SRI LANKA 18.01 - 26.01.2012 VOL 1.

SRI LANKA - Sri on tuletatud inglisekeelsest sõnast 'Sir' ja tähendab austusväärset (respectable). Lanka tähendab õnne (luck).

Fakte:
Sri Lanka on saareriik Lõuna-Aasias. Kuni 1972. aastani kandis nime Tseilon (Ceylon). Endine Inglise koloonia (iseseisvus 04.02.1948

Pealinn: Colombo
Riigikord: Demokraatlik Sotsialistlik Vabariik
Rahvastiku arv: ca 21 000 000
Keeled: Singali (Sinhala) ja Tamili
Ajavöönd: UTC + 5:30
Valuuta: Ruupia (Rupee). 1 EUR = 145 ruupiat 
Usk: 80% Budism, 10 % Hinduism, 5 % Kristlus, 5 % Islam
President: Mahinda Rajapaksa

Saabusime Colombosse öösel vastu 18.01 umbes kell 3:30. Selja taga oli magamata öö ja ümberistumised Stockholmis ja Dohas – seega olime päris väsinud. Kuna me ei olnud sel korral väga hästi ettevalmistunud, teadsime vaid, et kuskil Hikkaduwas elab kutt nimega Camali (sel hetkel oli ta meie jaoks veel Camali – hiljem muutus Chamaraks – see oli tema õige nimi (:), kes on meile bookinud mingi majutuse, siis ei olnudki meil muud varianti, kui võtta suund Hikka poole.

Võtsime taksojuhi – Raja – 7000 ruupiat (PS! Donald teeb 6500-ga (1 EUR = 145 ruupiat).) ja 2,5 h ja olimegi Hikkaduwas. Rajal oli uus auto ja ta üritas olla igati OK, aga ei jätnud siiski väga usaldusväärset muljet. Püüdis küll väga müüa meile oma teenuseid pikemaks ajaks, kuid juba poolel teel Hikkasse olime suht kindlad, et me ei soovi neid kasutada. Päris kindlaks saime Hikkas koha peal olles, kui ta tahtis hakata raha juurde kauplema. NB! Olemas kiirtee Colombo-Galle. Tasuline. Ainus kiirtee Sri Lankal. Kiirtee seal tähendab kiirust 80 km/h. Ülejäänud teedel on hea kui 50 sisse saad.

Ainus koht, mida Hikkas teadsime oli Vibration ööklubi ja selle ette end ka viia lasime. Saatsime ka sms’i Chamara’le, kuna oli öö ja ei julgenud helistada. Hiljem selgus, et sms ei jõudnud kohale. Kell oli 6 hommikul ja olime väsinud. Läksime Vibration’i vastas asuvasse ehk esimesse külalistemajja - Casalanka. Pererahvas oli maja ees ja saatis lapsi kooli ning kutsusid meid lahkelt enda juurde. 1500 ruupia ja kaup koos. Tuba oli suhteliselt närune. Linad olid katki jms...aga põhimõtteliselt kõik magamiseks vajalik oli olemas. Magasime kella 14.00-ni.Vahepeal oli Chamara helistanud ja sms’i saatnud. Läksimegi Barracuda Diving Centre’sse temaga kohtuma.

Meie toake Casalankas. Keegi teine ajas sassi, meie ei tea midagi sellest! :)

Barracuda Diving Centre

Chamara on lühike, peenike, rosinasilmne :), sõbralik lokipea, kes töötab Barracuda’s divemasterina. Temani jõudsime läbi Terje, meie sukeldumisinstruktori, sõbra Kristiine kaudu (vahepeal selgus, et Kristiine on olnud ka Anmari naaber Võhmas). Kristiine on Hikkas veetnud palju aega ning kohalikele väga meelde jäänud. Ilmselt seetõttu oli ka meie vastuvõtt võrdlemisi soe ja kõik olid väga abivalmid.

Chamara oli teinud meile booking’u ja läksime ööbimiskohta üle vaatama. See oli apartment läbi kahe korruse. All köök ja nö elutuba, üleval kaks magamistuba ja wc-duširuum. Kahjuks ei olnud kliimat ja kõik 5 ööd olid väga kuuma unega. Oli küll üks logisev tiivik, mis tegi koledat häält ja millest eriti abi polnud. Samuti mingid cooler’d, millest me sotti ei saanud. Ehk siis nagu juba öeldud..kõik 5 ööd sai mööda saadetud väga palavates oludes. Hommikul olid näod paistes (seda vb ka mõningasest õllest) ja kerge higi kehast välja paisatud :). Hind siis 3000 ruupiat öö – terve apartement. See oli meie vajadusi arvestades ülemakstud, sest hiljem kuulsime ühtedelt eestlastelt, et nemad maksid AC’ga ruumi eest 2500 ruupiat... tünn..jälle!

Ehk siis... kolisime ennast Casalankast välja, otse Barracuda Diving Centre’i ja Tigri kohviku juurde, kus me veetsimegi järgnevad 5 ööd. Pererahvas oli üsna üllatunud, et me niimoodi keset päeva lähme - ise polnud sisuliselt seal veetnud ühtegi ööd - aga maksime ära ja jätsime hüvasti.

Hikkaduwa on põhimõtteliselt üks suur tänav – Galle Road, kust sõidavad läbi ka kõik rekkad ja konteinerid ning kus siis mõlemal pool tänavat on palju söögikohti, poekesi, hotelle ja külalistemaju ja muud turistile huvipakkuvaid putkasid. Ühel pool tänavat on kohe ookeani rand ja teiselt poolt lähevad teerajad sissepoole, kus kohalike külad.

  Killuke Galle Roadist, mis läbib Hikkaduwa rannaküla

Söögikohtasid, mis kõik kannavad uhkelt restorani nime, on leida igal sammul. Hinnatase suht ühtlane, üle keskmise eestlase rahakoti ei tohiks ükski roog olla. Kallim kulinaarne toode jäi menüüdes silma ca 2000 ruupiat maksev kalaline. Õlu (LION, 625 ml) üldiselt 200 – 250, enam-vähem kõikjal lisandub automaatselt 10 % service tax, tahad sa seda või ei taha. Riisiroad on ca 250 – 500, curry`d 400 – 700. Fried Bananad 270 – 450, roti 100 – 150 ruupiat. Enamik kohti on ’family owned’ ehk hästi on näha kuidas toimetavad nii ema-isa kui lapsed. Igal pool läheb jube palju aega – inimestel on lihtsalt nii muretud elud ja neil on enamvähem kõigest suht savi.

Meie põhilised paigad olid:

Sunset Bar – ookeani kaldal, väga hea asukoht, kus mõnus istuda. Muidu suhteliselt keskpärane koht – ei midagi erilist. Teenindus väga aeglane, aga see on aeglane enam-vähem kõikjal. Söömiseks võiks arvestada vähemalt tund aega, kindlam oleks poolteist tundi. Nende terrassilt on hästi näha Barracuda terrass ja kui kohalikud poisid seal bongot mängisid, oli päris tore kuulata :).

Dolphin Restaurant – heaks maamärgiks. Võrreldes teistega uhkem hoone – suur ja lillat värvi, samuti ookeani kaldal. Pakuvad ka tube. Teenindus jällegi kehva aga mõnus tsillida. Mina sain seal vist oma parima chicken noodles’i.

Taamal paistavad Dolphini alumise tasandi lauad. Palmid on upakil 2004. aastal Sri Lanka läänerannikust ülekäinud Tsunami tagajärjel.

Tigri – teistega võrreldes kõige lambikam asukoht – tänavalt polegi näha...tuleb minna läbi kitsa koridori ja siis leiadki lobudiku Tigri. PS! Samas koridoris asus meie apartement. Asukoht ses suhtes muidugi hea – taaskord ookeani kaldal. Käisin mitmel korral otsa nende terrassilt vees ujumas. Ei soovita osta kala – täiesti mõttetu (tuna). Tundus, et koht ka teistest mõnevõrra kallim.

Mina Tigris menüüd uurimas, tagant paistab ka Sunset Bar.

Vaade ookeanile

Funky de Bar – asub samuti ookeanipoolses ääres ning on üks päris chill koht. Seal on alati mõnus muusika. Selline Cafe del Mar’i moodi kerge house jms. Samuti olid seal parimad ja ka soodsaimad fried banana’d. Funky’s toimuvad peod neljapäeviti ja sinna me ka neljapäeval (19.01) koos Chamaraga maandusime. Jõime palju õlut ja tantsisime nii, et järgmisel päeval oli päris halb olla, Chamara kukkus jalgrattaga koju sõites oma õla sedasi ära, et pidi arsti juurde minema. Samuti oli tal suht mälukas – ime pole ka...ta ikka väga pisike mees  – 56 kg, 165 cm :).

Pidu!

Jama oli see, et olime järgmisel hommikul plaaninud sukelduma minna, aga nii hõreda olekuga ei hakanud riskima ja lükkasime järgmisse päeva edasi. Selle asemel läksime järgmisel hommikul (20.01) Chamara õhutusel rifile snorgeldama. Anmarile oli see esimene kord ja pohmell ja psühholoogia tegid oma töö ja ega tal väga ei õnnestunud . Minul oli see sisuliselt teine kord ning pohmell tegi oma töö ja kohe pärast snorgeldamist läks süda nii pahaks, et pidin tegema vahepeatuse vetsus ja seejärel tükk aega pikutama. Aga peab tunnistama, et väga hea vaade polnudki. Päike oli sel ajal juba suht kõrge ja nähtavus polnud väga hea. Samuti polnud väga palju kalu. Tipphetk oli ehk Nemo ehk Clownfish’i nägemine. Ahjaa..enne snorgeldamist kutsus Chamara meid randa tulnud merikilpkonni vaatama. Nimelt tulevad enam-vähem iga päev Chaaya Tranz hotelli ette rifile ujuma 2 suurt merikilpkonna.  See on palju toredam vaatepilt kui kuskil loomapargis.

Kilpad on lahedad! :)

Pärast snorgeldamist ja pikutamist otsustasime sõita Ambalagoda laguuni uudistama. Chamara organiseeris Tuk-Tuk’i (1500 ruupiat) ja tuli meiega kaasa. Laguuni on Hikkast ca 20 km. Paadisõidu eest pidime välja käima 3000 ruupiat – selgus, et hinnad olid just tõusnud. Vahetult ennem oli hinnaks olnud 2000 ruupiat. Paadisõit ja laguun ise aga super ilusad. Veetsime seal mitu tundi. Nägime palju kohalikke kalapaate ja krevetipüüdmise tarandikke.

Krevetipüüdmise tarandikud

Sillake ja tuk-tuk

Nagu ikkagi turistikohale omane, tuli peatselt pärast väljasõitu ka esimene turistilõks – väike poiss sõitis oma paadiga meie juurde, süles väike ahvipoeg ja surus ahvikest siis väikse raha eest mulle sülle. Muidugi käib seal maal nii, et tegu ennem ja raha pärast ehk siis ei ole võimalik enam raha maksmisest välja vingerdada. Ahvike oli nunnu, aga kriiskas terve aja. Sellest oli kahju. Viskasime kutile 100 ja sõitsime edasi.

Nautisime kuuma ilma ja tegime peatusi erinevates punktides. Väga põnev oli pisike saareke, kus elav perekond kasvatab kaneeli. Muidugi olid nad nõus demonstreerima, kuidas asi käib ning lõpus oli võimalik osta kaneeliõli, naturaalset kaneelipuru ja kaneelpulki.  400 ruupiat iga asi. Ostsime ühtteist, sest papa oli väga tore ja asjad tundusid ka toredad.

Cinnamon Papa koorimas kaneelikoort

Järgmine peatuspaik oli väike vaene budisti tempel keset laguuni. Väga tore kohalik munk tegi meile väikse ringkäigu ja tutvustas templit ja muid elu-olusid. Näitas ka väga vanu usuraamatuid, kus tähemärgid on graveeritud palmipuudest tehtud plaatidele ja siis kaetud mingi loodusliku õliga, et pikendada püsivust. Tänapäeval ei oskavat keegi enam seda õli teha. Kuna munk oli tore ja rääkis hästi inglise keelt, siis annetasime neile 1000 ruupiat. Sri Lanka puhul tuleb lihtsalt arvestada, et kukrut peab kergendama peaaegu igal sammul – nii ka templis. Munk mainis lõpus väga ilusti, et kui meile tempel meeldis, siis võime annetada, aga see ei ole kohustuslik. No kuidas sa siis keeldud...

Munk tutvustamas iidseid raamatuid

Laguuni sisse oli rajatud ka väike tilaapia kasvandus. Sinna oli kinni püütud ka pisike beebi-krokodill, kellega sai pilti teha. Tilaapiakasvanduses küsiti meilt 200 ruupiat nägu. Tagasiteel tundsin kuidas päike on liiga teinud – päikesekreem oli ka maha jäänud – ning põlesimegi mõlemad ära. Mina õlgadelt ja Anmar otse eest. Hiljem ajasime isegi naha maha... Tuk-tukiga tagasi Hikkasse sõites jäi tee peale ka Turtle Farm. C küsis, kas tahame minna ja meie mõtlesime, et eks siis lähme ja vaatame. Koht täiesti mõttetu, ei soovita isegi peatuda kellegil seal. Kole räpane..paar musta vanni, kus mõned invaliididest kilpad. Keskel vann, kus palju kilpkonnabeebisid ja annetuse eest saad siis ühe kilpa vette lahti lasta. Pilet muide 500 ruupiat ja annetus ka peaks olema vähemalt 500 ruupiat. Vaesed kilpkonnad, kes seal elama peavad... Õhtupoolikul tagasi Hikkas olles, leppisime C-ga kokku, et lähme puhkame vähe ja siis kohtume õhtul, et Vibrationisse minna.

Tilapia Plantation

Anmar ja baby-croc

Kilpkonnabeebi näruses Turtle Farmis

Vibration – väga lahe koht. Nagu suur sisehoov. Seal on samuti nii külalistemaja kui peokoht. Meie läksime reedel, kui seal toimus pidu (igal reedel). Kuna neljapäevasest Funky’st oli hõre olla, võtsime vähe rahulikumalt. Pidime Chamaraga küll kohtuma, aga kuna tal õlg tegi väga valu jäi ta koju ning palus oma semudel meie eest hoolt kanda. Maandusimegi sukeldujapoiste lauda, kus parajasti jagati kohalikku arracki (arrack tähendab põhimõtteliselt alkoholi, aga neil on enda mingi pop jook – välja näeb nagu green label, aga nimi on arrack ja vist 33 vol’i. Poes hind 750 ruupiat). Igatahes Chamara sõber Bundy (ma täpselt ei tea kirjapilti) oli väga tähelepanelik ja abivalmis.

 Bundy & Anmar

Sri Lanka rahvusmask (jalgadega).

Õhtu tipphetk oli ehk, kui natuke pärast keskööd tulid lavale bongo-mängijad ja mängisid tükk aega. Väga hästi mängisid. Natuke pärast seda läksime meiegi kotile, et siis järgmisel päeval hommikuseks sukeldumiseks vormis olla. Enne tuppa jõudmist, tahtis Anmar aga Rotit ja Bundy tuli meiega kaasa ja sai söödud mingeid üsna vürtsikaid Rotisid Vibrationi vastas olevas Roti Shopis. Rotisid on seal üldse väga palju ja igal pool. Peame aga tunnistama, et Tais saadud banaani-muna roti kondenspiimaga oli siiski parim kõigist.

Menüü

Järgmisel hommikul (21.01) läksimegi sukelduma. Anmar kahtles enne seda tükk aega, kuna teda vaevasid kõhuhädad. Lõpuks otsustas siiski tulla. Barracuda paat koos Bundy ja C-ga viis meid kaldast ca paarsada meetrit eemale madalale rifile. C juhendas kuidas ennast paadist koos varustusega välja visata ning mõne hetke pärast leidsimegi end veest. Hakkasime vajuma . Anmaril oli probleeme tasakaalustamisega. Kõrvad tegi valu ja läksid lukku. Mina seda kohe ei märganudki, aga A jäigi üles paadi ümber ujuma ning meie C-ga läksime alla. Max sügavus oli 8,2 m ja pm nägme ainult üsna keskpärast riffi, suht vähese ja ühevärvilise taimestikuga. Sekka mõned kalad. Nähtavus oli kehvapoolne – Päike juba ilmselt liiga kõrgel ja kõik ringi ujuvad planktoniosakesed olid hästi näha. Olime all 35 minutit ja minul oli õhku alles veel üle 100 bar’i. Kuna aga sukeldutakse tiimina, siis pidime minema üles tagasi, kuna tegelikult ei oleks tohtinud me üldse Anmarit üles üksi jätta. Mina läksin paati ja C proovis uuesti viia Anmari alla. Nad olid all ca 15 min ja siis tulid nemadki tagasi. Mõlemad peame tõdema, et meie esimene ookeanisukeldumine ei olnud eriline elamus. Ühtteist kasulikku aga õppisime küll. Pärast sukeldumist mõnulesime natuke aega rannas. Ujusime, päevitasime, tukkusime, mina jõin kookospähkli vett ja puhkasime niisama.

Algajad sukeldumishuvilised.

Kookospähkli müüja. 100 ruupiat tk.

Õhtul kohtusime Chamara sõbra autojuhiga, kellelt tahstime võtta hinnapakkumisi ringreisiks. Plaan oli ringreisi alustada esmaspäeva hommikul. Kuna vend aga rääkis üsna lonkavat inglise keelt ja tema hind oli siiski kallim meile juba pakutud hinnast (Vahepeal olime trip.ee’st avastatud Donald’lt juba hinnad saanud) otsustasime siiski Donaldi kasuks. Chamara tõi mõned väiksed Lion’d ja istusime randa ja rääkisime juttu. Anmaril tuli idee minna kalale ja Chamara arvas, et pole probleemi. Lubas meid homme õhtul retkele mineva kalapaadi meeskonda sebida. Järgmisel hommikul (pühapäev 22.01) aga selgus, et paadil oli võrk katki läinud ja mehed ei lähegi välja. Jäi lootus, et saame kalale minna esmaspäeva hommikuse (väljumine 4:30) meeskonnaga ning nii ka läks. 

Pühapäeval aga läksime Hikkaduwa külakeskusesse pühapäeva turule. Turud meile alati väga meeldivad. Seal käib lahe sagimine ja eriti toredad on sellised turud, kus müüakse palju kohapeal kasvatatud köögivilju ja muud toidukraami. Ostsime koju kaasa piri-piri pulbrit, sõime väikseid maitsvaid banaane ja jalutasime niisama. Kuna oleme küüslauguhuvlised, ostsime koju kaasa ka natuke Sri Lanka küüslauku, et siis vahet tuvastada. Samuti mõned ingverijuurikad. Ingverit kasutavad nemad oma toitudes väga palju.

Küüslaugu ostmine

Söö redist ja hambad on terved! :)

Bananananana

Pärast turutiire läksime jalutasime pisut kohalike inimeste kodutänavates. Mehed olid enamasti kodudest väljas tööl või niisama päeva õhtusse saatmas ja naised ja lapsed toimetasid/lesisid kodudes. ilmselgelt ei olnud me esimesed turistid selles tänavas, sest lapsed kõik hõikasid meile: "Hello, bombo?" Me ei saanud aru, mida nad peavad "bombo" all silmas, aga hiljem saime teada, et see tähendas kingitust või magusat. Meil ei olnud midagi kaasas ja mõnes mõttes parem ka - kõigile poleks nagunii jagunud ja draamat me ei tahtnud tekitada.Samuti nägime otse inimeste kodude juures jõe ääres suurt varaani või iguaani või igatahes mingit dinosaurustest pärinevat elukat.

 Vähe kobedam kohalik elamu

Kellegi koduloom?

Pärast turgu ja lõunasööki, sõitsime Galle linna. Chamara organiseeris tuki ja tuli taas meiega kaasa. Galle on suurim linn Lääneprovintsis. Tegelikult ei olegi seal suurt muud midagi uudistada kui Galle Fort'i. Jalutasimegi seal tükk aega. Kindlus esitati esmakordselt 1588 aastal portugaallaste poolt ja siis hiljem 17. sajandil tugevdati ja täiustati kõvasti hollandlaste poolt.

Galle fort

Külastuse tipphetk oli ehk üks kõrgem kindluseääreke, kus seisus hulk kohalikke kutte. Selgus, et need on nö kaskadöörid, kes üritavad turistidelt välja kaubelda diidli, et nemad hüppavadn alla kaljude ja kivide vahele ja siis turistid maksavad neile selle eest. Me ei olnud küll sellest vaatemängust otseselt huvitatud, kuid kuidagi väga peenelt tehti meile ikkagi ära ja üks kutt sooritaski hüppe. Tehnika oli igal juhul väga hästi välja töötatud. Toetasime siis tema riske täis elu 500 ruupiaga. Huvitav oli aga see, et hüppajatel oli lausa oma pealik, kes neid koordineeris ja kampu oli mitu. Enne meid, taheti ühelt sakslaselt hüppe eest 20 taala saada :).

Amet!

Tagasiteel Hikka poole põrkasime läbi ka Gem factoryst ehk siis vääriskivi kaevandusest. Kaevandus oli aga üsnagi kaheldav rajatis. Maja taga oli auk, kust väidetavalt kaevandati valget kuukivi, seal kõrval paar poissi lihvisid neid kive käsikäiade taga. Ringkäik oli väga lühike ja meid juhatati kiirelt üles uhkesse müügisaali, kus oli vähemalt 6 tühja passivat müügimeest. Ruum oli hoolega ära remonditud ja AC-tatud et ikka kunde kergemini raha välja käiks. Vuhveldasin neile, et oleme väga vaesed inimesed ja me ei saa midagi osta ja tulime tulema.Seejärel tegime kiire peatuse ka nn siidivabrikus, mis ka erilist äramärkimist ei vääri. Paar ussikest olid kausis koos mooruspuu lehtedega (väidetavalt sobivad siidiussidele ainult need lehed) ja kiirelt kohe müügisaali. Seal me ei jõudnudki ringi vaadata, kuna avastasime eest eestlased ning puhusime nendega mõned sõnad juttu ning väljusime ja sõitsime edasi Hikka suunas.

Kuna oli meie peaaegu viimane õhtu Hikkas, oli viimane aeg teha ka natuke shopingut. Õhtul läksimegi jalutama. Sattusime väga toredasse putkasse, kus üks sõbraliku ilmega mees (Henry of Hikkaduwa) põrandal puutööd nikerdas. Puukujusid oli tal välja pandud omajagu. Enamik mediteerivad vanad mehed/naised. Kunstnik võttis meid väga soojalt vastu ja meile väga meeldisid tema tööd. Valisimegi ühe välja ja saime hinnaski kaubale - ca 20 EUR. Palusin veel meistrimehel kujule peale kirjutada tema nime – Henri, Hikka ja 2012. Samal ajal pakkus ta meile viskit ja rääkis oma elust ja mõttemaailmast. Selgus, et ta on käinud isegi Euroopas – nimelt on tal olnud enda tööde väljanäitus Rootsis. Samuti on temast, kui oma perekonna 4. Generatsiooni puutöömehest, kirjutatud mitmeid artikleid erinevates väljaannetes, mis kenasti ka tema putka seinal olid. Täpset asukohta ei mäleta, aga see oli ookeanipoolsel teeserval, Funky de Bar’i ja Citrus hotelli vahel. Soovitame läbi astuda. Järgmisel päeval viisime Henryle suveniiriks ka väikse pudeli Vana Tallinnat. Ta lubas ära juua ja pudeli kenasti mälestuseks alles jätta :)

 Henry of Hikkaduwa ja tema kujukesed

Henry meie soetatud kujuga

Aga ostmisest veel.. päris viimasel õhtul ostis Anmar ka lühikesi pükse, mis seal väga odavad. 3 paari Billabongi/Quiksilveri ujumispükse 12 EUR eest. Äss diil.

Aga nagu juba põgusalt mainitud, siis kalaleminek ei jäänud ära, vaid saime kalale esmaspäeva hommikul. Lükkasime Donaldiga ärasõidu teisipäeva hommikule ning esmaspäeva hommikul ärkasimegi enne 4, et õigeks ajaks kalasadamasse jõuda.Muuseas, ärgates tegime avastuse, et kuigi me sääski eriti kuskil ei olnud näinud ja ka pininat ei olnud täheldanud, olime me jube esimesest ööst alates sääskede poolt ikkagi väga ära söödud. Anmaril oli lausa käsi paistes. Sel ööl siis lõime tuled põlema ja avastasime - ohhoo -  meie tuba oli sääski täis. No neid oli ikka mitukümmend. Kuna sääsed end varem otseselt näole polnud andnud, kahtlustasime juba mingeid allergiaid või muid kurikaelu, aga nüüd oli asi selge. Veel selgem oli see, et mina selles õnnetus toakeses enam ühtegi ööd veeta ei tahtnud. Selle teadmisega läksime kalale. Loodan väga, et Anmar kirjutab kalapüügist Sri Lanka moodi eraldi väikese peatüki, seega ma ei hakka seda toredat elamust praegu väga kirjeldama. Lühidalt mainin küll ära, et kalaleminek oli ehk üks toredamaid ja ehedamaid elamusi Sri Lanka reisilt. Hoolimata sellest, et jäin suht kohe pärast väljasõitu merehaigeks ja oksendasin paadikesel (näeb välja rohkem kanuu) end korralikult tühjaks. Samuti ei pääse ma praegu kuidagi tõsiasja mainimisest, et kala see kalameeskond seekord ei saanud. Mina olen kuulnud, et naine paadis toob õnnetust, ehk olin põhjuseks mina? :)

Traditsiooniline kalapaat Sri Lankal. Või peaks seda hoopis kutsuma kalakanuuks?

Igal juhul olime 8 paiku kalasadamas tagasi ja läksime kalaturule, et siiski värsket kala osta. Plaan oli see mõnda restosse viia ja endale ära lasta küpsetada. Ostsime Jackfishi ja viisime Sunsetisse. Ca 4 tunni pärast läksime sööma. Lühidalt aga tabavalt öeldes: oli maitsev, aga ei vastanud päris ootustele. Igal juhul sõime 1,5 kg kaaluvast kalast julgelt enamiku ära.

Anmar kalaturul kauplemas..

Ja pärast teesklemas, et püüdis selle ise paljaste kätega :) ...

Ja siin kalake juba küpsetatult...

Pärast kalarooga kolisime välja. Viisime oma kodinad tuk-tukiga ca 100 m Galle pool asuvasse Fortune Guesthouse’i. 3500 ruupiat öö ja selle sees oli ka AC. Üle pika aja veetsin esimese mõnusa ööune.

Top Secret – viimasel õhtul läksime kolmekesi istuma Top Secretisse. Olime seal maandunud ka ühel eelneval õhtul. Istusime päris pikalt ja rääkisime eluoludest siinpool ja sealpool. Koht on väga lahe. Selline tõeline rannabaar, kus Araabia stiilis lesilad patjadega, samuti rannas lõke ja üldse selline väga tore kohake. Seal saab ka ööbida ja algselt sinna me elama pidimegi minema, aga kahjuks tundsime koha vastu huvi liiga hilja ja kõik toad olid täis. Omanikud on Austria naine ja Sri Lanka mees.Jätsime Chamaraga soojalt hüvasti ning nautisime AC-ga tuba Fortune’s. Hommikul kell 9.00 ootas meid Donald ning läksime lühikesele Sri Lanka ringreisile. Sellest juba järgnevas peatükis, aga enne veel mõned mõtted:

• Toiduoha väljanägemisest ei sõltu hind ja toidu kvaliteet.

Hindade juures jäi veel meelde eriti odavad riided ja kotid. Enamasti on igas poekeses õmblusmasin ja kergemad riideesemed õmmeldakse sulle koha peal kiirelt valmis. Pean tunnistama, et selle võrra ei ole ka õmblemiskvaliteet parim. Küll, aga kangad on ilusad ja erinevaid suviseid jupikesi tasub sealt soetada küll.

• Hikka külasisesed sõidud on Tukiga 100 ( küsib reeglina 150 ).

-          Hull külasisene liiklus, eriti abusrdselt  kihutavad bussijuhid, lärm nii öösel, kui päeval.

-          Tüütud myfriendid ehk beach boy`d – vältida, vältida, vältida!!!
-      Hikkas ja tegelikult terves Sri Lankas on palju väega väeti välimusega koeri. Nendest on nii kahju - paljud on kärnas ja väga kõhnad.

+ kena rand
+ mõistliku hinnaga majutus ( al 2500 eest saad AC toa )

Ringi sõitmiseks julgeme siiralt soovitada Donaldit, kes võitis meie usalduse, temast rohkem ka järgmises peatükis, aga kontaktid juba ka siia:

Donald Rohitha (elab Negombos)

Mobile. 0094 777 492 407donaldrohitha@yahoo.com

Санкт-Петербург

Trip meie lähimasse suurlinna sai teoks tänu Katile ja Marisele, kes mõnede nädalate eest sebisid kokku 10-pealise pundi.
Tänu uuele laevaliinile, mis ka Tallinnast Peterburi sõidab, saab seda külastada viisavabalt. Ehk laevareisijatele kehtib 72-tunnine viisavabadus. Õhtul laeva, järgmine päev Piiteris ja uueks hommikuks koju tagasi.
Meie laevasõit algas 30.10. ja peale vähese unega ööd ( ajavahe on 2 tundi ) olimegi hommikul SP sadamas. Ainsa ebamugava üllatusena kogu asja juures võib mainida aeganõudvat passikontrolli, mis nii maha minnes, kui peale tulles nõudis kokku ca 3,5 tundi. Laevafirma lubatud buss toimetas kõik külalised kenasti kesklinna ja ka tagasi. Alustasime oma linnatuuri hommikusöögiga väikeses kohvikus, mis oli 100% kaasmaalaste päralt ( üks soomlane oli tegelikult ka ). Peale meie sattus samas kohas einestama veel teinegi laevaseltskond. Toit nagu toit ikka, kõht sai igatahes täis.
Et perekond Kannimäe oli mõned aastad tagasi seda ajaloolist linna külastanud, siis nende juhendamisel suundusime Nevski prospektile. Tänu Dima utsitamisele omakorda tunnisele laevatripile mööda kanaleid ja Neevat. Minu viimasest Peterburi külastusest on möödas 18 aastat ja suurt miskit ei mäleta. Igatahes sellest korrast jääb väga hästi meelde puhas ja äärmiselt uhke vana arhitektuuriga linn. Heakorra nimel on palju tehtud ( küll ka teha on veel ), aga kel silm kaunitel hoonetel puhkab, siis juba see on põhjus sinna minemiseks.
Et meie seltskonna reisi üks põhjuseid oli jõulupidu, pidid kõik asjaosalised leidma õhtuseks kingijagamiseks "padaroki" väärtusega 50 rubla. Ehk 1 eur ja suti peale ( kurss oli 42 rbl / 1 eur ). See ajendas meid otsima turgu, kust selle raha eest oli lootus midagi leida. Aga, suurem osa meist igatahes turule ei jõudnud. Kes sai kingi apteegist, kes poest, kes putkast - aga eesmärk oli kõigil täidetud.

Turu otsinguil leidsime laiba. No otseselt ei leidnud, sest me polnud esimesed. Aga üks surnud tegelane tänava serval igatahes vedeles. Õõvastavalt elutuks tõmbunud olendist oli kiletükiga vaid kaetud pea. Surm ei hüüa tulles.
Omamoodi on venelaste komme inglise keelt oma kirillitsas kirjutada ja politsei näeb ikka välja nagu miilits. Vatijopedega vanad valivad tee ääres saua välkudes muudkui uusi motoriste.
Jõudsime külastada ka ühte einelauda või sööklat, kuidas kellelegi just lausuda meeldib. Ca 5-6 eur eest õnnestub kaks täitsa toredat praadi saada. Peterburg ( vist ka Venemaa üldse ) on väga kallis, kuid täiesti kesklinnas olevat puhast toidukohta selleks küll pidada ei saa.
Tore oli.

Veel Itaaliast...

Anmari lubatud homsest on nüüdseks küll saanud juba nädalad...lühidalt..viimane aeg reisimeenutused kirja panna, enne kui kõik pisisasjad meelest lähevad

Esimene öö möödus meil siis mägede vahel põlluservas telkides, mis sealkandis tegelikult väga levinud pole. Telgid pannakse ikka maha ainult telkimisaladele. Meil vedas, et me maaomanikule vahele ei jäänud ning oma öö kenasti mööda saime saadetud. Hommikusöök see-eest aga möödus kiirelt, sest kui olime tekid maha laotanud ja kaerahelbepuder priimuse peal valmis, saabus kuskilt traktoriga paks talumees, kes meid mitte väga viisakalt ära ajas.

Hommikusöök mägede vahel

Plaan oli vaikselt liikuda edasi ranniku (Aadria) suunas läbi Dolomiitide ning Passo di Gavia mägitee. Aga kuidagi enselegi arusaamatult jäi meile tee peale hoopis kõrgem ja huvitavam passo ehk siis Passo di Stelvio. Päris hirmus oli vaadata neid ülesmäge rühkivaid jalgrattureid arvestades väljas lõõmavat päikest ning kõrvetavat kuumust. Samas oli väga tore tipus näha neid kõiki juubeldamas, sest Passo di Stelvio oli neil vallutatud. Tahtsin hirmsasti minna kelleltki küsima, kui kaua nad sinna üles sõitsid - aga miskipärast jäi see küsimata. Hiljem guugeldasin ja sain teada, et Stelvio mägitee on üks lemmikumaid mägiteid ratturitele Euroopas ning see ongi kõige kõrgemale minev mägitee Itaalias - 2760 m. Keskmiselt (head ratturid) sõidetakse jalgratastega üles 2 tundi. Ma ei hakka lubama, et ma selle kunagi järgi teen...

 Passo di Stelvio

Passo di Stelvio

Valisime, kas läheme edasi Garda järve või Iseo järve äärde. Kuna Anmar oli Garda ääres käinud ja oli teada, et seal on meeletu rahvas (augustikuu - itaallased ka puhkavad, lisaks turistidele), otsustasime Iseo kasuks. Leidsime võrdlemisi soodsa (35 EUR kogu kupatus - auto, 4 in + telk + koer) kämpingu, kus saime oma telgi üles panna täitsa järve lähedale. Õhtu mööduski järve ääres tsillides. Ujusime, jõime veini, mängisime lauamängu ning istusime kämpinguplatsi väikeses pubis. Selles suhtes on see kuu aega hiljem kirjutamine mõttetu, et kohtade täpsed nimed on meelest läinud. Veel paar nädalat tagasi oli mul selle kämpingu nimi meeles. Seda kohta võiks isegi soovitada... hoolimata sellest et, järves, juba üsna kaldal, olid vetikad ning me kõik olime järgmisel päeval vähemal või rohkemal määral punne täis. Järv mägede vahel oli siiski väga maaliline.

Lago di Iseo päikeseloojangu eel

Öö oli muidugi omaette ooper. Kuna oli meeletult soe - 40 C kandis - otsustasid poisid magada õues rannatelgis. Julgelt arvasid, et Rudolf saab ka nendega magada. Pärast poolt tundi kannatamist (Rudolfi siblimine ja enda pesemine - lisaks see et ta ei oska midagi teha vaikselt vaid ikka suure nohina ja mürinaga), tõin ma Rudolfi enda ja Anmari juurde telki. Mis tingis selle, et Anmar pidi telgist välja kolima, kuna tema ei kannatanud ka Rudolfi toimetamist. Lõppeski öö sellega, et mina magasin Rudolfiga mõnusasti telgis, Anmar, Kevin ja Kris aga kolmekesi rannatelgis. Tore oli muidugi ka see, et kutsikas haukus igasuguste häälte peale. Kui üks tädike öösel eemal köhis, oli Rudo kohe üleval ja haukus. Ei, ärge saage valesti aru. Meil on väga normaalne koer.

Reisusell Rudolf

Kuna öö oli selline nagu ta oli, jäime pooleks päevaks veel järve äärde. Meie poistega suvitasime ja Anmar magas telgis oma ööund välja. Pärastlõunaks oli tal juba inimesetunne tagasi ja alustasime teekonda Ravenna suunal. Ravenna kohta oli mul juba eeltöö tehtud. Mul oli täpselt teada, et peame minema Lido di Dantesse või Lido di Classesse, sest ainult seal on rannad, kuhu tohib koertega minna. Tegelikult tohib minna ka Casalborsettisse, aga sealne rand ei ole nii ilus. Meie peatuspaik oligi Classe kämping (http://www.campingclasse.it/), mis tegelikult asus Dante ja Classe vahel looduspargis. Kämping oli täis veidraid suvitajaid (veidrad on minu arvates need, kes ehitavad omale kämpingualadele onnid ja siis elavad seal pikalt. Isegi aiad ja potililled on olemas. Rääkimata siis telekatest jms.) ja me veetsime seal 3 ööd. Kui ma õigesti mäletan, siis kokku maksime ca 111 EUR'i, aga teenindaja tegi ilmselgelt vea ja kasseeris meilt ca 10-15 EUR'i vähem. Ehk siis jälle ca 35 EUR öö. Sellel kämpinguplatisl oli ka eraldatud ala nudistidele. Nemad ei ole paljalt mitte ainult basseini ääres, vaid koguaeg ja igal pool. Sinna alale minemise üks reegleid oligi: nudo obligatoro ehk siis paljasolemine kohustuslik. Meie sinna ei läinud :):)

Siit edasi... Nudo Obligatoro! :)

Ilmad olid meeletult kuumad, Ravennasse sõites, näitas auto max 42 C. Mina pole veel sellist kuumust Euroopas tundnud. Seega meil väga muud üle ei jäänudki, kui rannas olla, sest seal oli vähemalt õhku ja sai vees end jahutada. Üritasime selle palavusega minna jalutama Mantova linnakesse, aga Rudolf hakkas streikima pärast 20 esimest sammu ning ega ise ka seda sauna väga ei nautinud. Rannas aga oli Rudolfil tore. Tudus oma rannatelgis, õppis isegi ujuma (räägitakse, et Prantsuse Buldogid ei oska ujuda) ja mängis liiva ja rannakarpidega jms. Vesi oli megasoe ja nii me siis seal suvitasime ja mõnulesime 2,5 päeva, misjärel alustasime tagasisõitu. Nii pruun polnud mina vähemalt sel suvel olnud. Poisid sisustasid aega teokarpide ja muude fossiilide kogumisega. Kogud said neil märkimisväärsed.

 Päris korralik kuumus...

Krisi soovil see pilt siia üles sai :) 

Kes ütles, et Prantsuse buldogid ei oska ujuda?

Ravenna linn iseenesest oli suhteliselt mõttetu... ja väljasurnud. Käisime seal õhtul, et vähegi jahedam oleks ning mitte midagi mitte kuskil ei toimunud. isegi normaalset välikohvikut või restorani me ei leinud, mis lahti oleks. Ma oleksin küll väga tahtnud minna Verona linna ja näha ära Julia rõdu, aga see jäi nüüd järgmisse korda. Ei ole mõtet ikka ennast ja koera piinata 42-kraadise palavusega linnatripil.

Tukastus :)

Tagasisõidu eredamad hetked olid vast minu magamine parklas auto ja prügikasti vahel (see oli nüüd siis see hetk, kui mind Rudolfi häälitsemine häirima hakkas) magamiskotis. Berliini A10 kaubanduskeskus, kust me kõik saime head ja paremat :) ning politsei vilkuvad tuled Leedus. Õnneks on Leedu korrumpeerunud riik ja politsei ausus maksab kõigest 50 EUR'i.

See oli meile kõigile esimene reis koos koeraga. Kui keegi mult nüüd küsiks, kas ma tahaks nii pikka reisi (km tuli kokku ca 6000) veelkord koeraga ette võtta, siis ma ilmselt jääksin hetkeks vait, kuid peaksin siis ikkagi vastama, et olen selleks valmis küll. Lihtsalt ei tohi mõttes ennast ette valmistada eriliseks kultuuri- ja gurmaanlusreisiks, sest koeraga see ei ole võimalik. Üsna palju on siiski piiratud. Mõned väidavad ka, et koera jaoks on see stressirohke, sest palju sõitu ja koha peal passimist, aga kes oskab hinnata seda, kumb on tema jaoks stressirohkem, kas pikka aega ilma oma karjata olemine või siis koos omadega läbi raskuste minemine? Ei teagi... Aga meie Rudolf on ikkagi, hoolimata kõigest, hea koer ja meile väga armsaks saanud.
(See muidugi ei tähenda, et me nüüd enam ilma koerata ei reisiks. Ei-ei-ei. . . . Peame tunnistama, et uued lennupiletid on juba sahtlis. Sri Lanka ja Maldiivid - kohtume jaanuaris 2012!)

Teevi jt.

Suvi ära saadetud

...seekord siis Itaalias, kus kuuma tegelikult veel päris pikka aega. Üks reisiseltsiline meie plaane juba kirjeldas. Peaaegu samuti nad ka teoks said. Aga asjast lähemalt.
Tahtsime ära sõita 19.09. õhtul, aga tänu avastusele et Rudolfi passis puuduvad mõned veterinaari klepsud, jäi start viibima. Neid saamata algas meie trip hoopis laupäeva varahommikul. Läbisõiduks tüütud Läti, Leedu ja muidugi kõige toredam riik Poola. Ei tea, millal tuleb aeg, et neid teid nautida.
Poolas asus Lodz`i kandis rooli ka asenduspiloot Teevi, kes meid Wroclaw`i juurde kiirteele välja viis. Sealt on juba üsna tore lasta. Igatahes ca 22 tunniga olime Müncheni juures väljas. Pisike paus ning mõned sajad veel otsa. Vipiteno - Merano mägitee oli esimene vahva keerutamine. Rooli taga igatahes väga tore, teistel kohtadel vist mitte nii. Et plaan oli järgmisel päeval sõita üle Passo di Gavia, siis otsisime telkimiskohta Stelvio poolses otsas. Peale mitmeid kämpakülastusi poetasime telgi vaiksesse põlluserva, maagilise vulinaga oja kaldale....

Mis edasi sai, sellest juba homme...

Itaalia vein, mozarella, prosciutto, pesto ja Dolomiidid...

... Meie sõbrad järgmised 10 päeva :)

Üritame täna õhtul, pärast tööpäeva lõppu alustada teekonda läbi Austria Itaalia Dolomiitidesse lõppsihtkohaga vahemereäärne Itaalia - ilmselt Ravenna kandis.

Ehk siis on plaan olla teel 19.08 kuni 28.08. Sõiduvahendiks on meie hea Audi, mis hetkel on küll veel paranduses (põhjuseks suurepärased Eesti teed ja teeremondid, kus suured teravate äärtega augud on märgistamata - lisainfo Anmarilt) ning eksisteerib ka õrn võimalus, et meil ei õnnestus autot täna kätte saada. Loodame siiski siiralt vastupidist.

Reisiseltskond koosneb neljast mehest ja ühest naisest :) Ok..tegelikult oleks õigem öelda: 1 mees, 2 poissi, 1 isane kutsikas ja 1 naine. Anmar, Kris, Kevin, Rudolf & Teevi. Ehk kui võtta aluseks, et alates kolmest algab seltskond, siis korralik reisipunt on meil täiesti olemas.

Kuna see on meie esimene reis koos Rudolfiga, siis plaanis on enamasti ööbida telkimisaladel. Neid on seal kandis piisavalt ning oma telgi ja koeraga peaks kõikidesse ka sisse saama. Kämpingutega juba raskem, sest sinna nad eriti koeri lubada ei taha. Meie Rudolf veel alles väike ka ja pissimine pole veel päris selge...

Sissekanded ilmuvad kindlasti pärast reisi, suure tõenäosusega septembris.

Buon viaggio meile :)