28.06. Tagasi alguses

Meie taaskordsel Tbilisisse jõudmisel ootasid meid rõõmsalt Irina ja Eduard.
Kuulsid nemadki pisut kohtadest kodumaal, kuhu nad jõudnud ei ole, ega vist jõuagi.
Viimane päev kulus lihtsalt ringikolamisele, mis on üks toredamaid tegevusi. Näed, kuidas kohalike inimeste igapäevane elu mööda veereb. Muidu äärmiselt sõbralik Gruusia ei ole küll koht, kus leida head teenindust. Seda eelkõige kohvikus-restoranis. Meie saime sõna "hea" kasutada vist vaid ühe Tbilisi kohviku kohta, kuhu sattusime sööma-jooma õige mitu korda. Gruusia viimase õhtu viimase ampsugi mõtlesime seal teha. Üllatusena, oli esimesena laual kaunis puuviljavaagen, mis saadeti omaniku poolt meile kingiks. Lihtsalt, et olime neid mitmed korrad külastanud ja head kliendid olnud.
Mis jäi minul meelde lisaks headele inimestele? Nostalgia, kaunis loodus, rikkumatus ja puutumatus tänapäevasest elust, pealinna pisike sära suure vaesuse kõrval...Kindlasti tuleb neid killukesi hilisematel aegadel teisigi. Igatahes, kui siiani on keegi kahelnud, kas minna või mitte, siis vastus on kindlasti minna. Usun, et minuga ühineb selle arvamuse osas ka printsess Teevi.

27.06. Vardzia

Tsiteerin Wikipedia`t:

The cave city of Vardzia (Georgian: ვარძია) is a cave monastery dug into the side of the Erusheli mountain in southern Georgia near Aspindza on the left bank of the Mtkvari River. It was founded by Queen Tamar in 1185.

The monastery was constructed as protection from the Mongols. and consisted of over six thousand apartments in a thirteen story complex. The city included a church, a throne room, and a complex irrigation system watering terraced farmlands. The only access to the complex was through some well hidden tunnels near the Mtkvari river.

An earthquake in Samtskhe destroyed approximately

two thirds of the city in 1283, exposing the caves to outside view and collapsing the irrigation system.

Tõsi ta on. Koht on võimas ja muljetavaldav. Kuidas me sinna saime?

Tegime kokkuleppe Levaniga, kes korraldas meile vist ca 110 lari eest "giidiga tuuri". Ehk tema vana loksu Nivaga alustasime hommikul Borjomist minekut ( ca 110 km üks ots ). Borjomist tuleb liikuda Türgi ja Armeenia piiri suuna

s. Ca 50 km ja oleme Akhaltsikhe`s, mis on regiooni suurim linn. Rohkelt armeenlasi ja türklasi. Viimase piirini vaid 20 km minna. Tee lookleb kenasti orus mägede vahel ja on üsna sõidetav. Põnev oli asfaldiaukude remont Gruusia moodi - 4 onu toksib suruõhuhaamriga teesse ca 15-20 cm sügavused augud ( vast ikka sinna, kuhu vaja ) ja üks onu otsib augu sisse tee äärest kive. Nende peale uus laik asfaldit ja ongi ok. Teeremondi alal ei ole muidugi mitte mingit kiirusepiirangut, seega kohati on tegu üllatusliku maanteeslaalomiga, mis võib ka kurvalt lõppeda. Slaalomis on ka poste vaja - nende olemasolu asendavad lehmad.
Turiste on vähe. Vist rohkem tuleb juulis. Meile see olukord täitsa meeldis. Teele jäi mitmeid külasid ning neis jääb pea alati arusaamatuks, miks siis gaasipedaalile veelgi kõvemini vajutatakse...? Maanteel on ju suht tavaline sõidutehnika, et 4 käiguga kiirus üles, siis käik ja süüde välja ning puhas veeremine. Ca 50 km kiiruse juures auto taas käima ning sama asi kordub. Pidavat jube ökonoomne olema :) Küt

e maksab ca 1 eur liiter. Samas, kui 100 km sedasi jõnksutades sõidad, viskab vähe üle. Tahaks ise rooli.
Vardzia`t ennast peab lihtsalt nägema ja kogema. Aastaringselt kohapeal elavatele munkadele on eraldatud oma kinnine tsoon. Sellegipoolest on kõikvõimalikke käikusid ja lööve väga palju. Ära vast eksida päris ei saa, kuid ca 70 m mäe sisemistesse sügavustesse minevad kottpimedad tunnelid on seda tunnet tekitavad. Paljud käigud on väga madalad ja eks astmedki aastasadadega kulunud.
Sissepääs 3 lari õigustab end igati, soovi korral saab lisaks osta venekeelse privaatgiigi teenust. Ühega vesteldes selgus, et eestlased on seal üsna tavapärane nähtus.
Üla-Vardzia`s asub ka nunnaklooster, kus meie sinna sattudes käis usin forellibasseinide puhastus. Mungad kenasti abiks. Ei tea kas nunnad ka neil koristamisel tuge pakuvad, aga vastupidine tegevus pidavat tavaline olema. Pisikese ringkäigu nende pühamusse tegi meile kloostri noorim ( 24 aastane ) nunn, kes sinna 3 aastat tagasi oma ülejäänud elu veetma tuli. Miks, seda ta ei osanud-tahtnud võõras keeles öelda.

Kui need kaks kantsi vaadatud, oli Levanil hea plaan ning ta viis meid kohalikku SPA-sse. Ehk ca 10 x 5 m maja ( loe lobudik ), kus sees betoonbassein. Otse maa seest tulev kuum vesi, hoiab selle aastaringselt mõnusalt sooja. Vesi ise oli meeldivalt pehme, tont teab mis ainetega rikastatud. Juua igatahes ei soovitatud.

SPA Vardzia lähistel

Nii märkamatult päevad lähevadki. Taaskordne ralli tagasi. Väike peatus, et süüa khinkalisid ja juua paar õlut. Kokkulepe Levaniga oli, et Borjomi asemele viib ta meid 30 km edasi Khashuri`sse, kus saame rongile hüpata.
Taolistesse avalikesse kohtadesse oli alati filmistaari tunne minna, sest ca 300-400 perroonil seisjat pööravad end korraga meie poole, et imetleda minu heledapäist kaaslast. Blond ebamaisus on igatahes Gruusias küll väga lööv.
Rongi peale me korra jõudsime - läksime sisse ja tulime välja, sest istuda ei olnud ruumi ja ca 2,5 h püsti ei viitsinud seista. Õnneks on olemas taksod ja see tühine 110 km, mis meid Tbilisist lahutas, õnnestus läbida 60 lari eest ( ca 25 eur ). Jutukas juht oli ka pisut giidi eest, sest läbisime nt Gori linna, mis alles 3 a tagasi sõjatander oli.

Borjomi lätteilt

Et juurdepääs blogile avanes kaasreisijale alles nüüd, siis edastan ka pisut oma meenutusi. Et Marelisis veedetud õhtu oli pikk, öö lühike ja rong läks väga vara, kasutasime külalistemaja peremehe Nivat, mis meid väikese tasu / 15 lari / eest 25.06. hommikul rongi peale viis. Sõit Khashurisse pidi erinevate andmete järgi võtma 45 min kuni 1h 40 min. Ca 1,5 h kokku ka läks. Kilomeetreid ei olnud ollagi, aga see oli "pops ja postivahe" rong.

Varahommik Marelisi rongijaamas. Unetunde oli vähe ja Gruusia koduveini liiga palju...

Et kohanimed kõik kohalikus keeles, siis oli tegu, et teada saada õiget peatust. Vene keelest on siiski pisut abi ja õige kohas õnnestus maha minna. Et eilne väsimus ikka kontides, otsustasime esimest korda kasutada päris taksot. Borjomi oli vaid 30 km, järgmise rongini ca 30 min aega ja see sõitvat 2 h . Seega takso, hind 30 lari kokku lepitud ja teele.

Borjomis on kaks veetehast üks enne linna ja teine seal sees. Kunagistel aegadel olla olnud ka suur tööandja, kui tänapäevane tehnoloogia enam töökäsi nii palju ei vaja...
Borjomi ise linnake 15 000 elanikuga, mägede vahel, jõe kaldal, õhkmas hõngu, mida mujalgi Gruusias kõikjal tunda. Ehk sõbralikud inimesed, lagunevad majad, logud autod, ilus loodus. Pisut trööstitu oli aga küll näha, kuidas endisest hinantud kuurortlinnast olid järgi jäänud vaid varemed.

 Borjomi linna peatänav

Borjomi jõgi

Meie peatuspaik B-s oli Levani kodumajutus. Noor mees, elas kesklinna korteris koos emaga ( kes suvel elas õues kuuris ). Korter ise õnnetu ja trööstitu, samas seinad ja katus olemas ning asukoht hää. Hind 50 lari kahele koos hs-ga.

Levani ema köögis õhtust teed joomas 

Sellega asjandusega tehti sooja vett

Peale tervistavat lõunauinakut saabus nälg. Lahke naaber suunas meid linna parimaid khinkalisid sööma, aga läksime valesse kõrtsi. Need on Borjomis enamus ühes kandis, aga eelistada tasub vanas raudteejaamas olevat ( see kus me ei käinud ). Mis veel...

Linna vaatamisvääruseks on Borjomi mineral water park, kuhu sissepääs maksab 0,5 lari ja kus saab jalutada. Nagu vanasti Kadriorus - sõidad karuselliga, sööd jäätist jne jne. Kuid saab ka ujuda Borjomi mineraalvees ja ühest kaevust õnnestub seda kohalikku nestet ka piiramatult ammutada. Kohalikud teevad seda 5 l plastpudelitega, mida ka kõikjal ümbruskonnas tühjalt müüakse. Taara äri.

Borjomi Mineral Water Park

Pikk jalutuskäik metsas Borjomi veega ujumisbasseinini 

Bassein ise nägi välja selline ja kui seda oleks teadnud, poleks vist hakanud üldse sinna jalutama :)

Igal juhul käisime kastsime ennast sisse ära...

Veel Levanist. Tegu on andeka noormehega, kel juriidiline kõrgharidus, lisaks lõpetanud ülikooli ka pianistina. Tegi ka meile oma koduklaveril ettekande, võhikuna jäi suu lahti. Vast õnnestub siia kunagi ka väike videolõik lisada. Oma alal tal tööd ei ole, seega on ta üks paljudest ( mainitud lausa 90 % ) töötutest, kes pisut nihverdab siit ja sealt. Igatahes kodumajutus ja ka giiditeenus on üks ta tuluallikaid. Et meil sealkandis aega 3 päeva, leppisime kokku, et külastame tema saatel Vardzia`t. Sellest teeme juttu juba esmaspäeval 27.06.

Levan Jangirashvili, Pirosmanikucha 18, Borjomi, Georgia

Uus päev Borjomis. 26.06. on laupäev. Et Levani kodumajutusse tulevad uued kliendid Iisraelist, pakime oma kompsud ja lähme kavandatud rongireisile Bakuriani. Kunagine olümpialinna kandidaat ja Gruusia uhkeim suusakuurort. Rong Borjomist sinna väljub 11.30 ja on arhailine kahe vaguniga susla. 27 km läbimiseks mägiteel kulub kokku 2 tundi. Üks vagunitest on vahva seetõttu, et sealt saab ka välja värske õhu kätte nö terrassile minna. Vaated on küll enamasti võssa kasvanud, aga mingit aimu teest saab.
Nagu Gruusias pea igal sammul, ei saa ka rongis läbi ilma "uute tuttavateta". Meie kõrval võtab istet mees, naine ja nende 3 a tütar. Mõni minut peale sõidu algust kõlab mehe suust "tere". Tere, tere - tegu politseinikuga Poti linnast, kes Paikusel paar kuud õppinud ja Eesti üks lemmikkohtasid pidi olema. Ja planeerimatult möödub kogu päev uute tuttavate seltsis. Rongisõit, jalutuskäik, lõunasöök ja maršrutka. Ja otse loomulikult ei lubatud meil mitte millegi eest maksta. Mida teha Bakurianis? Meie andmetel ja kohalike sõnul suvel mitte midagi :(

 Borjomi - Bakuriani rong

Uued tutvused igal sammul 

Bakuriani suusamäed taamal

Äärmiselt kahju, sest kaunid mäed ja rohkelt hotelle on ootamas. Üldse tundub see turismialane tegevus veel üsna noor ja roheline. Pakutavaid vaimalusi on vähe või üldse mitte, aga eeldusi tegemisteks kui palju. Jalgrataste rent, rafting, seiklusrajad, mägimatkad, atv sõidud jne jne. Aga vast nad jõuavad. Eks samas ka taolisi vähem asustatud kohtasid on vaja. Samas, neile oleks see ju elatis - ja seda on maapiirkonnas väga vaja.
Hinnainfo Bakuriani kohta - rongipilet Borjomist 1 lari üks suund, maršrutka 3 lari üks suund. Restoran - igatahes see kus me käisime, oli kallim, kui Tbilisi kesklinn! Majutuse kohta mainiti, et hotellid algavad 70 lari 2-ne tuba öö. Kuigi vaevalt, et kõik nad suvel ka avatud on.

 Lõunasöök

Bakurianilane...tal pidavat olema Gruusia parim lehm :)

Igatahes oleme õhtul kell 5 tagasi Borjomis, kõht endiselt khinkalisid täis ( 12 tk ) ja ootab meid hotell Borjomi. Peaaegu Levani naabermajas olev majutuskoht pakub ööbimist kahele alates 70 lari. Me saime 100-se ( ca 43 eur ) toa, koos duši, wc ja hommikusöögiga. Võib soovitada.