24.06 Marelisis

Kotid selga ja minek!

Aratus oli puhkusele mitteomaselt varajane. Enne kella 9t olime  rongijaamas ning rong valjus Tbilisist enam-vahem tapselt 9.05. Raudtee jooksis magede vahelt ning vaated olid paris kenad; ka rong oli arvatust normaalsem - pehmed istmed ja suur jalaruum. Mina magasin enamik aega.

Pilt küll udune, aga on aru saada küll, millise rongiga oli tegemist.

Teadsime ette, et Marelisi on vaga vaike kula ning et rongijaam kulast endast pisut kaugemal. Seega ei olnudki me vaga ehmunud kui kohale joudsime ja see koik toele vastas. Rongijaamas seisis mitmeid williseid ja nivasid, peatselt selgus ka, et need olid taksod. nende ullatavast olemasolust hoolimata, otsustasime Marelisi Guesthouse'i ules leida jalgsi. seljakotid olid onneks talutavad ning 6 km magede vahel, muhiseva joe korval kondida oli paris tore.

Kulla sisse joudes, tervitas meid kohe grusiini-meeste punt + uks lobusaks joonud sakslane Hans, kes puu vilus sarvest koduveini joid ning piknikku pidasid. motteline laud oli kaetud tomatite, Gruusia leiva ja juustuga ning viieliitrisest veinikankust oli tubli pool juba joodud. ka meid kostitati lahkelt veiniga, mis maitses veidralt, kuid viisakusest paar sarvetait sai ara joodud. uks eriti vines silmadega harra talutas kohe kohale ka oma hobuse ja tahtis mulle soitu teha. parast paariminutilist kohklemist istusin juba ratsu seljas. . .esimene kokkupuude Imerethi maakonna inimestega oli kahtlemata huvitav :)

 Hans vasakul ja meie keskel. Lõbusad maapoisid ümber :)

Koigest 100 m lobusast seltskonnast edasi, leidsimegi Marelisi kulalistemaja. 20 lari nagu oo eest, 15 ohtusoogi eest ja 15 jargmise hommikuse autosoidu eest rongijaama ja kaed said loodud. Aias kupsetati parajasti varskeid leibu (meie moistes sai. Valmistatakse jahust ja soojast veest) ning ka meid kostitati uhega. See leivaahi oli iseenesest vaga ponev ning meil oli kahju, et leivategu oli just loppenud. seda oleks tahtnud naha. 

Marelisi külalistemaja. Lisainfot: http://www.borjomi-kharagauli-np.ge

Eriti põnev leivaahi. Lähemal uurimisel hakkasime arvama, et tainapätsid pannakse sinna seina külge rippudes küpsema. Kuidas nad sinna kinni jäävad - seda me ei tea.

Värsked leivad (loe: saiad). Vaja läheb ainult jahu ja sooja vett!

Ega me seal suhteliselt jumalast hüljatud paigas väga midagi tegha osanudki. Kuskile kaugele ka minna ei saanud, kuna oli leppinud pererahvaga kokku õhtusöögi 18.00-ks ehk juba 3,5 tunni pärast.  Jalutasime siis lihtsalt pargi poole ja leidsime uhe laheda platsi kahe joekese vahel, kus paevitasime ja end kargesse vette kastsime. Mangisime kaarte ja mina voitsin Anmarit 5:3.

Ohtusook serveeriti siis nagu juba eelpool mainitud kell 18.00 ja oli taitsa maitsev. sealihasaslokk oli kohati kull vintske, aga khatchapuri oli ulimaitsev, samuti seened, juust ja kapsasalat.

Paeva ponevamaks osaks aga kujunes Marelisi kose otsimine. kompisime mooda jarsku mage ules. kohalike elamised olid huvitavad. moned justkui kokku klopsitud ettejuhtuvast ja siinseal oli naha kohalikke ka aiatoid tegemas. Ilmselgelt olime sattunud usna ehtsasse Kesk-Gruusia kulasse, kus inimesed elavad korvuti oma loomade ja loodusega. sook ja jook kasvatatakse ja tehakse ise.

 Leia pildilt siga!

Jah...see sama siga oligi!

Kui 2 porsast meid agressiivselt jalitama hakkasid ja Anmar motlema hakkas, et sead on ju koigesoojad, hakkas mul natuke kohe kull. kui oleks olnud vahe pimedam,  oleks umbruskonnas sobinud hasti teha oudusfilmi votteid. filmi nimi voinuks olla naiteks INIMSOOJA SIGADE KATTEMAKS. 

Igal juhul tundus meile, et oleme teelt eksinud ja meie onneks astusid lahedal olevast varavast valja 2 naist koos vaikeste lastega. kuna nad ei osanud vene keelt, kuid ilmselgelt soovisid meid aidata, kutsuti taamalt kohale peremees. saime juhendid katte ja leidsime kotist uhe vaikse Eesti sokolaadi, mille pisikesele tudrukule andsime. seejarel kusis peremees Anmarilt, kas ta votaks temaga 100 gr. muidugi ei saa sellisest pakkumisest keelduda. Peagi leidsimegi end vaga tagasihoidliku kodu terrassilt. laual tuline khatchapuri, chacha (vist ca 55 vol), mingi punane naiste jook ja pitsid, klaasid. 

 Peretütre tütar. .nimi kõlas midagi nagu Nuki...

Perenaine, värsked leivad ja Khatchapuri

Mina loobusin juba varakult, kuidagi onnestus pageda vabanduse taha, et olen naisterahvas. Anmaril aga uhtegi head vabandust polnud ja ega Dariel, suuuuure kohuga perepea, talle ka asu ei andnud. 

Perepea, Dariel ja Anmar

Kui meie oleme harjunud veine nautima lonksudega, siis nende komme on koguaeg terve klaas korraga ara juua. Iga kord kui votmiseks laks, oeldi ka toost. perekonnast peetakse seal vaga lugu, seega voeti emade-isade, vendade-odede, abikaasade, laste, naabrite jne terviseks. monede terviseks isegi mitu korda. ei pea vist mainima, et koik joogid oli muidugi ise tehtud ja endale joomiseks. kui esimene veinikarahvin tuhjaks sai, proovisime vahele kodust shampust. kihises voimsalt aga maitse polnud suurem asi - tukiline ja hagune. uhe klaasi ikka ara join. kui Anmar ka alguses pererahva lahkuse eest puigelda uritas, siis kusagil teise ja kolmanda karahvini vahel, hakkas talle vein jarsku hirmsasti maitsema ja kasi koos tuhja klaasiga sirutus ise taitmiseks Darieli poole. veinikorvased jutud olid ka ponevad, aga loodan, et Anmar leiab aja neist kirjutada.

Vennastumise faas... teate ise :)

Terve pere

Kuigi A lubas D laua alla juua, juhtus siiski, et pisut enne keskood, hakkas A'l vaga paha ja kuna oli kottpime (tanavavalgustus oleks sealses kandis ilmselge priiskamine) ja meil oli vaja mae otsast alla saada, aeti valja murakas vana villis ja tehti meile paeva lopuks ekstreemsoit tagasi kulalistemajja. mainin siin ara ka, et tee ( kivine, kurviline) kulges kuristiku ja joega korvuti. kaasa pakiti erinevat joogikraami ja meiegi jatsime endast jalje vaikse Viru Valge naol. ponev ohtu igatahes, jargmine hommik kindlasti mitte nii positiivne.

Tapitahti jalle pole, selle eest on kindlasti kirjavigu (mulle muidu vigased jutud ei meeldi, aga andestan endale seekord). Kirjutasin selle jutu oma xperiaga rongisoidul Marelisist Khashurisse. A minu vastasistmel on usna hadine ja koik inimesed (rong on suht tais) vahivad mind pidevalt. suhteliselt ebamugav. meid ootab ees endine kuurortlinn Borjomi, kus loodame veeta sama hasti aega nagu Marelisis. sellest juba hiljem. Ahjaa...kui keegi tahab Darielile kirjutada voi kylla minna, siis kirjutama peaks  Marelisi kulalistemajja DARIEL DABADAZE nimele. kui kulla minna, siis usun ka et infot saab kulalistemajast. pole orna aimugi, kas seal kulas ka moni tanavanimi voi majanumber on.

Madloba, Teevi!