisakalt ära ajas.
Hommikusöök mägede vahel
Plaan oli vaikselt liikuda edasi ranniku (Aadria) suunas läbi Dolomiitide ning Passo di Gavia mägitee. Aga kuidagi enselegi arusaamatult jäi meile tee peale hoopis kõrgem ja huvitavam passo ehk siis Passo di Stelvio. Päris hirmus oli vaadata neid ülesmäge rühkivaid jalgrattureid arvestades väljas lõõmavat päikest ning kõrvetavat kuumust. Samas oli väga tore tipus näha neid kõiki juubeldamas, sest Passo di Stelvio oli neil vallutatud. Tahtsin hirmsasti minna kelleltki küsima, kui kaua nad sinna üles sõitsid - aga miskipärast jäi see küsimata. Hiljem guugeldasin ja sain teada, et Stelvio mägitee on üks lemmikumaid mägiteid ratturitele Euroopas ning see ongi kõige kõrgemale minev mägitee Itaalias - 2760 m. Keskmiselt (head ratturid) sõidetakse jalgratastega üles 2 tundi. Ma ei hakka lubama, et ma selle kunagi järgi teen...
Passo di Stelvio
Passo di Stelvio
Valisime, kas läheme edasi Garda järve või Iseo järve äärde. Kuna Anmar oli Garda ääres käinud ja oli teada, et seal on meeletu rahvas (augustikuu - itaallased ka puhkavad, lisaks turistidele), otsustasime Iseo kasuks. Leidsime võrdlemisi soodsa (35 EUR kogu kupatus - auto, 4 in + telk + koer) kämpingu, kus saime oma telgi üles panna täitsa järve lähedale. Õhtu mööduski järve ääres tsillides. Ujusime, jõime veini, mängisime lauamängu ning istusime kämpinguplatsi väikeses pubis. Selles suhtes on see kuu aega hiljem kirjutamine mõttetu, et kohtade täpsed nimed on meelest läinud. Veel paar nädalat tagasi oli mul selle kämpingu nimi meeles. Seda kohta võiks isegi soovitada... hoolimata sellest et, järves, juba üsna kaldal, olid vetikad ning me kõik olime järgmisel päeval vähemal või rohkemal määral punne täis. Järv mägede vahel oli siiski väga maaliline.
Lago di Iseo päikeseloojangu eel
Öö oli muidugi omaette ooper. Kuna oli meeletult soe - 40 C kandis - otsustasid poisid magada õues rannatelgis. Julgelt arvasid, et Rudolf saab ka nendega magada. Pärast poolt tundi kannatamist (Rudolfi siblimine ja enda pesemine - lisaks see et ta ei oska midagi teha vaikselt vaid ikka suure nohina ja mürinaga), tõin ma Rudolfi enda ja Anmari juurde telki. Mis tingis selle, et Anmar pidi telgist välja kolima, kuna tema ei kannatanud ka Rudolfi toimetamist. Lõppeski öö sellega, et mina magasin Rudolfiga mõnusasti telgis, Anmar, Kevin ja Kris aga kolmekesi rannatelgis. Tore oli muidugi ka see, et kutsikas haukus igasuguste häälte peale. Kui üks tädike öösel eemal köhis, oli Rudo kohe üleval ja haukus. Ei, ärge saage valesti aru. Meil on väga normaalne koer.
Reisusell Rudolf
Kuna öö oli selline nagu ta oli, jäime pooleks päevaks veel järve äärde. Meie poistega suvitasime ja Anmar magas telgis oma ööund välja. Pärastlõunaks oli tal juba inimesetunne tagasi ja alustasime teekonda Ravenna suunal. Ravenna kohta oli mul juba eeltöö tehtud. Mul oli täpselt teada, et peame minema Lido di Dantesse või Lido di Classesse, sest ainult seal on rannad, kuhu tohib koertega minna. Tegelikult tohib minna ka Casalborsettisse, aga sealne rand ei ole nii ilus. Meie peatuspaik oligi Classe kämping (http://www.campingclasse.it/), mis tegelikult asus Dante ja Classe vahel looduspargis. Kämping oli täis veidraid suvitajaid (veidrad on minu arvates need, kes ehitavad omale kämpingualadele onnid ja siis elavad seal pikalt. Isegi aiad ja potililled on olemas. Rääkimata siis telekatest jms.) ja me veetsime seal 3 ööd. Kui ma õigesti mäletan, siis kokku maksime ca 111 EUR'i, aga teenindaja tegi ilmselgelt vea ja kasseeris meilt ca 10-15 EUR'i vähem. Ehk siis jälle ca 35 EUR öö. Sellel kämpinguplatisl oli ka eraldatud ala nudistidele. Nemad ei ole paljalt mitte ainult basseini ääres, vaid koguaeg ja igal pool. Sinna alale minemise üks reegleid oligi: nudo obligatoro ehk siis paljasolemine kohustuslik. Meie sinna ei läinud :):)
Siit edasi... Nudo Obligatoro! :)
Ilmad olid meeletult kuumad, Ravennasse sõites, näitas auto max 42 C. Mina pole veel sellist kuumust Euroopas tundnud. Seega meil väga muud üle ei jäänudki, kui rannas olla, sest seal oli vähemalt õhku ja sai vees end jahutada. Üritasime selle palavusega minna jalutama Mantova linnakesse, aga Rudolf hakkas streikima pärast 20 esimest sammu ning ega ise ka seda sauna väga ei nautinud. Rannas aga oli Rudolfil tore. Tudus oma rannatelgis, õppis isegi ujuma (räägitakse, et Prantsuse Buldogid ei oska ujuda) ja mängis liiva ja rannakarpidega jms. Vesi oli megasoe ja nii me siis seal suvitasime ja mõnulesime 2,5 päeva, misjärel alustasime tagasisõitu. Nii pruun polnud mina vähemalt sel suvel olnud. Poisid sisustasid aega teokarpide ja muude fossiilide kogumisega. Kogud said neil märkimisväärsed.
Päris korralik kuumus...
Krisi soovil see pilt siia üles sai :)
Kes ütles, et Prantsuse buldogid ei oska ujuda?
Ravenna linn iseenesest oli suhteliselt mõttetu... ja väljasurnud. Käisime seal õhtul, et vähegi jahedam oleks ning mitte midagi mitte kuskil ei toimunud. isegi normaalset välikohvikut või restorani me ei leinud, mis lahti oleks. Ma oleksin küll väga tahtnud minna Verona linna ja näha ära Julia rõdu, aga see jäi nüüd järgmisse korda. Ei ole mõtet ikka ennast ja koera piinata 42-kraadise palavusega linnatripil.
Tukastus :)
Tagasisõidu eredamad hetked olid vast minu magamine parklas auto ja prügikasti vahel (see oli nüüd siis see hetk, kui mind Rudolfi häälitsemine häirima hakkas) magamiskotis. Berliini A10 kaubanduskeskus, kust me kõik saime head ja paremat :) ning politsei vilkuvad tuled Leedus. Õnneks on Leedu korrumpeerunud riik ja politsei ausus maksab kõigest 50 EUR'i.See oli meile kõigile esimene reis koos koeraga. Kui keegi mult nüüd küsiks, kas ma tahaks nii pikka reisi (km tuli kokku ca 6000) veelkord koeraga ette võtta, siis ma ilmselt jääksin hetkeks vait, kuid peaksin siis ikkagi vastama, et olen selleks valmis küll. Lihtsalt ei tohi mõttes ennast ette valmistada eriliseks kultuuri- ja gurmaanlusreisiks, sest koeraga see ei ole võimalik. Üsna palju on siiski piiratud. Mõned väidavad ka, et koera jaoks on see stressirohke, sest palju sõitu ja koha peal passimist, aga kes oskab hinnata seda, kumb on tema jaoks stressirohkem, kas pikka aega ilma oma karjata olemine või siis koos omadega läbi raskuste minemine? Ei teagi... Aga meie Rudolf on ikkagi, hoolimata kõigest, hea koer ja meile väga armsaks saanud.
(See muidugi ei tähenda, et me nüüd enam ilma koerata ei reisiks. Ei-ei-ei. . . . Peame tunnistama, et uued lennupiletid on juba sahtlis. Sri Lanka ja Maldiivid - kohtume jaanuaris 2012!)
Teevi jt.
No comments:
Post a Comment