Meie LONDON 15.07 - 20.07.2011

Ahoi Ristirahvas! Teevi jälle siin (tsiteerides Kivirähku...Teevi asemel oli temal küll kirjas "Jumal"...noh..kes teab, see teab..kes ei tea, ei saa nagunii midagi aru...seega asun asja juurde)

Tegelikult mõtlesin, et teeks selle postituse ainult märksõnadest. Olen elus pidanud piisavalt palju konspekteerima, et see oskus mul praeguseks kenasti selge oleks. Aga proovime siis:

RyanAir, Luton, EasyBus, London, Oyster-card, London Underground, Ice-cream with Flake (Cadbury's), St. Katharine Docks, Tower A Guoman Hotel, Tower & Tower Bridge, River Thames, Guinness, beer, beer, beer, pubs, SOHO, HMS Belfast, Leicester street, Oxford street, Ministry of Sound, Eccleston Square, theatre tickets, rain, raincoat, umbrella man, English Breakfast, Fish and Chips, Victoria station, Elephant & Castle, Old Spitalfield's market, 10 Downing Street, Buckingham Palace, Green Park, Hyde Park, Big Ben, Parliament, Westminster, Westminster Abbey, St. Paul's Cathedral, London taxi, Double-Deckers, The Playhouse Theatre, Dreamboats and Pettycoats, London Eye, Greenwich, Thames cruise, Greenwich meridian, DLR, Harrods...expensive, ...

Tegelikult nii on ikka igav..teeme teistpidi...

Kui me RyanAir'ga Lutonisse jõudsime, oli EasyBus juba peatuses...
Bussiga Lutonist linna sõitmine on täiesti talutav ja suhteliselt mõistliku hinnaga (loe: kallimapoolne) tegevus.
ca 1,5 tundi ja 10 GBP per nase per ride. Victoria Station' ist soetasime endale Oyster-card' id, mis on küll väga toredad asjad. Paned magnetkaardile raha ja iga sõiduga läheb maha kindel summa raha..päevasel ajal oli see vist underground' iga sõites 2,20 sõit. Aga kui teed päevas 3 sõitu, siis sealt edasi on juba tasuta...bussiga oli vist 1,60 ja õhtusel ajal metroo ka 2,50 vist. No tegelikult jäi pisut segaseks kuidas see täpselt käis. Igl juhul oli mugav kasutada ja meie kui turistid saime pärast kaardid tagasi anda ja saime 5 naela deposit' i ka tagasi. Igati mõistlik ja mina kindlasti soovitan.

Mulle hirmsasti metrood tegelikult meeldivad. Kui välja jätta meeletud inimhordid, kusehais ja kerjused, siis need on ikka ühed hämmastavad ehitised/masinad. Need on kiired, neid tuleb ja läheb koguaeg, nende ülesehitus on väga lihtne ehk kerge on aru saada, kus peatuses järgmise liini peale minna, jne. Londoni underground on minu arvates meeldivam kui NYC metroo või ka näiteks Tbilisi oma.
Muidugi turistina on mõistlikum kasutada transpordivõimalusi maapinnal, sest bussiga sõites näed ümbrust ka. Metroos pole midagi vaadata kui asiaate, pruunlasi (uus Eesti uudissõna) ja inimesi, kes loevad, söövad, meigivad või magavad ning 80-l protsendil on kõrvaklapid kõrvaaukudes. Noh..see ka ju põnev tegelikult.
Vahest mõni tantsib, või laulab, mõni mängib jalgpalli...

Central Line

Esimesel õhtul avastasime Londoni SOHO't. Külastasime paari pubi ja saime osaks Inglise pubikultuurist, mis on suhteliselt veider. Inimesed seisavad pubide ees väljas. Terve kõnnitee ja pubiesine on ummistatud. Õllevalik on enamikes pubides muljetavaldav. Sõime kesist hiinakat ja enne keskööd vajusime suures reisiväsimuses oma ülikallisse hotellivoodisse, kohe Tower Bridge'i kõrval seisvas suures Tower A Guoman hotellis, et järgmisel päeval värsked olla.

Pubi Dog&Duck SOHO's. Leia mind pildilt :)

Pubi Coach&Horses õllevalik. Huvitav mille järgi nad küll pubidele nimesid valivad...(?)

Laupäeva hommikul ärkasime puhanuna ca 10.00 ja kui oma toa aknast alla St. Katharine'i dokkidele pilgu heitsime avastasime, et vihma sajab. Me polnudki väga üllatunud, sest see on ju Inglismaa. Minu arvates seal sajabki koguaeg. (Hiljem selgus, et tegelt ei saja üldse palju, ainult sel ajal kui meie seal olime, sadas iga päev).

St. Katharine Docks - ehk vaade meie hotellitoast (siis kui päike piilus pilve tagant)

Tower Bridge

Sõime parasjagu hotelli kõrval Starbucksis hommikust (sest meie ülikalli hotellitoa hinna sees ei olnud hommikusööki) ja mõtlesime, kuidas oleks tark see vihmane päev veeta. Nägime üle tee seisvat umbrella-man'i, kellelt soetasime ilusad Suur-Britannia lippudega vihmakeebid. Nüüd nägime välja tõelised turistid...kuigi hiljem selgus, et meie keebid olid üsna sensatsioonilised, kuna vähemalt 3 inimest küsis kust me need saime :).

Parim ost Londonis

Mina arvasin, et kõige mõistlikum on sõita Oxford Circus' esse shoppingule ja ega Anmarilgi paremat ideed ei tulnud. Nii tegimegi. Next, H&M, Primark, jms...hinnad võrdlemisi odavad, aga peab tunnistama, et tegelikult polnudki väga midagi osta. Pärast paaritunnilist uitamist suurel kaubandustänaval pöördusime taas SOHO suunal, sest Anmaril oli jälle mingi Aasiatoidu nälg. Õnneks enne seda istusime ühes pubis ja sõime Fish&Chips' i, mis mulle väga maitses.

Fish & Chips

Aasia buffees skippisin igasuguse tahke mateeria ja piirdusin ühe Tiger' iga. Anmar lasi mõnuga :)

Mõne aja pärast avastasime ennast Leicester' ist, kus nägime paljusid teatripileti müügiputkasid. Mõlemal tuli kihk teatrisse minna. Kuna aprillis New York' ist saadud teatrielamus on endiselt eredalt meeles, tahtsime ära näha ka mida Shakespeare' i järglased suudavad. Discount ticket office' ites käis tihe sagimine... pileteid oli väga erinevate hindadega. Kõigepealt mõtlesime, et tahaks näha Les Miserables või Phantom of the Opera. Esimene oli välja müüdud ja teisele oleks saanud pileteid 65 naela nägu. Ilmselgelt liiga kallis. Siis hakkasime mõtlema Lion King' i ja Priscilla peale... Lion King välja müüdud, Priscilla' le oleks saanud vist ca 45 naelaga nägu. Õnneks lükkasime otsustamise edasi ja hiljem meie võõrustaja Kadri juures, saimegi teada, et internetist saab pileteid tunduvalt soodsamalt ning ostsime piletid etendusele "Dreamboats and pettycoats" hinnaga 18,50 naela nägu (esmaspäevaks). Äss diil :) Etteruttavalt mainin juba ära et etendus oli kohe Thames'i kaldal olevas Playhouse teatris ning väga meeltlahutav. Meenutas Grease'i. Mõnusad 60ndate stiilis laulud ja kostüümid. Näitlejad ja lauljad igati tasemel. Saime väga toreda elamuse taas. Good value for this money!

Õhtupoolikul jalutasime mööda Thames Riverwalki HMS Belfast'ini. See on siis Briti Kuningliku Mereväe sõjalaev, mis võttis osa ka II Maailmasõjast. Nüüd on sellest tehtud muuseum ja seda saab ka seestpoolt uudistada. Kuna me pole just suured sõjalaeva entusiastid tegime eemalt pildi ära ja jalutasime tagasi. Ikkagi nähtud :)

Õhtul läksime planeeritult Ministry of Sound' i. 22 naela pilet. Oli mingi festivali ametlik aftekas (Lovebox). Jõudsime kohale umbes täpselt avamise ajaks ehk 23.00. Läksime kindluse mõttes varem, kuna tänavalt üks teatripiletimüüja teadis öelda, et kui piletit ette ei osta ei pruugi hiljem sisse saada, sest koht lihtsalt müüakse välja. Igatahes kell 23.00 oli järjekord juba väga pikk...pikalt tänavale välja ja otsast keerdus ka. Aga MOS ...  oli väiksem kui ma arvasin, kuigi muusika oli sama hea kui ma arvasin. Põhimõtteliselt soovitan kõigil majamuusika huvilistel siiski seal ära käia. Mind sinna enam väga ei tõmba - läheksin parema meelega Hype The Funk' ile Viljandis :)

Pühapäeva veetsime Kadri asjatundlikul soovitusel kuulsaid Londoni marketeid uurides. Kõigist neist märkimisväärseim oli kindlasti Old Spitalfields Market. Suur suur katusega kaetud ala, kus palju kunstnikke ja hobikorras meisterdajad enda kaubaga väljas. Muidugi ka muud kommertsvärki. Igal juhul oli seal superilusaid asju. Kui Inglismaa on kallis, siis käsitöö Inglismaal on aga veel kallim. Pärast pooletunnilist kaalumist otsustasin omale soetada superilusad kõrvarõngad sulgedest, mis nägid väga erilised välja.

Minu kõrvakad. Pilt tehtud Printsess Diana Memoriaalil Hyde park'is

No sealt oleks osta olnud tegelikult kõvasti. Palju erilisi ja ilusaid asju. Old Spitalfields'i sattusime aga tegelikult juhuslikult. Teadlikult läksime ühele teisele turule, mis sõna otseses mõttes oligi mõttetut turukaupa täis. See nimi ka ei tule enam meelde, aga vähemalt sai A sealt head India Curry't. That made his day!

Esmaspäeval-teisipäeval uudistasime peamisi vaatamisväärsusi, mis meil senini olid veel nägemata. Big Ben, Buckingham, Hyde Park, Green Park, 10 Downing Street jne.

 Buckingham Palace

Piccadilly street - Green Park'i ja Hyde Park'i vahel

Ben&Teevi (sobiks ka pubile nimeks ju (:)

Käisime ära ka Harrods' is, mis on kindlasti üks must-see kohtadest. Sealne sisekujundus juba on väga eriline ning meid vaimustas enam toiduosakond. Raske lausa sõnadesse panna.

 Kalalett on liiga kole sõna, et see siia alla kirjutada...

 Harrods'i toidukas

Harrods'i kodulooma osakond

Ilmad olid õnneks päris head ning teisipäeva hommikul kui Westminster Station' ist London Eye suunas jalutasime jõudsime juba rõõmustada, et oleme valinud nii õige päeva vaaterattale minekuks. Kohale jõudes leidsime eest saba, kus me ca 1,5 ha ootasime ja selle aja jooksul jõudis ilm vastupidiseks muutuda. Sel ajal kui kuplis Londoni kohal olime, tuli isegi natuke vihma...õnneks nähtavus oli siiski hea. Ratas teeb ringi ära ca 20 minutiga..turistivaesematel aegadel 30 minutiga. Vaade on võimas. Soovitan kindlasti.

Vaade Eye'lt

Pärast seda läksime Thames kaldal asuvasse paadisadamasse ja soetasime ühe otsa piletid Greenwich' i. Enamiku 1,5 tunnisest sõidust sadas vihma, seega istusime mugavalt kuubikusse ja uudistasime Thames'i kaldaid.

See ei ole meie laev :)

Greenwich ise kindlasti külastamist väärt kohake. Õhkkond on seal täiesti teistsugune kui Londonis, tänavadki justkui mõnest idüllilisest 80ndate väikelinnast. Pettumus oli see, et selleks et meridiaani maamärgi juures pilti teha tuli maksta. Ma küll ei tea täpselt kui palju, sest arvestades ülipikka järjekorda, mis seal oli, me ei vaevunud isegi välja uurima. Küll aga on seal Kuninglik Observatoorium, mille vähemalt mingisse osasse on sissepääs tasuta. Minema peaks aga kindlasti hommikupoole, sest sissepääsud suleti juba 4 paiku ning meil ei õnnestunudki sisse minna.

Greenwich'i Meridiaan

Mulle meeldis London. See oli minu esimene visiit Suur-Britanniasse ja pean tunnistama, et minu eelnev arvamus oli teine. Esiteks oli varem minu mõtetes London alati jube hall ja neutraalsete/õnnetute nägudega punapäiste, tedretähniliste ja ülekaaluliste inimestega täidetud verise ajalooga monarhiast üleküllastunud paik. Nüüd aga võin öelda, et ka Londonis paistab vahest päike, majad on küll tõesti enamasti hallid, kuid neist õhkub austusväärset kultuuri ja ajalugu, mis justkui annaks neile värvilist kuma. Ühtegi õnnetut, punapäist, tähnilist ja ülekaalulist britti ma tähele ei pannud, küll aga meeletult Aasiast sisserännanuid. Tänavapilt on kirju, nagu ühele maailmapealinnale kohane. Ma tahaks juba tagasi minna, sest meil jäi käimata Hampton Palace's, kus on põõsastest maze ehk labürint. Ma ei ole kunagi üheski põõsaslabürindis käinud ja kuna olen väike Harry Potter'i fänn, siis ma hirmsasti tahaksin sinna minna. London - The World in One Capital [I agree!]

PS! Suured tänud Kadrile, Rene'le ja Martinile meid võõrustamast ja nõustamast.