Meie LONDON 15.07 - 20.07.2011

Ahoi Ristirahvas! Teevi jälle siin (tsiteerides Kivirähku...Teevi asemel oli temal küll kirjas "Jumal"...noh..kes teab, see teab..kes ei tea, ei saa nagunii midagi aru...seega asun asja juurde)

Tegelikult mõtlesin, et teeks selle postituse ainult märksõnadest. Olen elus pidanud piisavalt palju konspekteerima, et see oskus mul praeguseks kenasti selge oleks. Aga proovime siis:

RyanAir, Luton, EasyBus, London, Oyster-card, London Underground, Ice-cream with Flake (Cadbury's), St. Katharine Docks, Tower A Guoman Hotel, Tower & Tower Bridge, River Thames, Guinness, beer, beer, beer, pubs, SOHO, HMS Belfast, Leicester street, Oxford street, Ministry of Sound, Eccleston Square, theatre tickets, rain, raincoat, umbrella man, English Breakfast, Fish and Chips, Victoria station, Elephant & Castle, Old Spitalfield's market, 10 Downing Street, Buckingham Palace, Green Park, Hyde Park, Big Ben, Parliament, Westminster, Westminster Abbey, St. Paul's Cathedral, London taxi, Double-Deckers, The Playhouse Theatre, Dreamboats and Pettycoats, London Eye, Greenwich, Thames cruise, Greenwich meridian, DLR, Harrods...expensive, ...

Tegelikult nii on ikka igav..teeme teistpidi...

Kui me RyanAir'ga Lutonisse jõudsime, oli EasyBus juba peatuses...
Bussiga Lutonist linna sõitmine on täiesti talutav ja suhteliselt mõistliku hinnaga (loe: kallimapoolne) tegevus.
ca 1,5 tundi ja 10 GBP per nase per ride. Victoria Station' ist soetasime endale Oyster-card' id, mis on küll väga toredad asjad. Paned magnetkaardile raha ja iga sõiduga läheb maha kindel summa raha..päevasel ajal oli see vist underground' iga sõites 2,20 sõit. Aga kui teed päevas 3 sõitu, siis sealt edasi on juba tasuta...bussiga oli vist 1,60 ja õhtusel ajal metroo ka 2,50 vist. No tegelikult jäi pisut segaseks kuidas see täpselt käis. Igl juhul oli mugav kasutada ja meie kui turistid saime pärast kaardid tagasi anda ja saime 5 naela deposit' i ka tagasi. Igati mõistlik ja mina kindlasti soovitan.

Mulle hirmsasti metrood tegelikult meeldivad. Kui välja jätta meeletud inimhordid, kusehais ja kerjused, siis need on ikka ühed hämmastavad ehitised/masinad. Need on kiired, neid tuleb ja läheb koguaeg, nende ülesehitus on väga lihtne ehk kerge on aru saada, kus peatuses järgmise liini peale minna, jne. Londoni underground on minu arvates meeldivam kui NYC metroo või ka näiteks Tbilisi oma.
Muidugi turistina on mõistlikum kasutada transpordivõimalusi maapinnal, sest bussiga sõites näed ümbrust ka. Metroos pole midagi vaadata kui asiaate, pruunlasi (uus Eesti uudissõna) ja inimesi, kes loevad, söövad, meigivad või magavad ning 80-l protsendil on kõrvaklapid kõrvaaukudes. Noh..see ka ju põnev tegelikult.
Vahest mõni tantsib, või laulab, mõni mängib jalgpalli...

Central Line

Esimesel õhtul avastasime Londoni SOHO't. Külastasime paari pubi ja saime osaks Inglise pubikultuurist, mis on suhteliselt veider. Inimesed seisavad pubide ees väljas. Terve kõnnitee ja pubiesine on ummistatud. Õllevalik on enamikes pubides muljetavaldav. Sõime kesist hiinakat ja enne keskööd vajusime suures reisiväsimuses oma ülikallisse hotellivoodisse, kohe Tower Bridge'i kõrval seisvas suures Tower A Guoman hotellis, et järgmisel päeval värsked olla.

Pubi Dog&Duck SOHO's. Leia mind pildilt :)

Pubi Coach&Horses õllevalik. Huvitav mille järgi nad küll pubidele nimesid valivad...(?)

Laupäeva hommikul ärkasime puhanuna ca 10.00 ja kui oma toa aknast alla St. Katharine'i dokkidele pilgu heitsime avastasime, et vihma sajab. Me polnudki väga üllatunud, sest see on ju Inglismaa. Minu arvates seal sajabki koguaeg. (Hiljem selgus, et tegelt ei saja üldse palju, ainult sel ajal kui meie seal olime, sadas iga päev).

St. Katharine Docks - ehk vaade meie hotellitoast (siis kui päike piilus pilve tagant)

Tower Bridge

Sõime parasjagu hotelli kõrval Starbucksis hommikust (sest meie ülikalli hotellitoa hinna sees ei olnud hommikusööki) ja mõtlesime, kuidas oleks tark see vihmane päev veeta. Nägime üle tee seisvat umbrella-man'i, kellelt soetasime ilusad Suur-Britannia lippudega vihmakeebid. Nüüd nägime välja tõelised turistid...kuigi hiljem selgus, et meie keebid olid üsna sensatsioonilised, kuna vähemalt 3 inimest küsis kust me need saime :).

Parim ost Londonis

Mina arvasin, et kõige mõistlikum on sõita Oxford Circus' esse shoppingule ja ega Anmarilgi paremat ideed ei tulnud. Nii tegimegi. Next, H&M, Primark, jms...hinnad võrdlemisi odavad, aga peab tunnistama, et tegelikult polnudki väga midagi osta. Pärast paaritunnilist uitamist suurel kaubandustänaval pöördusime taas SOHO suunal, sest Anmaril oli jälle mingi Aasiatoidu nälg. Õnneks enne seda istusime ühes pubis ja sõime Fish&Chips' i, mis mulle väga maitses.

Fish & Chips

Aasia buffees skippisin igasuguse tahke mateeria ja piirdusin ühe Tiger' iga. Anmar lasi mõnuga :)

Mõne aja pärast avastasime ennast Leicester' ist, kus nägime paljusid teatripileti müügiputkasid. Mõlemal tuli kihk teatrisse minna. Kuna aprillis New York' ist saadud teatrielamus on endiselt eredalt meeles, tahtsime ära näha ka mida Shakespeare' i järglased suudavad. Discount ticket office' ites käis tihe sagimine... pileteid oli väga erinevate hindadega. Kõigepealt mõtlesime, et tahaks näha Les Miserables või Phantom of the Opera. Esimene oli välja müüdud ja teisele oleks saanud pileteid 65 naela nägu. Ilmselgelt liiga kallis. Siis hakkasime mõtlema Lion King' i ja Priscilla peale... Lion King välja müüdud, Priscilla' le oleks saanud vist ca 45 naelaga nägu. Õnneks lükkasime otsustamise edasi ja hiljem meie võõrustaja Kadri juures, saimegi teada, et internetist saab pileteid tunduvalt soodsamalt ning ostsime piletid etendusele "Dreamboats and pettycoats" hinnaga 18,50 naela nägu (esmaspäevaks). Äss diil :) Etteruttavalt mainin juba ära et etendus oli kohe Thames'i kaldal olevas Playhouse teatris ning väga meeltlahutav. Meenutas Grease'i. Mõnusad 60ndate stiilis laulud ja kostüümid. Näitlejad ja lauljad igati tasemel. Saime väga toreda elamuse taas. Good value for this money!

Õhtupoolikul jalutasime mööda Thames Riverwalki HMS Belfast'ini. See on siis Briti Kuningliku Mereväe sõjalaev, mis võttis osa ka II Maailmasõjast. Nüüd on sellest tehtud muuseum ja seda saab ka seestpoolt uudistada. Kuna me pole just suured sõjalaeva entusiastid tegime eemalt pildi ära ja jalutasime tagasi. Ikkagi nähtud :)

Õhtul läksime planeeritult Ministry of Sound' i. 22 naela pilet. Oli mingi festivali ametlik aftekas (Lovebox). Jõudsime kohale umbes täpselt avamise ajaks ehk 23.00. Läksime kindluse mõttes varem, kuna tänavalt üks teatripiletimüüja teadis öelda, et kui piletit ette ei osta ei pruugi hiljem sisse saada, sest koht lihtsalt müüakse välja. Igatahes kell 23.00 oli järjekord juba väga pikk...pikalt tänavale välja ja otsast keerdus ka. Aga MOS ...  oli väiksem kui ma arvasin, kuigi muusika oli sama hea kui ma arvasin. Põhimõtteliselt soovitan kõigil majamuusika huvilistel siiski seal ära käia. Mind sinna enam väga ei tõmba - läheksin parema meelega Hype The Funk' ile Viljandis :)

Pühapäeva veetsime Kadri asjatundlikul soovitusel kuulsaid Londoni marketeid uurides. Kõigist neist märkimisväärseim oli kindlasti Old Spitalfields Market. Suur suur katusega kaetud ala, kus palju kunstnikke ja hobikorras meisterdajad enda kaubaga väljas. Muidugi ka muud kommertsvärki. Igal juhul oli seal superilusaid asju. Kui Inglismaa on kallis, siis käsitöö Inglismaal on aga veel kallim. Pärast pooletunnilist kaalumist otsustasin omale soetada superilusad kõrvarõngad sulgedest, mis nägid väga erilised välja.

Minu kõrvakad. Pilt tehtud Printsess Diana Memoriaalil Hyde park'is

No sealt oleks osta olnud tegelikult kõvasti. Palju erilisi ja ilusaid asju. Old Spitalfields'i sattusime aga tegelikult juhuslikult. Teadlikult läksime ühele teisele turule, mis sõna otseses mõttes oligi mõttetut turukaupa täis. See nimi ka ei tule enam meelde, aga vähemalt sai A sealt head India Curry't. That made his day!

Esmaspäeval-teisipäeval uudistasime peamisi vaatamisväärsusi, mis meil senini olid veel nägemata. Big Ben, Buckingham, Hyde Park, Green Park, 10 Downing Street jne.

 Buckingham Palace

Piccadilly street - Green Park'i ja Hyde Park'i vahel

Ben&Teevi (sobiks ka pubile nimeks ju (:)

Käisime ära ka Harrods' is, mis on kindlasti üks must-see kohtadest. Sealne sisekujundus juba on väga eriline ning meid vaimustas enam toiduosakond. Raske lausa sõnadesse panna.

 Kalalett on liiga kole sõna, et see siia alla kirjutada...

 Harrods'i toidukas

Harrods'i kodulooma osakond

Ilmad olid õnneks päris head ning teisipäeva hommikul kui Westminster Station' ist London Eye suunas jalutasime jõudsime juba rõõmustada, et oleme valinud nii õige päeva vaaterattale minekuks. Kohale jõudes leidsime eest saba, kus me ca 1,5 ha ootasime ja selle aja jooksul jõudis ilm vastupidiseks muutuda. Sel ajal kui kuplis Londoni kohal olime, tuli isegi natuke vihma...õnneks nähtavus oli siiski hea. Ratas teeb ringi ära ca 20 minutiga..turistivaesematel aegadel 30 minutiga. Vaade on võimas. Soovitan kindlasti.

Vaade Eye'lt

Pärast seda läksime Thames kaldal asuvasse paadisadamasse ja soetasime ühe otsa piletid Greenwich' i. Enamiku 1,5 tunnisest sõidust sadas vihma, seega istusime mugavalt kuubikusse ja uudistasime Thames'i kaldaid.

See ei ole meie laev :)

Greenwich ise kindlasti külastamist väärt kohake. Õhkkond on seal täiesti teistsugune kui Londonis, tänavadki justkui mõnest idüllilisest 80ndate väikelinnast. Pettumus oli see, et selleks et meridiaani maamärgi juures pilti teha tuli maksta. Ma küll ei tea täpselt kui palju, sest arvestades ülipikka järjekorda, mis seal oli, me ei vaevunud isegi välja uurima. Küll aga on seal Kuninglik Observatoorium, mille vähemalt mingisse osasse on sissepääs tasuta. Minema peaks aga kindlasti hommikupoole, sest sissepääsud suleti juba 4 paiku ning meil ei õnnestunudki sisse minna.

Greenwich'i Meridiaan

Mulle meeldis London. See oli minu esimene visiit Suur-Britanniasse ja pean tunnistama, et minu eelnev arvamus oli teine. Esiteks oli varem minu mõtetes London alati jube hall ja neutraalsete/õnnetute nägudega punapäiste, tedretähniliste ja ülekaaluliste inimestega täidetud verise ajalooga monarhiast üleküllastunud paik. Nüüd aga võin öelda, et ka Londonis paistab vahest päike, majad on küll tõesti enamasti hallid, kuid neist õhkub austusväärset kultuuri ja ajalugu, mis justkui annaks neile värvilist kuma. Ühtegi õnnetut, punapäist, tähnilist ja ülekaalulist britti ma tähele ei pannud, küll aga meeletult Aasiast sisserännanuid. Tänavapilt on kirju, nagu ühele maailmapealinnale kohane. Ma tahaks juba tagasi minna, sest meil jäi käimata Hampton Palace's, kus on põõsastest maze ehk labürint. Ma ei ole kunagi üheski põõsaslabürindis käinud ja kuna olen väike Harry Potter'i fänn, siis ma hirmsasti tahaksin sinna minna. London - The World in One Capital [I agree!]

PS! Suured tänud Kadrile, Rene'le ja Martinile meid võõrustamast ja nõustamast.

28.06. Tagasi alguses

Meie taaskordsel Tbilisisse jõudmisel ootasid meid rõõmsalt Irina ja Eduard.
Kuulsid nemadki pisut kohtadest kodumaal, kuhu nad jõudnud ei ole, ega vist jõuagi.
Viimane päev kulus lihtsalt ringikolamisele, mis on üks toredamaid tegevusi. Näed, kuidas kohalike inimeste igapäevane elu mööda veereb. Muidu äärmiselt sõbralik Gruusia ei ole küll koht, kus leida head teenindust. Seda eelkõige kohvikus-restoranis. Meie saime sõna "hea" kasutada vist vaid ühe Tbilisi kohviku kohta, kuhu sattusime sööma-jooma õige mitu korda. Gruusia viimase õhtu viimase ampsugi mõtlesime seal teha. Üllatusena, oli esimesena laual kaunis puuviljavaagen, mis saadeti omaniku poolt meile kingiks. Lihtsalt, et olime neid mitmed korrad külastanud ja head kliendid olnud.
Mis jäi minul meelde lisaks headele inimestele? Nostalgia, kaunis loodus, rikkumatus ja puutumatus tänapäevasest elust, pealinna pisike sära suure vaesuse kõrval...Kindlasti tuleb neid killukesi hilisematel aegadel teisigi. Igatahes, kui siiani on keegi kahelnud, kas minna või mitte, siis vastus on kindlasti minna. Usun, et minuga ühineb selle arvamuse osas ka printsess Teevi.

27.06. Vardzia

Tsiteerin Wikipedia`t:

The cave city of Vardzia (Georgian: ვარძია) is a cave monastery dug into the side of the Erusheli mountain in southern Georgia near Aspindza on the left bank of the Mtkvari River. It was founded by Queen Tamar in 1185.

The monastery was constructed as protection from the Mongols. and consisted of over six thousand apartments in a thirteen story complex. The city included a church, a throne room, and a complex irrigation system watering terraced farmlands. The only access to the complex was through some well hidden tunnels near the Mtkvari river.

An earthquake in Samtskhe destroyed approximately

two thirds of the city in 1283, exposing the caves to outside view and collapsing the irrigation system.

Tõsi ta on. Koht on võimas ja muljetavaldav. Kuidas me sinna saime?

Tegime kokkuleppe Levaniga, kes korraldas meile vist ca 110 lari eest "giidiga tuuri". Ehk tema vana loksu Nivaga alustasime hommikul Borjomist minekut ( ca 110 km üks ots ). Borjomist tuleb liikuda Türgi ja Armeenia piiri suuna

s. Ca 50 km ja oleme Akhaltsikhe`s, mis on regiooni suurim linn. Rohkelt armeenlasi ja türklasi. Viimase piirini vaid 20 km minna. Tee lookleb kenasti orus mägede vahel ja on üsna sõidetav. Põnev oli asfaldiaukude remont Gruusia moodi - 4 onu toksib suruõhuhaamriga teesse ca 15-20 cm sügavused augud ( vast ikka sinna, kuhu vaja ) ja üks onu otsib augu sisse tee äärest kive. Nende peale uus laik asfaldit ja ongi ok. Teeremondi alal ei ole muidugi mitte mingit kiirusepiirangut, seega kohati on tegu üllatusliku maanteeslaalomiga, mis võib ka kurvalt lõppeda. Slaalomis on ka poste vaja - nende olemasolu asendavad lehmad.
Turiste on vähe. Vist rohkem tuleb juulis. Meile see olukord täitsa meeldis. Teele jäi mitmeid külasid ning neis jääb pea alati arusaamatuks, miks siis gaasipedaalile veelgi kõvemini vajutatakse...? Maanteel on ju suht tavaline sõidutehnika, et 4 käiguga kiirus üles, siis käik ja süüde välja ning puhas veeremine. Ca 50 km kiiruse juures auto taas käima ning sama asi kordub. Pidavat jube ökonoomne olema :) Küt

e maksab ca 1 eur liiter. Samas, kui 100 km sedasi jõnksutades sõidad, viskab vähe üle. Tahaks ise rooli.
Vardzia`t ennast peab lihtsalt nägema ja kogema. Aastaringselt kohapeal elavatele munkadele on eraldatud oma kinnine tsoon. Sellegipoolest on kõikvõimalikke käikusid ja lööve väga palju. Ära vast eksida päris ei saa, kuid ca 70 m mäe sisemistesse sügavustesse minevad kottpimedad tunnelid on seda tunnet tekitavad. Paljud käigud on väga madalad ja eks astmedki aastasadadega kulunud.
Sissepääs 3 lari õigustab end igati, soovi korral saab lisaks osta venekeelse privaatgiigi teenust. Ühega vesteldes selgus, et eestlased on seal üsna tavapärane nähtus.
Üla-Vardzia`s asub ka nunnaklooster, kus meie sinna sattudes käis usin forellibasseinide puhastus. Mungad kenasti abiks. Ei tea kas nunnad ka neil koristamisel tuge pakuvad, aga vastupidine tegevus pidavat tavaline olema. Pisikese ringkäigu nende pühamusse tegi meile kloostri noorim ( 24 aastane ) nunn, kes sinna 3 aastat tagasi oma ülejäänud elu veetma tuli. Miks, seda ta ei osanud-tahtnud võõras keeles öelda.

Kui need kaks kantsi vaadatud, oli Levanil hea plaan ning ta viis meid kohalikku SPA-sse. Ehk ca 10 x 5 m maja ( loe lobudik ), kus sees betoonbassein. Otse maa seest tulev kuum vesi, hoiab selle aastaringselt mõnusalt sooja. Vesi ise oli meeldivalt pehme, tont teab mis ainetega rikastatud. Juua igatahes ei soovitatud.

SPA Vardzia lähistel

Nii märkamatult päevad lähevadki. Taaskordne ralli tagasi. Väike peatus, et süüa khinkalisid ja juua paar õlut. Kokkulepe Levaniga oli, et Borjomi asemele viib ta meid 30 km edasi Khashuri`sse, kus saame rongile hüpata.
Taolistesse avalikesse kohtadesse oli alati filmistaari tunne minna, sest ca 300-400 perroonil seisjat pööravad end korraga meie poole, et imetleda minu heledapäist kaaslast. Blond ebamaisus on igatahes Gruusias küll väga lööv.
Rongi peale me korra jõudsime - läksime sisse ja tulime välja, sest istuda ei olnud ruumi ja ca 2,5 h püsti ei viitsinud seista. Õnneks on olemas taksod ja see tühine 110 km, mis meid Tbilisist lahutas, õnnestus läbida 60 lari eest ( ca 25 eur ). Jutukas juht oli ka pisut giidi eest, sest läbisime nt Gori linna, mis alles 3 a tagasi sõjatander oli.

Borjomi lätteilt

Et juurdepääs blogile avanes kaasreisijale alles nüüd, siis edastan ka pisut oma meenutusi. Et Marelisis veedetud õhtu oli pikk, öö lühike ja rong läks väga vara, kasutasime külalistemaja peremehe Nivat, mis meid väikese tasu / 15 lari / eest 25.06. hommikul rongi peale viis. Sõit Khashurisse pidi erinevate andmete järgi võtma 45 min kuni 1h 40 min. Ca 1,5 h kokku ka läks. Kilomeetreid ei olnud ollagi, aga see oli "pops ja postivahe" rong.

Varahommik Marelisi rongijaamas. Unetunde oli vähe ja Gruusia koduveini liiga palju...

Et kohanimed kõik kohalikus keeles, siis oli tegu, et teada saada õiget peatust. Vene keelest on siiski pisut abi ja õige kohas õnnestus maha minna. Et eilne väsimus ikka kontides, otsustasime esimest korda kasutada päris taksot. Borjomi oli vaid 30 km, järgmise rongini ca 30 min aega ja see sõitvat 2 h . Seega takso, hind 30 lari kokku lepitud ja teele.

Borjomis on kaks veetehast üks enne linna ja teine seal sees. Kunagistel aegadel olla olnud ka suur tööandja, kui tänapäevane tehnoloogia enam töökäsi nii palju ei vaja...
Borjomi ise linnake 15 000 elanikuga, mägede vahel, jõe kaldal, õhkmas hõngu, mida mujalgi Gruusias kõikjal tunda. Ehk sõbralikud inimesed, lagunevad majad, logud autod, ilus loodus. Pisut trööstitu oli aga küll näha, kuidas endisest hinantud kuurortlinnast olid järgi jäänud vaid varemed.

 Borjomi linna peatänav

Borjomi jõgi

Meie peatuspaik B-s oli Levani kodumajutus. Noor mees, elas kesklinna korteris koos emaga ( kes suvel elas õues kuuris ). Korter ise õnnetu ja trööstitu, samas seinad ja katus olemas ning asukoht hää. Hind 50 lari kahele koos hs-ga.

Levani ema köögis õhtust teed joomas 

Sellega asjandusega tehti sooja vett

Peale tervistavat lõunauinakut saabus nälg. Lahke naaber suunas meid linna parimaid khinkalisid sööma, aga läksime valesse kõrtsi. Need on Borjomis enamus ühes kandis, aga eelistada tasub vanas raudteejaamas olevat ( see kus me ei käinud ). Mis veel...

Linna vaatamisvääruseks on Borjomi mineral water park, kuhu sissepääs maksab 0,5 lari ja kus saab jalutada. Nagu vanasti Kadriorus - sõidad karuselliga, sööd jäätist jne jne. Kuid saab ka ujuda Borjomi mineraalvees ja ühest kaevust õnnestub seda kohalikku nestet ka piiramatult ammutada. Kohalikud teevad seda 5 l plastpudelitega, mida ka kõikjal ümbruskonnas tühjalt müüakse. Taara äri.

Borjomi Mineral Water Park

Pikk jalutuskäik metsas Borjomi veega ujumisbasseinini 

Bassein ise nägi välja selline ja kui seda oleks teadnud, poleks vist hakanud üldse sinna jalutama :)

Igal juhul käisime kastsime ennast sisse ära...

Veel Levanist. Tegu on andeka noormehega, kel juriidiline kõrgharidus, lisaks lõpetanud ülikooli ka pianistina. Tegi ka meile oma koduklaveril ettekande, võhikuna jäi suu lahti. Vast õnnestub siia kunagi ka väike videolõik lisada. Oma alal tal tööd ei ole, seega on ta üks paljudest ( mainitud lausa 90 % ) töötutest, kes pisut nihverdab siit ja sealt. Igatahes kodumajutus ja ka giiditeenus on üks ta tuluallikaid. Et meil sealkandis aega 3 päeva, leppisime kokku, et külastame tema saatel Vardzia`t. Sellest teeme juttu juba esmaspäeval 27.06.

Levan Jangirashvili, Pirosmanikucha 18, Borjomi, Georgia

Uus päev Borjomis. 26.06. on laupäev. Et Levani kodumajutusse tulevad uued kliendid Iisraelist, pakime oma kompsud ja lähme kavandatud rongireisile Bakuriani. Kunagine olümpialinna kandidaat ja Gruusia uhkeim suusakuurort. Rong Borjomist sinna väljub 11.30 ja on arhailine kahe vaguniga susla. 27 km läbimiseks mägiteel kulub kokku 2 tundi. Üks vagunitest on vahva seetõttu, et sealt saab ka välja värske õhu kätte nö terrassile minna. Vaated on küll enamasti võssa kasvanud, aga mingit aimu teest saab.
Nagu Gruusias pea igal sammul, ei saa ka rongis läbi ilma "uute tuttavateta". Meie kõrval võtab istet mees, naine ja nende 3 a tütar. Mõni minut peale sõidu algust kõlab mehe suust "tere". Tere, tere - tegu politseinikuga Poti linnast, kes Paikusel paar kuud õppinud ja Eesti üks lemmikkohtasid pidi olema. Ja planeerimatult möödub kogu päev uute tuttavate seltsis. Rongisõit, jalutuskäik, lõunasöök ja maršrutka. Ja otse loomulikult ei lubatud meil mitte millegi eest maksta. Mida teha Bakurianis? Meie andmetel ja kohalike sõnul suvel mitte midagi :(

 Borjomi - Bakuriani rong

Uued tutvused igal sammul 

Bakuriani suusamäed taamal

Äärmiselt kahju, sest kaunid mäed ja rohkelt hotelle on ootamas. Üldse tundub see turismialane tegevus veel üsna noor ja roheline. Pakutavaid vaimalusi on vähe või üldse mitte, aga eeldusi tegemisteks kui palju. Jalgrataste rent, rafting, seiklusrajad, mägimatkad, atv sõidud jne jne. Aga vast nad jõuavad. Eks samas ka taolisi vähem asustatud kohtasid on vaja. Samas, neile oleks see ju elatis - ja seda on maapiirkonnas väga vaja.
Hinnainfo Bakuriani kohta - rongipilet Borjomist 1 lari üks suund, maršrutka 3 lari üks suund. Restoran - igatahes see kus me käisime, oli kallim, kui Tbilisi kesklinn! Majutuse kohta mainiti, et hotellid algavad 70 lari 2-ne tuba öö. Kuigi vaevalt, et kõik nad suvel ka avatud on.

 Lõunasöök

Bakurianilane...tal pidavat olema Gruusia parim lehm :)

Igatahes oleme õhtul kell 5 tagasi Borjomis, kõht endiselt khinkalisid täis ( 12 tk ) ja ootab meid hotell Borjomi. Peaaegu Levani naabermajas olev majutuskoht pakub ööbimist kahele alates 70 lari. Me saime 100-se ( ca 43 eur ) toa, koos duši, wc ja hommikusöögiga. Võib soovitada.

24.06 Marelisis

Kotid selga ja minek!

Aratus oli puhkusele mitteomaselt varajane. Enne kella 9t olime  rongijaamas ning rong valjus Tbilisist enam-vahem tapselt 9.05. Raudtee jooksis magede vahelt ning vaated olid paris kenad; ka rong oli arvatust normaalsem - pehmed istmed ja suur jalaruum. Mina magasin enamik aega.

Pilt küll udune, aga on aru saada küll, millise rongiga oli tegemist.

Teadsime ette, et Marelisi on vaga vaike kula ning et rongijaam kulast endast pisut kaugemal. Seega ei olnudki me vaga ehmunud kui kohale joudsime ja see koik toele vastas. Rongijaamas seisis mitmeid williseid ja nivasid, peatselt selgus ka, et need olid taksod. nende ullatavast olemasolust hoolimata, otsustasime Marelisi Guesthouse'i ules leida jalgsi. seljakotid olid onneks talutavad ning 6 km magede vahel, muhiseva joe korval kondida oli paris tore.

Kulla sisse joudes, tervitas meid kohe grusiini-meeste punt + uks lobusaks joonud sakslane Hans, kes puu vilus sarvest koduveini joid ning piknikku pidasid. motteline laud oli kaetud tomatite, Gruusia leiva ja juustuga ning viieliitrisest veinikankust oli tubli pool juba joodud. ka meid kostitati lahkelt veiniga, mis maitses veidralt, kuid viisakusest paar sarvetait sai ara joodud. uks eriti vines silmadega harra talutas kohe kohale ka oma hobuse ja tahtis mulle soitu teha. parast paariminutilist kohklemist istusin juba ratsu seljas. . .esimene kokkupuude Imerethi maakonna inimestega oli kahtlemata huvitav :)

 Hans vasakul ja meie keskel. Lõbusad maapoisid ümber :)

Koigest 100 m lobusast seltskonnast edasi, leidsimegi Marelisi kulalistemaja. 20 lari nagu oo eest, 15 ohtusoogi eest ja 15 jargmise hommikuse autosoidu eest rongijaama ja kaed said loodud. Aias kupsetati parajasti varskeid leibu (meie moistes sai. Valmistatakse jahust ja soojast veest) ning ka meid kostitati uhega. See leivaahi oli iseenesest vaga ponev ning meil oli kahju, et leivategu oli just loppenud. seda oleks tahtnud naha. 

Marelisi külalistemaja. Lisainfot: http://www.borjomi-kharagauli-np.ge

Eriti põnev leivaahi. Lähemal uurimisel hakkasime arvama, et tainapätsid pannakse sinna seina külge rippudes küpsema. Kuidas nad sinna kinni jäävad - seda me ei tea.

Värsked leivad (loe: saiad). Vaja läheb ainult jahu ja sooja vett!

Ega me seal suhteliselt jumalast hüljatud paigas väga midagi tegha osanudki. Kuskile kaugele ka minna ei saanud, kuna oli leppinud pererahvaga kokku õhtusöögi 18.00-ks ehk juba 3,5 tunni pärast.  Jalutasime siis lihtsalt pargi poole ja leidsime uhe laheda platsi kahe joekese vahel, kus paevitasime ja end kargesse vette kastsime. Mangisime kaarte ja mina voitsin Anmarit 5:3.

Ohtusook serveeriti siis nagu juba eelpool mainitud kell 18.00 ja oli taitsa maitsev. sealihasaslokk oli kohati kull vintske, aga khatchapuri oli ulimaitsev, samuti seened, juust ja kapsasalat.

Paeva ponevamaks osaks aga kujunes Marelisi kose otsimine. kompisime mooda jarsku mage ules. kohalike elamised olid huvitavad. moned justkui kokku klopsitud ettejuhtuvast ja siinseal oli naha kohalikke ka aiatoid tegemas. Ilmselgelt olime sattunud usna ehtsasse Kesk-Gruusia kulasse, kus inimesed elavad korvuti oma loomade ja loodusega. sook ja jook kasvatatakse ja tehakse ise.

 Leia pildilt siga!

Jah...see sama siga oligi!

Kui 2 porsast meid agressiivselt jalitama hakkasid ja Anmar motlema hakkas, et sead on ju koigesoojad, hakkas mul natuke kohe kull. kui oleks olnud vahe pimedam,  oleks umbruskonnas sobinud hasti teha oudusfilmi votteid. filmi nimi voinuks olla naiteks INIMSOOJA SIGADE KATTEMAKS. 

Igal juhul tundus meile, et oleme teelt eksinud ja meie onneks astusid lahedal olevast varavast valja 2 naist koos vaikeste lastega. kuna nad ei osanud vene keelt, kuid ilmselgelt soovisid meid aidata, kutsuti taamalt kohale peremees. saime juhendid katte ja leidsime kotist uhe vaikse Eesti sokolaadi, mille pisikesele tudrukule andsime. seejarel kusis peremees Anmarilt, kas ta votaks temaga 100 gr. muidugi ei saa sellisest pakkumisest keelduda. Peagi leidsimegi end vaga tagasihoidliku kodu terrassilt. laual tuline khatchapuri, chacha (vist ca 55 vol), mingi punane naiste jook ja pitsid, klaasid. 

 Peretütre tütar. .nimi kõlas midagi nagu Nuki...

Perenaine, värsked leivad ja Khatchapuri

Mina loobusin juba varakult, kuidagi onnestus pageda vabanduse taha, et olen naisterahvas. Anmaril aga uhtegi head vabandust polnud ja ega Dariel, suuuuure kohuga perepea, talle ka asu ei andnud. 

Perepea, Dariel ja Anmar

Kui meie oleme harjunud veine nautima lonksudega, siis nende komme on koguaeg terve klaas korraga ara juua. Iga kord kui votmiseks laks, oeldi ka toost. perekonnast peetakse seal vaga lugu, seega voeti emade-isade, vendade-odede, abikaasade, laste, naabrite jne terviseks. monede terviseks isegi mitu korda. ei pea vist mainima, et koik joogid oli muidugi ise tehtud ja endale joomiseks. kui esimene veinikarahvin tuhjaks sai, proovisime vahele kodust shampust. kihises voimsalt aga maitse polnud suurem asi - tukiline ja hagune. uhe klaasi ikka ara join. kui Anmar ka alguses pererahva lahkuse eest puigelda uritas, siis kusagil teise ja kolmanda karahvini vahel, hakkas talle vein jarsku hirmsasti maitsema ja kasi koos tuhja klaasiga sirutus ise taitmiseks Darieli poole. veinikorvased jutud olid ka ponevad, aga loodan, et Anmar leiab aja neist kirjutada.

Vennastumise faas... teate ise :)

Terve pere

Kuigi A lubas D laua alla juua, juhtus siiski, et pisut enne keskood, hakkas A'l vaga paha ja kuna oli kottpime (tanavavalgustus oleks sealses kandis ilmselge priiskamine) ja meil oli vaja mae otsast alla saada, aeti valja murakas vana villis ja tehti meile paeva lopuks ekstreemsoit tagasi kulalistemajja. mainin siin ara ka, et tee ( kivine, kurviline) kulges kuristiku ja joega korvuti. kaasa pakiti erinevat joogikraami ja meiegi jatsime endast jalje vaikse Viru Valge naol. ponev ohtu igatahes, jargmine hommik kindlasti mitte nii positiivne.

Tapitahti jalle pole, selle eest on kindlasti kirjavigu (mulle muidu vigased jutud ei meeldi, aga andestan endale seekord). Kirjutasin selle jutu oma xperiaga rongisoidul Marelisist Khashurisse. A minu vastasistmel on usna hadine ja koik inimesed (rong on suht tais) vahivad mind pidevalt. suhteliselt ebamugav. meid ootab ees endine kuurortlinn Borjomi, kus loodame veeta sama hasti aega nagu Marelisis. sellest juba hiljem. Ahjaa...kui keegi tahab Darielile kirjutada voi kylla minna, siis kirjutama peaks  Marelisi kulalistemajja DARIEL DABADAZE nimele. kui kulla minna, siis usun ka et infot saab kulalistemajast. pole orna aimugi, kas seal kulas ka moni tanavanimi voi majanumber on.

Madloba, Teevi!

23.06 Tbilisis

5. sajand... metsadega kaetud maenolvad...jogi looklemas nende vahel... inimestest pole haisugi...
Kuningas Vakhtang I Gorgasali laheb uutele avastamata aladele faasani jahile. Tal onnestub uhte noolega tabada. Saagi juurde joudes leiab ta selle juba valmiskeenuna tulikuumast allikast. Kuningas on vaimustunud, sest ta pole varem midagi taolist nainud. Ta otsustab allikate umbert metsa maha votta ja kolida oma valduste pealinna just nende allikate latetele. Sona "Tbilisi" tuleneb gruusiakeelsest sonast "tbili" mis tahendab sooja. Tbilisi tahenduseks eesti keeles voibki olla "soe koht".... ning nagu kiired arvutused naitavad on Tbilisi vanuseks praeguseks hetkeks enam kui 1500 aastat, mis selle kandi linnadega vorreldes on siiski usna noor.

Tbilisi - City that loves You! (Tbilisi slogan)

Parimad vaated linnale Narikala kindlusest kõrgelt kaljuservalt.

Aga soe see tanane paev toesti oli. Usun et 30 C ringis, kuigi tapselt ei teagi. Igatahes paike loomas terve paeva, samas tegid monusad tuulehood meie ringi kondamise nauditavamaks. Hommikut alustasime koduse Gruusia toiduga, mille perenaine Irina meile valmistas. Menuus oli midagi kartulisalati moodi, roheline salat, erinevad juustud, hakklihaga pliinid, tomatid, kurgid ja sai. Koik oli maitsev. Eduardi ja Ira kodu asub 200 aastat vanas vaga hea asukohaga majas. Usna Freedom Square'i lahedal. Maja on monusalt vildakas ja nende kodu kena, hubane. Lagede korgus oli vist 4,3 m ehk korteri kannataks ehitada kahekordseks :)

200 a vana maja, kohe Freedom Square'i lähedal. Ira, Eduardi ja Andro kodumajutus.

Maamärk - Freedom Square

Kohe hommikul ostsime ara rongipiletid, et homme hommikul soita Marelisisse. Andro oli need meile ette ara bookinud, seega laks koik vordlemisi libedalt. Huvitav oli see, et piletite ostmisel oli vaja naidata passi. Anmar oli enda oma maha unustanud, aga tundus et meie kahe pileti puhul piisas onneks vaid uhest passist. Rongijaam on siin vordlemisi loogiliselt nimetatud "Vagzil'iks". Loodame, et homme ka koik kenasti sujub. Rongijaama umber oli suur bazar. Meeletu kauplemine kais koigega, mis vahegi voimalik. Tanavatale on maha laotatud kingatallad ja kingapaelad, tadid kaivad ringi kottidega, mis on tais salvratikuid ja uritavad siis neid koigile pahe maarida. Huvitav kull, miks peaks turist tahtma osta suurt pakki salvratikuid?

Central Station Square - raudteejaama kõrval

Turg

Kuigi perenaine Ira hoiatas, et arge ostge tanavalt mingeid juustutoite, siis mina sealt turult oma esimese khatchapuri siiski ara ostsin ja ara ka soin. Oli taitsa maitsev, aga peab tunnistama, et Tartus oleva Gruusia Saatkonna khatchapuri on isegi maitsvam. Praeguseks hetkeks on 8 tundi sellest moodas ja olen elus ja enesetunne ka usna hea. Seega vast polnud hullu.

Esimene Khatchapuri (tänavalt)

Rongijaama sektorist soitsime metrooga tagasi kesklinna poole ja valjusime Avlabari linnaosas, kus uudistasime uht vana kirikut ja  ronisime korgele mae otsa ja turnisime uhe kindluse varemetes. Nimi oli vist Narikala kindlus ja kohe selle korval seisab voimas Kartlis Deda ehk Ema Gruusia kuju. See on 20 m korge naine, kes hoiab uhes kaes veinipeekrit tervitamaks sopru ja teises mooka ahvardamaks vaenlasi.
Igatahes vaated Tbilisile ja Mtkvari (Kura) joele olid ulivoimsad.

Kartlis Deda

Narikala kindlus

Me molemad peame vaga lugu toidukultuuridest, seega nautisime tana ulimaitsvaid Gruusia toite. Soime kahepeale ara 9 (k)hinkaalit (ca 0,5 lari/tk), mis hiljem selgus, et polegi väga hõiskamist väärt kogus, ja 2 kebabi (5 lari/tk). Anmar joi monuga Gruusia olut NATAKHTARI (1,5...3 lari/tk) (ta ju kuu aega uhtegi tilka ei votnud ja oli siis tana nagu poisike liivakastis). Hinkaalisid soime meie muidugi noa ja kahvliga nagu laane kultuurile kohane, aga Ira siis hiljem kodus raakis, et tegelikult tuleks suua nappude vahel nii, et votad ulevalt tutsust kinni ja siis hammustad nii, et see vedelik vaga valja ei tule. Tuts jaetakse lopus alles. Meie muidugi soime tutsud ka ara. Nuud siis jalle targemad.

Add some pepper and eat some khinkali!

Ahjaa..ja kerjuseid ol ka vaga palju. Enamasti naised ja lapsed. Ja usna pealetukkivad ja agresiivsed. 

Aga nuud lahengi magama, Anmar juba voodis.

Head Voidupuha koigile!
PS! Siin klaviatuuri peal ei olnud tapitahti.

Terv,
Teevi

Gruusiast enne Gruusiat

Väljalennuni on jäänud veel pisut rohkem kui päev, seega on esimeste gruusiateemaliste mõtete kirjapaneku jaoks just see kõige õigem hetk kätte jõudnud.
Huvitav on see, et täpselt nüüd ei teagi, kas läheme Aasiasse või jääme Euroopasse - Gruusiat paigutatakse erinevates kohtades erinevatesse maailmajagudesse... ja tegelikult vahet polegi - ütleme siis lihtsalt, et läheme Taga-Kaukaasiasse.  Põnev on ka see, et kui tavaliselt on reiside planeerimisel heaks abimeheks Google Maps, siis Gruusia puhul pole see variandiks. Nimelt on Gruusia teedevõrgustik Google Maps' is kaardistamata. Kui juba põnevate asjade üleslugemiseks läks, siis mainin ära ka, et Läti-Gruusia-Läti lennud toimuvad miskipärast alati öösiti. Nii on see meie lendudega, kui ka mitmete teiste puhul, kelle kommentaare internetist leidsin.

Natuke meie plaanist.
22.06.2011
Departure:  19:55 Riga - Arrival: 00:25 ( Thu 23/06 ) Tbilisi

trip.ee vahendusel leidsime Tbilisis ühe kodumajutuse, mis tundus olevat igati OK (kas tundus õigesti, sellest kirjutame juba hiljem). trip.ee postitus selline:

Tore kodumajutus Tbilisi kesklinnas

Kameeleon 14. juuli 2010 19:16 GruusiaReisiöömaja

Olime siin ise 2 korda, igati tore. Asub Vabaduse platsi naabruses (150 m), metroo ca 300 m. Vanalinna 5 min jalutada. Pererahvas on lahke ja igati abivalmis vanapaar, hommikusook oli fantastiline. Tuldi meile oosel autoga lennujaama vastu ja viiakse meid oisele lennule ka. Lennujaama 1 ots on 15 Euri (vastavuses ametliku taksohinnaga) ja oomaja hommikusoogiga on 15 Euri inimene. Toas on internet.
Kui kellelgi tekkis selle kodumajutuse vastu huvi, lisan kontaktid:
Eduard, mobiil +995 93 171019, kodune +995 995 39579, koneleb nii inglise kui vene keeles (gruusia keeles muidugi ka).
Ta pojal on email, andrewtoev@aol.com . Eduardil endal on ka, aga selle pean üle täpsustama.

Juba neile helistamine oli lahe. Kõigepealt vastas perenaine, kes kohe suurest vaimustuses hõikas ülejäänud pererahva telefoni juurde stiilis: "Eestist helistatakse! Eestist helistatakse!" Peatselt oli telefonitoru juba rännanud peremehe Eduardi enda kätte ja viimaks ka nende poja Andro pihku. Igal juhul saime nendega jutule ning ülejäänud suhtlus toimus e-maili vahendusel Androga (täpsustan siinkohal ka, et viimane e-mail, millelt Andro meile kirjutas on ülalpool väljatoodust erinev: macandrews@mail.ru - ehk kui keegi siit kontakti võtab, tasub proovida mõlemat aadressi). . Juba esimeses kirjas küsiti, mida hommikusöögiks eelistame ja rõhutati selle suurust :) oeh...ma mõtlen juba hirmuga, kuidas me sealt Gruusiast tagasi "veereme". Pilte nende kodumajutusest saab vaadata ka: http://www.roomrent.narod.ru/

Andro lubas organiseerida meile ka pick-up'i lennujaama. Hindadest nii palju:
Price per night per person 15 EUR (includes a large breakfast).
Pick-up lennujaamast 10 EUR.

Nende juures ööbime kokku 3 ööd (2 ööd alguses ja 1 lõpus). 22.06 - 24.06 - Tbilisi

24.06 - Tbilisi - (Marelisi) Borjomi-Kharagauli NP (24.06 - 27.06)
http://www.railway.ge/ andmetel peaks meil väljuma rong (nr. 12, 18 või 24) Tbilisist kell 9.05. Marelisis peaksime olema ca 3 tunni pärast.
http://www.borjomi-kharagauli-np.ge/ andmetel peaks olema Marelisi sobiv peatus, et siseneda Borjomi Kharagauli Rahvusparki, kuhu me plaanime jääda kolmeks ööks. Teeme ehk mõne mägimatka, supleme Borjomi vees ja vaatame ära Vardzia koopad... teeme nii nagu parasjagu tunneme :)

Esimene öö peaks mööduma Marelisis (24.06-25.06) - hetkel kindel majutus puudub aga mõtleme proovida Marelisi Guesthouse'i, ja teised kaks ööd Borjomis (25.06-27.06). Üheks ööks jääme Levani (rahvusvaheline nimi: Leo) juurde, kelle kodu peaks olema täpselt keset Borjomi linnakest. Tema leidsime Lonely Planet travel foorumist, kus kiideti tema head inglise keele ja klaverimängu oskust. Levani juurde saame jääda ainult üheks ööks, kuna edasi olid tema toad juba broneeritud, aga ta promos agaralt oma naabrit, seega kes teab, võibolla külastame ka tema ära.
Levani hind:
1 inimene 25 lari koos hommikusöögiga.

Levani kontakt:
jango.geo@gmail.com
+995 74 86 15 16

Levan saatis ka kaardi, kuidas tema kodu (Pirosmani kucha 18) üles leida :)

27.06 - Marelisi - Tbilisi
Rong peaks Marelisist väljuma 15.34 (nr. 11, 17 või 23), seega õhtuks Tbilisisse ning viimase öö oleme samuti bookinud ära Andro ja tema vanemate juurde.

28.06 tuiame Tbilisi lähistel ja õhtul sätime lennujaama, et siis (eriti veidral kellaajal) alustada tagasilendu Läti suunas. Departure  03:25 Tbilisi :S. Tagasi Eestimaa pinnal oleme 29.06 hommikupoolikul, mil lähme kohe ka oma koerabeebi, Rudolfi,  järgi.

 Meie pisike poiss - Rudolf (sünd 03.05.2011)

Mõned faktid Gruusiast:
Gruusia gruusiakeelne: Sakharthvelo
Naabrid: Venemaa, Aserbaidžaan, Armeenia, Türgi
Rahvastik: Grusiinid, aserid, armeenlased, abhaasid, osseedid
Põhilised usundid: Õigeusk, islam
Valuuta: 1 GEL (lari) = 2,33 EUR

Eks siis pärast ole näha, kas meie reis ka algselt planeeritule välja kukub, sest põhimõtteliselt oleme avatud muudatustele ja üritame olla spontaansed... ikkagi (mini)puhkus ju :) Samas on hea minna sellisesse kanti, mis isegi Google's on kaardistamata pisutki ettevalmistunult.

HEAD REISI MEILE! :)