Friday, December 15, 2017
Wednesday, July 12, 2017
Avastamata ja avastatud Apuulia, ITAALIA - 28.06 - 05.07.2017
Selja taga oli pingeline koolideperiood (jep .. koolide ... teha kahes erinevas koolis kahte täiesti erinevat eksamit täiesti ühel ajal - ei kõla just päris normaalselt? :)) ja ees terendas üks vaba nädal - 28.06 - 05.07. Täpi i'le lisas ka see, et vanaema andis teada, et võib meie pisikese pesamuna selleks nädalaks enda hoolde võtta ja me saaks päris kahekesi üle väga pika aja kiirele puhkusele minna. Selline idee hakkas aga meeldima ka sõpradele Kailile ja Rainerile, kes otsustsasid samuti punti hüpata.
Pileteid hakkasime soetama vahetult enne jaanipäeva ja plaan oli siis tegelikult lennata RyanAiriga Kaunasest Naples'isse ja puhata nädalakese Amalfi Coastil. Need piletid osteti meil sõna otseses mõttes nina eest ära aga õnneks oli meil välja vaadatud ka varuvariant Riia - Bari (WizzAir), hinnaga 185 eur/nägu edasi-tagasi. Nii ka läks. Kuna aga Amalfi on Barist päris kaugel (Naples-Amalfi 70 km ja Bari-Amalfi 430 km) ja Amalfi kandis oli sobivate majutustega üsna kesine lugu, võtsime hoopis mõttesse plaani liikuda tundmatusse ehk Apuulia (Puglia) maakonda ehk siis Itaalia saapa kontsaossa.
Google Images andis vasteks imelised helesinised veed ja valge liivaga rannad, kõik oli paljutõotav.
Rentisime auto (Budget), sel korral Fiat Panda (200€ 7 päeva) ja puhkus võis alata.
Esimeseks majutuseks olime valinud ühe avara ja armsa kesklinna korteri linnakeses nimega Nardo. Et sinna jõuda, pidime kõigepealt sõitma 170 km. Suuremad roadtrippijad kõik teavad, et Itaalias on väga kallid teemaksud, küll aga rõõmustasime, et Barist edasi allapoole on kõik tasuta teed ja teemaksusid oma reisieelarvesse pole vaja lisada. Küll, aga saime meie oma teemaksusuraka veel enne Barist väljasõitu kätte. Nimelt juhindusime Barist väljasõidul Google Mapsi tarkustest ning suutsime paar valepööret teha. Ühest putkast saime teemaksupileti kätte aga vahetult enne järgmist teemaksuputkat nägime et õige suund teeb justkui kannaka ja keerasime enne maksuputkat ümber ja sõitsime uuele teele. Siis tuli aga vastu uus maksuputka, mis meie piletit ei tunnistanud ja aparaat väljastas meile trahvi suurusega veidi üle 93 €. Olime kurjad...olime maksulisel teel sõitnud ehk 5 km :) üritasime umbkeelse putkatöötajaga asja arutada, aga mida sa umbkeelsega ikka madistad. Saime vastuse, et "you must pay" ja nii ta jäigi. Hiljem veerisime piletilt, et see on trahv, et õiges kohas ei maksnud ja see trahv tuleks maksta ära 15 päeva jooksul. Mulle tundub, et see trahv on praegu veel maksmata :))) Mida rohkem lõuna poole Itaalias liigud, seda vähem räägitakse inglise keelt, head Itaalia vestmikud kuluvad ära.
Apuulia maakond on võrdlemisi lauge ja kaetud enamasti oliivisalude ja viinamarjaistandustega. Võrreldes mitmete naabermaakondadega, peaks Apuulias olema väga viljakad mullad, mis sobivadki ideaalselt just nende kultuuride kasvatamiseks. Sooja oli ca 40 kraadi, vaated autoaknast välja üsna kuivad ja trööstitud - kuivanud hein, kulupõlengu jäljed ja oliivisalud pruunil liivmullal.
Teel Nardosse peatusime Polignano Al Mare's. Paljude reisikirjade järgi koht, mida külastada. Sealne rand on kuulus ja päris armas, küll kivine. Armas vanalinn, kus sain imemaitsvat tiramisut :)
Nardo on armas linnake, kus on imearmas väike vanalinn. Meie korter Casa Adamo (https://www.airbnb.it/rooms/18262773) asus juba vanalinnas, linnakese ühe kiidetuima restorani ja butiikhotelli vastas (https://www.relaisilmignano.com). Korteri rentisime airbnb.com'st, hinnaga 100 €/öö + airbnb tax. Korteris on väga ruumikas ja avar ning seal on 2 magamistuba queen bed'idega. Üleval on mõnus suur katuseterrass, kus küll päevasel ajal oli liiga palav aga õhtul oli väga mõnus tsillida. Casa Adamosse jäime 3-ks ööks, et avastada lähedal asuvaid randu.
Casa Adamo katuseterrassil
Oma korteri võtmed saimegi kätte Relais Il Mignano vastuvõtust. Sealne neiu rääkis hästi inglisekeelt ja kuigi olime ise teinud eeltööd, küsisime siiski ka temalt, et milliseid lähedalasuvaid randu ta soovitab. Kõigepealt rääkis ta Porto Selvaggio Rahvuspargi randadest, andis juhised kuidas sinna minna ja ütles, et ees ootab väga ilu vaade kõrgemalt kaljult ning seal lähedal liivarand. Google maps juhatas meid pargi suunas, kuid andis teate sihtkohta jõudmise kohta juba palju varem. Viitasid polnud kuskil. Lõpuks nägime autodehorde ja rannakottidega inimese teede ääres, samuti suuri tasulisi parklaid. Pärast ca 1 km kõndi loodusrajal allamäge jõudsime mereni kalju ääres. Inimesi päevitas siinseal kaljude peal, kuid see polnud päris see, mida ootasime. Vaated meenutasid veidi Tenerifet. Otsustasime tagasi vantsida ja minna neiu soovituse järgi nr.1 randa lähipiirkonnas - Baia Verde.
Baia Verde siis - ilus helesinine vesi, ilus liiv. Üsna kitsas rannariba, väga palju rahvast. Palju kauplejaid. Beachclubid - 2 päevitustooli ja vihmavari - 15 eur. Hinnad kallinevad 1. juulist. Sooja 35 kraadi, vesi ilmselt ca 25 kraadi. Mõnus soe, kuigi rand erilist mälestust mälusoppi ei jäta.
Ka Punta Prosciutto oli üsna rahvarohke. Meri lainetas, kuid oli siiski väga ilus helesinine. Omakeskis naersime ja nimetasime rannad ümber - Palanga 1 ja Palanga 2 :)))
Lõunat sõime Porto Cesareos sadama lähedal ning saime esimest korda sel tripil tunda itaallaste riposot ehk hispaanlaste siestat. Sel teemal ahhetasime ikka korduvalt, et kuidas nad ikka keset päeva oma putkad kinni panevad ja pikutajma või trattoriasse lähevad. Aga see on midagi, millest Itaalias ei pääse. Sellega tuleb lihtsalt arvestada. Ja seda me edaspidi ka tegime.
Apuuliat peetakse saiamaakonnaks. Minu arvates võiks seda öelda terve Itaalia kohta. Sai lihtsalt on väga nende kultuuris sees ja väga paljudes kehakinnitustes on üheks komponendiks sai. Porto Cesareos sõime piadinasid - meie mõistes võrreldavad siis tortillaga/wrapiga ja bruschettasid. Punast veini serveerivad nad ka 40C päevakuumuses soojalt, seega tasub julgelt jääd sisse küsida. Nende tomatid ja basiilik on imemaitsvad ning terve tripi vältel ei saanud me üle mozzarella di bufalast. Polegi seda vist kunagi varem sellistes kogustes söönud. Lihtsalt imeline! :) Õhtul tsillisimegi jälle oma katuseterrassil suure hulga prosciutto, mozzarella di bufala ja proseccoga.
Pileteid hakkasime soetama vahetult enne jaanipäeva ja plaan oli siis tegelikult lennata RyanAiriga Kaunasest Naples'isse ja puhata nädalakese Amalfi Coastil. Need piletid osteti meil sõna otseses mõttes nina eest ära aga õnneks oli meil välja vaadatud ka varuvariant Riia - Bari (WizzAir), hinnaga 185 eur/nägu edasi-tagasi. Nii ka läks. Kuna aga Amalfi on Barist päris kaugel (Naples-Amalfi 70 km ja Bari-Amalfi 430 km) ja Amalfi kandis oli sobivate majutustega üsna kesine lugu, võtsime hoopis mõttesse plaani liikuda tundmatusse ehk Apuulia (Puglia) maakonda ehk siis Itaalia saapa kontsaossa.
Google Images andis vasteks imelised helesinised veed ja valge liivaga rannad, kõik oli paljutõotav.
Rentisime auto (Budget), sel korral Fiat Panda (200€ 7 päeva) ja puhkus võis alata.
Esimeseks majutuseks olime valinud ühe avara ja armsa kesklinna korteri linnakeses nimega Nardo. Et sinna jõuda, pidime kõigepealt sõitma 170 km. Suuremad roadtrippijad kõik teavad, et Itaalias on väga kallid teemaksud, küll aga rõõmustasime, et Barist edasi allapoole on kõik tasuta teed ja teemaksusid oma reisieelarvesse pole vaja lisada. Küll, aga saime meie oma teemaksusuraka veel enne Barist väljasõitu kätte. Nimelt juhindusime Barist väljasõidul Google Mapsi tarkustest ning suutsime paar valepööret teha. Ühest putkast saime teemaksupileti kätte aga vahetult enne järgmist teemaksuputkat nägime et õige suund teeb justkui kannaka ja keerasime enne maksuputkat ümber ja sõitsime uuele teele. Siis tuli aga vastu uus maksuputka, mis meie piletit ei tunnistanud ja aparaat väljastas meile trahvi suurusega veidi üle 93 €. Olime kurjad...olime maksulisel teel sõitnud ehk 5 km :) üritasime umbkeelse putkatöötajaga asja arutada, aga mida sa umbkeelsega ikka madistad. Saime vastuse, et "you must pay" ja nii ta jäigi. Hiljem veerisime piletilt, et see on trahv, et õiges kohas ei maksnud ja see trahv tuleks maksta ära 15 päeva jooksul. Mulle tundub, et see trahv on praegu veel maksmata :))) Mida rohkem lõuna poole Itaalias liigud, seda vähem räägitakse inglise keelt, head Itaalia vestmikud kuluvad ära.
Apuulia maakond on võrdlemisi lauge ja kaetud enamasti oliivisalude ja viinamarjaistandustega. Võrreldes mitmete naabermaakondadega, peaks Apuulias olema väga viljakad mullad, mis sobivadki ideaalselt just nende kultuuride kasvatamiseks. Sooja oli ca 40 kraadi, vaated autoaknast välja üsna kuivad ja trööstitud - kuivanud hein, kulupõlengu jäljed ja oliivisalud pruunil liivmullal.
Teel Nardosse peatusime Polignano Al Mare's. Paljude reisikirjade järgi koht, mida külastada. Sealne rand on kuulus ja päris armas, küll kivine. Armas vanalinn, kus sain imemaitsvat tiramisut :)
Polignano Al Mare
Nardo on armas linnake, kus on imearmas väike vanalinn. Meie korter Casa Adamo (https://www.airbnb.it/rooms/18262773) asus juba vanalinnas, linnakese ühe kiidetuima restorani ja butiikhotelli vastas (https://www.relaisilmignano.com). Korteri rentisime airbnb.com'st, hinnaga 100 €/öö + airbnb tax. Korteris on väga ruumikas ja avar ning seal on 2 magamistuba queen bed'idega. Üleval on mõnus suur katuseterrass, kus küll päevasel ajal oli liiga palav aga õhtul oli väga mõnus tsillida. Casa Adamosse jäime 3-ks ööks, et avastada lähedal asuvaid randu.
Nutikad meie korteri elutoas (Nardo / Casa Adamo)
Nardo / Casa Adamo
Nardo vanalinn
Relais Il Mignano
Nardo vanalinn
Nardo vanalinn
Nardo vanalinn
Oma korteri võtmed saimegi kätte Relais Il Mignano vastuvõtust. Sealne neiu rääkis hästi inglisekeelt ja kuigi olime ise teinud eeltööd, küsisime siiski ka temalt, et milliseid lähedalasuvaid randu ta soovitab. Kõigepealt rääkis ta Porto Selvaggio Rahvuspargi randadest, andis juhised kuidas sinna minna ja ütles, et ees ootab väga ilu vaade kõrgemalt kaljult ning seal lähedal liivarand. Google maps juhatas meid pargi suunas, kuid andis teate sihtkohta jõudmise kohta juba palju varem. Viitasid polnud kuskil. Lõpuks nägime autodehorde ja rannakottidega inimese teede ääres, samuti suuri tasulisi parklaid. Pärast ca 1 km kõndi loodusrajal allamäge jõudsime mereni kalju ääres. Inimesi päevitas siinseal kaljude peal, kuid see polnud päris see, mida ootasime. Vaated meenutasid veidi Tenerifet. Otsustasime tagasi vantsida ja minna neiu soovituse järgi nr.1 randa lähipiirkonnas - Baia Verde.
Baia Verde siis - ilus helesinine vesi, ilus liiv. Üsna kitsas rannariba, väga palju rahvast. Palju kauplejaid. Beachclubid - 2 päevitustooli ja vihmavari - 15 eur. Hinnad kallinevad 1. juulist. Sooja 35 kraadi, vesi ilmselt ca 25 kraadi. Mõnus soe, kuigi rand erilist mälestust mälusoppi ei jäta.
Baia Verde
Pärastlõunal otsustasime põrutada ka Punta Prosciutto randa kaema. Paljude reisikirjas järgi on Punta Prosciutto ja Torre Lapillo selle kandi ühed kaunimad rannad. Seega oli soov vähemalt üks neist ära vaadata, sest järgmisel päeval oli plaan sõita ikkagi alla poole nn Itaalia Maldiividele ehk Pescoluse kanti.
Punta Prosciutto
Ka Punta Prosciutto oli üsna rahvarohke. Meri lainetas, kuid oli siiski väga ilus helesinine. Omakeskis naersime ja nimetasime rannad ümber - Palanga 1 ja Palanga 2 :)))
Lõunat sõime Porto Cesareos sadama lähedal ning saime esimest korda sel tripil tunda itaallaste riposot ehk hispaanlaste siestat. Sel teemal ahhetasime ikka korduvalt, et kuidas nad ikka keset päeva oma putkad kinni panevad ja pikutajma või trattoriasse lähevad. Aga see on midagi, millest Itaalias ei pääse. Sellega tuleb lihtsalt arvestada. Ja seda me edaspidi ka tegime.
Apuuliat peetakse saiamaakonnaks. Minu arvates võiks seda öelda terve Itaalia kohta. Sai lihtsalt on väga nende kultuuris sees ja väga paljudes kehakinnitustes on üheks komponendiks sai. Porto Cesareos sõime piadinasid - meie mõistes võrreldavad siis tortillaga/wrapiga ja bruschettasid. Punast veini serveerivad nad ka 40C päevakuumuses soojalt, seega tasub julgelt jääd sisse küsida. Nende tomatid ja basiilik on imemaitsvad ning terve tripi vältel ei saanud me üle mozzarella di bufalast. Polegi seda vist kunagi varem sellistes kogustes söönud. Lihtsalt imeline! :) Õhtul tsillisimegi jälle oma katuseterrassil suure hulga prosciutto, mozzarella di bufala ja proseccoga.
Wednesday, January 25, 2017
Tenerife VOL2 - 4 nädalat talvepagulust - 18.12.2016 - 14.01.2017
Jälle see Tenerife...
See oli vist septembrikuus, kui leidsime, et peaksime siiski taas Eestimaa talve eest, vähemalt natukesekski põgenema. Eelmise aasta 5 nädalat Tenerifel oli olnud väga kosutav ning peatselt olidki lennupiletid ostetud ja majutuseotsingud käsil. Sel aastal oli see keerulisem...Eelmisel aastal alustasime varem ning valikut oli rohkem, sel aastal aga oli juba septembris bookingus ja airbnb's ca 70-80% majutusest välja müüdud. Ühtlasi, oli põhjust eeldada, et sel aastal on Kanaaridel veel rohkem külastajaid kui varem. Egiptus on rahutuste ja terroriohu tõttu suht maas ja kes Aasiasse ei taha minna, sellel ei jäägi väga palju muud üle, kui Kanaaridel endale koht leida.
Elasime neljas kohas:
Ei teagi nüüd täpselt miks ja kuidas, kuid sel aastal jättis see lõunapoolne "turismivabrik" suhteliselt ammendunud mulje. Ühel õhtul Elinoriga PldeAm-is (Americas) mänguväljakul istudes, tabasin end mõttelt, et mis mulle siin eelmisel aastal nii väga sai meeldida... jutt just siis PldeAm-ist ja tervest lõunapoolsest turismismekast. Suhteliselt kohutavad restoranid/söögikohad - mis pakuvad röstsaia ja friikartulit ja hind seejuures suht krõbe. Ka mitte mingit miljöö-väärtust. Kõik keerleb turisti ja turistilt raha kättesaamise ümber. Rannad ei ole ka nagu just nii tohutult ilusad..ajavad asja ära muidugi :) 80% inimestest tänavatel on väga eakad, 10% veidrad Briti noortepundid või pered - no kaugelt saad aru, et Britid ja nagu veidi veidrad :) Hiljem lugesingi Minu Tenerife raamatust, et sisuliselt Brittide massiline tulek Tenerifele, rikkus ära lõunasektori toidukultuuri. Ehtne Hispaania ja Kanaari toit asendus Brittidele rohkem sobiva kiirtoiduga. Et see lõik läbinisti nii negatiivne poleks, kiidaks siiski PldeAm-i Los Cristianose poolset osa, kus on väga armas promenaad ja ilusad hotellid. Samuti rannad Camison ja Las Vistas - ikkagi üsna toredad ja sealne shoppingutänav (kus on Hard Rock Cafe) on ka vahva. Ülejäänud, minu jaoks, pointless.
Kui 2015/2016 trip oli üliõnnestunud, sest ilm oli lihtsalt super (5 nädalat 24-28C ja täispäike, 0 tuult), siis sel korral nägime ära kehva Kanaari talve. Kohalike jutu järgi üks viimase kümnendi kehvemaid. Temperatuurid olid reeglina ikkagi soojad, no minimaalselt 20, aga ikkagi kuni 27/28C, siis saime tunda väga palju väga tugevat tuult. Nii suurt tuult, et ei tahtnud õues olla. Rannas oli võimatu olla, sest liiv keerutas ja tuul räsis. Saime tunda ca 6-7 päeva Sahara liivatorme. Sahara kõrb asub küll 250 km kaugusel, kuid liivad jõuavad Tenerife lõunarannikule välja. Nendel päevadel on nähtavus ookeanile väga halb, naabersaari ei näegi. Õhk on kõik peenikest liiva täis.
Olles ilmast muserdunud, hakkasime otsime kohti, kus oleks tuulevaikne ja õnneks leidsimegi :) Nimelt, kui lõunarannik on hirmus tuuline, siis võib piisata vaid 20 minutilisest autosõidust põhja poole (alates nt La Tejita ja El Medano kandist), et nautida rannapäeva. Tänud sellele, et ilm meid lõunast ära ajas avastasime me oluliselt ilusamat põhjarannikut. Käisime Tenerife ühes kõige ilusamas rannas - Playa de las Teresitas (pealinna juures). See on heleda liivaga rand (liiv toodud Saharast), mis asub looduskaunis kohas üsna Anaga Rahvuspargi külje all. Merel näed küll konteinerlaevu ja naftatankureid, kuid see nii väga ei morjendanudki. Käisime ka Poris de Abonas, rannas nimega Playa Grande, mis ka mulle väga meeldis. Leidsime selle nii, et tahtsime rannapäeva teha, aga taaskord lõunas välja ei kannatanud minna. Põhja aga ei viitsinud sõita, seega otsisin kaardilt rannakest, mis tunduks lõunapoolsete tuulte eest peidus. Nii sattusimegi sinna ja seal on imelilus vesi. Üks ilusamaid Tenerifel. Väga puhas ja läbipaistev.... ranna kõrvale on ehitatud pisike kaljuplatoo, kust saab redelist vette minna kohe sügavamasse vette..seal oli palju snorgeldajaid. Rand is on pikalt madal ehk lastega hea. Ühtlasi veetsime aega väga lahedas linnakeses El Medano - surfiparadiis, sellise hipilikuma ja vabama atmosfääriga linnake, kus palju vahvaid poekesi ja armas rannake. Pearand on üsna pisike ja tumeda liivaga linnakeskse turuplatsi lähedal, aga sealt saab edasi jalutada mööda puidust rannapromenaadi, mida ääristavad surfipoed ja kohvikud ning leida endale koht kaljuluite (ma ei tea kas selline sõna on olemas) vahel ja vaadata surfareid. Reegel peaks olema, et kui lõunas on tuul, siis El Medanos ei ole ja vastupidi. Üleüldiselt aga peaks El Medano olema tuulisemat tüüpi koht. Linna tunnus ongi #highwindarea.
See oli vist septembrikuus, kui leidsime, et peaksime siiski taas Eestimaa talve eest, vähemalt natukesekski põgenema. Eelmise aasta 5 nädalat Tenerifel oli olnud väga kosutav ning peatselt olidki lennupiletid ostetud ja majutuseotsingud käsil. Sel aastal oli see keerulisem...Eelmisel aastal alustasime varem ning valikut oli rohkem, sel aastal aga oli juba septembris bookingus ja airbnb's ca 70-80% majutusest välja müüdud. Ühtlasi, oli põhjust eeldada, et sel aastal on Kanaaridel veel rohkem külastajaid kui varem. Egiptus on rahutuste ja terroriohu tõttu suht maas ja kes Aasiasse ei taha minna, sellel ei jäägi väga palju muud üle, kui Kanaaridel endale koht leida.
Elasime neljas kohas:
Ei teagi nüüd täpselt miks ja kuidas, kuid sel aastal jättis see lõunapoolne "turismivabrik" suhteliselt ammendunud mulje. Ühel õhtul Elinoriga PldeAm-is (Americas) mänguväljakul istudes, tabasin end mõttelt, et mis mulle siin eelmisel aastal nii väga sai meeldida... jutt just siis PldeAm-ist ja tervest lõunapoolsest turismismekast. Suhteliselt kohutavad restoranid/söögikohad - mis pakuvad röstsaia ja friikartulit ja hind seejuures suht krõbe. Ka mitte mingit miljöö-väärtust. Kõik keerleb turisti ja turistilt raha kättesaamise ümber. Rannad ei ole ka nagu just nii tohutult ilusad..ajavad asja ära muidugi :) 80% inimestest tänavatel on väga eakad, 10% veidrad Briti noortepundid või pered - no kaugelt saad aru, et Britid ja nagu veidi veidrad :) Hiljem lugesingi Minu Tenerife raamatust, et sisuliselt Brittide massiline tulek Tenerifele, rikkus ära lõunasektori toidukultuuri. Ehtne Hispaania ja Kanaari toit asendus Brittidele rohkem sobiva kiirtoiduga. Et see lõik läbinisti nii negatiivne poleks, kiidaks siiski PldeAm-i Los Cristianose poolset osa, kus on väga armas promenaad ja ilusad hotellid. Samuti rannad Camison ja Las Vistas - ikkagi üsna toredad ja sealne shoppingutänav (kus on Hard Rock Cafe) on ka vahva. Ülejäänud, minu jaoks, pointless.
Kui 2015/2016 trip oli üliõnnestunud, sest ilm oli lihtsalt super (5 nädalat 24-28C ja täispäike, 0 tuult), siis sel korral nägime ära kehva Kanaari talve. Kohalike jutu järgi üks viimase kümnendi kehvemaid. Temperatuurid olid reeglina ikkagi soojad, no minimaalselt 20, aga ikkagi kuni 27/28C, siis saime tunda väga palju väga tugevat tuult. Nii suurt tuult, et ei tahtnud õues olla. Rannas oli võimatu olla, sest liiv keerutas ja tuul räsis. Saime tunda ca 6-7 päeva Sahara liivatorme. Sahara kõrb asub küll 250 km kaugusel, kuid liivad jõuavad Tenerife lõunarannikule välja. Nendel päevadel on nähtavus ookeanile väga halb, naabersaari ei näegi. Õhk on kõik peenikest liiva täis.
Olles ilmast muserdunud, hakkasime otsime kohti, kus oleks tuulevaikne ja õnneks leidsimegi :) Nimelt, kui lõunarannik on hirmus tuuline, siis võib piisata vaid 20 minutilisest autosõidust põhja poole (alates nt La Tejita ja El Medano kandist), et nautida rannapäeva. Tänud sellele, et ilm meid lõunast ära ajas avastasime me oluliselt ilusamat põhjarannikut. Käisime Tenerife ühes kõige ilusamas rannas - Playa de las Teresitas (pealinna juures). See on heleda liivaga rand (liiv toodud Saharast), mis asub looduskaunis kohas üsna Anaga Rahvuspargi külje all. Merel näed küll konteinerlaevu ja naftatankureid, kuid see nii väga ei morjendanudki. Käisime ka Poris de Abonas, rannas nimega Playa Grande, mis ka mulle väga meeldis. Leidsime selle nii, et tahtsime rannapäeva teha, aga taaskord lõunas välja ei kannatanud minna. Põhja aga ei viitsinud sõita, seega otsisin kaardilt rannakest, mis tunduks lõunapoolsete tuulte eest peidus. Nii sattusimegi sinna ja seal on imelilus vesi. Üks ilusamaid Tenerifel. Väga puhas ja läbipaistev.... ranna kõrvale on ehitatud pisike kaljuplatoo, kust saab redelist vette minna kohe sügavamasse vette..seal oli palju snorgeldajaid. Rand is on pikalt madal ehk lastega hea. Ühtlasi veetsime aega väga lahedas linnakeses El Medano - surfiparadiis, sellise hipilikuma ja vabama atmosfääriga linnake, kus palju vahvaid poekesi ja armas rannake. Pearand on üsna pisike ja tumeda liivaga linnakeskse turuplatsi lähedal, aga sealt saab edasi jalutada mööda puidust rannapromenaadi, mida ääristavad surfipoed ja kohvikud ning leida endale koht kaljuluite (ma ei tea kas selline sõna on olemas) vahel ja vaadata surfareid. Reegel peaks olema, et kui lõunas on tuul, siis El Medanos ei ole ja vastupidi. Üleüldiselt aga peaks El Medano olema tuulisemat tüüpi koht. Linna tunnus ongi #highwindarea.
Subscribe to:
Posts (Atom)