Sardiinia 19.09 - 24.09.2013

Sardiinia – tõeline pärl Vahemeres

Sõit Sardiiniasse tuli plaani tõeliselt spontaanselt. Emotsiooni ajendil ostsime piletid RyanAiriga Tallinnast Bergamosse (Milaano) 19-ks septembriks 2013. Sellele järgnes paar päeva surfamist RyanAiri sihtkohtade hulgas ning ajakava sobitamist. Sardiinia kasuks otsustasime kohe kui avastasime, et RyanAir sinna sõidab. Sitsiiliast olime osanud unistada, aga Sardiinia peale justkui ei osanudki tulla. Meid paeluvad paigad, mis ei ole nii mainstream. Sardiinia tundus seda mitte olevat ning seetõttu sobis meie väikeseks sügispuhkuseks ideaalselt. Puhkuseks on seda vist natuke liialdatud küll pidada, pigem long weekend! J

Sardiinia on suuruselt teine saar Vahemeres. Esimesel kohal Sitsiilia ja kolmandal Küpros. Sardiinias paistab päikest tervelt 135-l päeval aastast ning kliima on rannikul vahemereline ning mägedes mandriline. Harva juhtub seda, et temperatuur langeb 0 C-ni ning kohalikud käivad rannas ilusa ja pika suve korral kuni oktoobri lõpuni. Rääkides kohalikest, siis Sardiinia on itaallaste meelispuhkepaik. Eriti rohkelt on seal külastajaid nii Itaaliast kui kaugemalt augustikuus. Meenub ka lõik Anmari loetud raamatust Vene oligarhidest, kelle jaoks on kohustuslik omada villat Sardiinias... ja tegelikult ei imesta! Omaks seda seal hea meelega isegi.

Kuna reis oli lühike (neljaspäevast teisipäevani ja sh ka lennud) otsustasime jätta üsna vähe saatuse hooleks. Mul on kogemus autortripilt Prantuse Rivierale, kus sai käidud etteplaneerimatult ning vähemalt veerand reisiajast kindlasti kulus majutuskohtade otsimisele. Seega tegin suht täpse reisikava – Anmar usaldas rõõmsalt kõik minu hoolde, ainult rendiauto jäi tema majandada, ning pärast pigistasin talt ka paar kiidusõna välja – kõik kulges sujuvalt!

Aga sissejuhatavalt plaanist:

Saabumine Cagliarisse 19.09 õhtul, ööbimine Quart Sant Elenas hotellis nimega QT Hotel.

20.09 ennelõuna – Cagliari, pärastlõunal alustame sõitu Cala Gononesse (190 km, peaaegu eranditult vaid mägiteed), ööbimine Cala Gonone südames, kohe ranna ääres, hotellis nimega La Favorita.

21.09 ennelõuna kajakimatk Cala Gonones. Pärastlõunal sõit Serra Orriose Nuraagilinnakusse ning seejärel Algherosse (CG-Alghero kokku ca 180 km) . Ööbimine Magralu B&B.

22.09 rannapäev – La Pelosa Beach Stintinos (55 km Algherost). Ööbimine Magralu B&B

23.09 Alghero. Õhtul 18:45 lend Algherost Bergamosse ning ööbimine lennujaama lähistel hotellis. Hotell lahtine.

Plaani järgi oleksime pidanud võtma ka rendiauto kohe Cagliari Lennujaamast, kuid otsustasime pisut seigelda ja lükkasime rendiauto võtmise edasi järgmisele päevale. Teadsime, et Cagliari kesklinnas on Avis ja Hertz.

Niisiis...

Saabusime Cagliarisse, Sardiinia pealinna 19.09 õhtupoolikul. Sõitsime lennujaamast rongiga Cagliari kesklinna (rongipilet 1,50 EUR/nägu)  – Matteotti Piazzale, kus asub rongijaam ja kust väljuvad bussid kõikidesse suundadesse. Meie hotell ei asunud päris Cagliari kesklinnas, vaid pisut väljas, meie teekonna kulgemise suunas – Quartu Sant Elenas. Qt Hotell. (Siinkohal peab ära mainima, et valisin selle hotelli, kuna ta oli väga soodne (49 EUR/öö) ning pildid, mis olid üleval booking.com’s jätsid väga hea mulje. Tegelik olukord oli teine. Ok – teenindajad olid väga sõbralikud ja oli vaeva nähtud merinevate dekoratsioonidega koridorides, aga hotell oli ikka üsna väsinud ja vana. Samuti asukoht - üsna keset kuiva tühermaad, taamal paistis ka meri.) Igal juhul võtsime Piazza Matteottilt bussi – PF – ja sõitsime hotelli suunas. Buss möödus kuulsast Cagliari Poetto beachist – mis oli arvestades kuuma ilma väga tühi. Rand on väga pikk ja lai ning tundus üsna kena, kuid võttes arvesse teisi nähtud randu Sardiinias, ma sinna pikalt pidama ei jääks. Hotelli lähedal, ca 10 min jalutamist asus väike plaza, kus olid väikesed söögikohad. Sõime pizzat, seejärel ostsime poest paar Sardiinia veini, proscuitto cottot ja crudot ning siirdusime hotelli, kuna oli vaja veel teha eeltööd rendiauto osas.

 Piazza Matteotti, bussipeatuse tagune kauplemise plats

Peab ütlema, et me ei ole olnud väga suured Itaalia veinide austajad (välja arvata Ripassod), siis Sardiinia veinid meeldisid meile väga. Hiljem lugesime (ja nägime), et Sardiinias on üsna palju väiksemaid ja suuremaid veinitootjaid – nendest suurim ja kuulsaim siis Sella&Mosca, asukohaga vahetult enne Algherot ning Sella & Mosca vein Capocaccia, 2010 maitses lihtsalt suurepäraselt.

QT Hotelli territooriumil nägime esimest korda elus granaatõunapuid – september on selles mõttes tore aeg seal kandis ringi käimiseks, sest paljud troopilised viljad on küpsed. Ühe granaadi ka puu otsast ära virutasime ning toas mekkisime. Minule täitsa meeldis, aga A-le tundus toorevõitu.

 Granaatõunapuu

Vaade hotellist (QT Hotel, Quartu Sant Elena)

Samuti oli QT hotellis dringibaar (õlu 0,5 l 5 EUR ja majavein pokaal 3,50) ja re

storan – õhtusöögid algavad Sardiinias tavaliselt ca 18:30 – lõunasel ajal pakutakse ainult paninisid, saiakesi ja mingeid kergeid snäkke. Paljud kohad sulgevad üldse uksed ning paljud kohad jäävad küll avatuks aga serveerivad ainult jooke. Hotellis oli õhtusöök buffeestiilis, maksis vist ca 30 EUR nägu, aga me loobusime sellest, kuna see algas alles 20:00 ning meil oli soov minna väiksesse kohalikku pizzeriasse, samuti toidupoodi. Tundub, et sardiinlastele meeldivad hilised, korralikud ja aeglased õhtusöögid.

Järgmisel hommikul sõitsime bussiga tagasi Cagliari kesklinna. Bussipiletid on seal üsna soodsad. Eelmisel õhtul olime suures tuhinas (uskusime, et sõidame hotelli, paneme kodinad maha ja tuleme uuesti kesklinna tuiama – aga seda me ei jõudnudki) ostnud päevakaardi. Eksisime tõsiasjas, et päevakaart võiks kehtida 24 h alates ostmise hetkest. Ei ole nii, kõik päevakaardid lõpetavad kehtivuse 00:00 öösel. Hind siiski soodne – 3 EUR. Ühe sõidu pilet 1,20 EUR, bussist ostes lisandub 0,50 EUR. Bussidest ja rongidest veel nii palju, et nagu Itaaliast oodata võib, ei saabu bussid ja isegi rongid eriti täpselt vastavalt ettenähtud graafikutele. Eelmise õhtu rong lennujaamast Cagliarisse, saabus lennujaama peatusesse oluliselt hiljem. Piazza Matteottil oli suur tabloo, mis näitas, et buss väljub 18:40, kuid 18:20 tuli järsku kuskilt teine sama numbriga buss, mis väljus kohe. Ühesõnaga, ei tasu milleski kindel olla. Ka inglise keelega on seal ka nii nagu on. Paljud ei räägi, samas mõned räägivad. Reeglina aga ollakse abivalmid. Kasulik on siiski ka mingeid itaaliakeelseid sõnu osata. Meil oli vestmik kaasas J

Rendiauto võtsime Hertzist 20.09 kell 13:00. (kokku 180 EUR + kütus, PS! Bensiin oli väga kallis 1,80 EUR/l; sealhulgas ka dropoff teises lennujaamas 60 EUR)  Enne seda jalutasime paar tunnikest Cagliaris. Võtsime suuna Piazza Matteottilt üles (ühele poole jääb meri ja teisele poole ülesmäkke minevad linnatänavad).

Cagliari

Teadsin, et linnas asub roomlaste ajajärgust suur amfiteater ja mõtlesime, et jalutame sinna ja tagasi. Oma kotid jätsime QT hotelli pagasihoidu ning kotti jäi ka Cagliari kaart, mille lennujaamast olime rabanud. Seega sõltusime kohalike juhatustest. Kui näiteks hotellis oli õlu maksnud 5 EUR, siis nüüd ostis A ühe karastava õlle väikesest saiakesekohast ning see maksis kõigest 1,50 EUR. Ilm oli väga kuum, päike lõõmas lagipähe ning nii me tuiasime mööda kitsaid Cagliari tänavaid amfiteatri suunas ülesmäkke. Jõudsime kohale ning mis selgus? Amfiteater oli üleni eraldatud aiaga ning sisuliselt saigi seda vaadata ainult läbi suure aia. Maa-ala, mille peal teater oli, oli muidugi hämmastavalt suur. Teater on ehitatud roomlaste poolt 2 sajandil ning see on osaliselt raiutud kivikaljusse, osaliselt ehitatud valgest lubjakivist. Wikipedia andmetel mahtus sinna kuni 10 000 pealtvaatajat ning seal peeti võitlusi gladiaatorite vahel, meeste ja loomade vahel ning see oli ka paik, kus surmamõistetuid hukati. Tänapäeval toimuvad seal muusikaüritused.

Roman Amphitheatre of Cagliari

Cagliari tänavad on väga lahedad. Kitsad ja täis igasuguseid väikeseid kohvikuid ja kohakesi. Siinseal näed kohalikke põllumehi oma vilju müümas pisikestest kasti-tuktukidest ning köögiakendest kostuvad temperamentsed itaalia naiste hääled ning poti-pannikolinad. Pesud kuivavad sealsamas, meie peade kohal. 

Peaväljaku kandis pandi üles suuri lavasid ja käis väga tihe askeldamine. Mõtlesime, et ilmselt hakkab siin mingi kontsert – hiljem saime teada, et laupäeval (kui meie oleme Stintinos rannas) väisas Cagliarit Suur Papa isiklikult ehk paavst Franciscus. Uskuge mind, see on ühe niivõrd uskliku rahva jaoks väga suur sündmus.

Meie rendiautoks oli väike Fiat Punto. Edasiminekuga oli nii nagu oli... J mootor ju väike nagu võrril – vist 1,2. Võtsime suuna Cala Gonone (CG) poole ning üsna varsti pärast Quartu Sant Elenast välja sõitmist läksid teed mägiseks. Nägime ka esimest maaliliselt sinise veega rannakest.

Teel CG poole nägime teel ka paljusid kastiautosid, mis olid lookas viinamarjakoormate all. Ikkagi saagikoristusaeg.  Sõit CG-sse oli päris pikk, kuna kulgeb eranditult mägiteedel, mis on aga väga ilusad. Sardiinias märkasime meeletult kaktuseid, kõikjal – suuri ja vilju täis, loodus tundus üldse rohelisem ja ilusam kui Mallorcal, kust me just vähem kui kuu tagasi saabusime.

Lõuna paiku sõitsime sisse rannikuäärsesse linnakesse nimega Tortoli, kus lootsime kergelt keha kinnitada. Aga nagu eespool mainisin, siis lõunasel ajal ei tasu oma lootusi üles kruvida. Toidukohad on justkui avatud, aga pakutakse lihtsalt jooke, jäätiseid ja saiakesi, mis hommikust ülejäänud jne.

 Tortoli

Järgmine peatuspunkt oli mäestikus, ca 1000 m peal, kus asub ka Silana hotell (hotell, milles ööbimist oli kaalunud asukoha tõttu). Ainuke hotell sealkandis ning see asub keset suurt mäestikevälja. Sinna on tehtud ka väike kohvik-kõrts ning sealt saab alguse üks võimalik tee Gola Gorroppusse ehk Euroopa suurimasse kanjonisse. Gola Gorropu matk oli samuti osa meie plaanist, kuid kuna jõudsime Silana hotelli juurde platoole ca 17:00 oli selleks päevaks liiga hilja. Matk jäi järgmisele päevale.

Puhkepaus kõrgel mägedes

Hotell Silana lähedalt algav mägimatk Gorroppu kanjonisse

Cala Gonones sai meie peatuspaigas La Favorita hotell, mis asus otse mere ääres. Küla ise on väga kift – väga erilise auraga, selline lihtne kuurort, kus puuduvad suured hotellid. Kõik hotellid on pisikesed ja omapärased. Cala Gonone on üks hinnatud peatuspaiku Sardiinias eelkõige sellepärast, et sealt saab minna mööda vett väikestele rannasoppidele (hidden beaches). Ühel neist randadest – Cala Luna – filmiti ka kuulsat Madonna filmi Swept Away. Mäkimisväärt peaks olema ka Grotte del Bue Marino, seal on veel ka tõelised postkaardirannad nagu Cala Goloritze, Cala Gabbiani, Cala Mariolu, Cala Sisine jne. Meil jäi nendes kohtades käimata, kuid oleme nüüd targemad ja järgmisel korral planeerime Cala Gononesse kindlasti pikema aja.  Idee poolest oleks me võinud ka sel korral paadi rentida (Cala Gonones saab rentida RIB’e, 70 EUR päev 8:30 – 17:30 ja selle ajaga käia nendes imelistes peidupaikades. Paadiga ei või randuda Cala Goloritzes (rahvuspark) ning ei või sõita lähedale Grotte del Bue Marinole (samuti kaitstud)), küll aga otsustasime siiski Gola Gorropu ehk kanjoni ja Serra Orriose nuraagiküla kasuks. Cala Gonone hotellielamus oli selle reisi kõige erilisem. Hotell oli lihtne ja peab ütlema, et ka väga soodne (50 EUR/öö), kuid just see asukoht, see maja ja restoran ja kogu see tervik kokku jättis meile väga hea mulje ning läheksime sinna kindlasti tagasi. Ühisel meelel otsustasime ka hiljem, et La Favorita hotellis söödud toidud oli reisi parimad, teenindus tähelepanelik ja meeldiv.

Cala Gonone

 Hotell La Favorita rannaterrass

 Tõeliselt maitsev Carbonara

 Tomati-Mozzarella salat sai uue tähenduse

 Tiramisu oli kõikjal Sardiinias ülimaitsev

 Seadas di Ricotta - Traditsiooniline Sardiinia magustoit

 Hotell La Favorita väike tubane söögisaal - suurem sektor on koondunud välja.

Hotell La Favorita Cala Gonones

Et pääseda kanjonisse (Gorropu) tuli meil Cala Gononest järgmisel päeval pisut maad tagasi sõita. Algselt plaanisime sõita tagasi Silana hotelli juurde platoole ja sealt matka alustada, kuid kui olime Dorgali ristist tagasi Cagliari suunda keeranud, näitas peatselt paremat kätt maha tee, kus viidad Gola Gorropu ja Tiscali.

Tiscali on teine põnev paik, mille külastamist kaalusime, kuid kuna pidime valima, siis otsustasime ikkagi Gorropu kasuks. Küll aga saab mõlemat retke alustada ühest kohast – ühelt ja samalt parkimisplatsilt. Gorropu vasakule ja Tiscali paremale. Mõlemad kohad kindlasti väärt külastamist. Ajakulu Tiscali puhul ilmselt ca 3 h, Gorropu-käigule kulus meil 4 h. Kokku peaaegu 17 km. Gorropu kanjon on Euroopa suurim kanjon nn Europe’s Grand Canyon. Kanjonini tuleb matkata kõigepealt ca 7 km, siis ostad pileti ja siis matkad ca 1 km kanjonis ja siis tuled tagasi. Jah – see on päris väsitav. Küll aga kulgeb tee kanjonini lahedalt mööda kaljukülgi ning on väga maaliline. Kõrgeim kaljusein mille vahele saab minna on ca 500 m. Rada kanjonis on tähistatud, kõigepealt roheline ehk lihtne rada, siis kollane ehk keerukam ja lõpuks punane, kuhu ilma spetsvarustuse ja giidita ei soovitata minna. Ühtlasi on see kanjon hinnatud paik mägironijate seas. Peaks olema üks keerulisemaid Euroopas. Meie kõndisime välja punase raja algusesse. Jäime oma retkega väga rahule ning kindlasti soovitaks teistelegi. Pilet kanjonisse maksis 5 EUR, sooduspilet õpilastele (nagu ka meie) oli 3,50. Väga mõistlik!

Gola di Gorroppu - The Grand Canyon o Europe!

Tagasiteel, vahetult enne parkimisplatsi hüppasime väikesesse mägijõkke. Pärast sellist retke oli see lihtsalt jumalik. Jalad olid väsinud ja keha kuumas. Kuna Sardiinias ei olnud sadanud juba mitu kuud, olid seal kõik veekogud üsna kokku kuivanud, seega oli mägijõgedes vett vähe.

Ichnusa - Sardiinia õlu. Kunagi kutsuti Sardiiniat Ichnusaks.

Järgmine peatuspaik, pärast poepeatust (kuna oli lõuna, ei saanud kuskile restosse sööma minna), oli Serra Orriose Nuraagiküla, mis jäi meile tee peale, kuna siirdusime oma lõppsihtkohta Algherosse.

Küla asub 11 km Dorgalist lääne poole ning seal paiknevad umbes 70 elamu varemed ümber templikomplekside ja muude külarajatiste. Nuraagid on lühidalt kiviehitised, mis pärinevad pronksi- ja rauaajast ning mis on ehitatud ilma igasuguste sidusaineteta. Nuraage leidub vaid Sardiinias, erinevatel andmetel terve Sardiinia peale kokku ca 7000-8000 tk. Tähelepanueväärne on selle asja juures see, et ajalugu ei ole osanud omistada nende ehitiste rajamist ühelegi rahvale. On täiesti teadmata, kes need rajasid ja kes seal elasid, sest neist ei ole maha jäänud ühtegi kirjasõna. Serra Orrios on üks suurimaid nuraagikülakesi, kus saab näha tervet väikest linnakut. Linnakud on avastatud arheloogiliste väljakaevamiste käigus ning neid leitakse veel ka tänapäeval. Kindlasti väärt külastamist.

Serra Orrios

Tee viis meid edasi läbi suure Nuoro linna Algherosse. Sõit läänepoole kulgeb enamasti mööda sirgemaid teid ja on oluliselt vähem mägesid ning need on ka palju madalamad. Alghero on väike kuurortlinn, kus asub kena väike vanalinn paljude restoranidega ning suur kena rannariba. Alghero kirjeldatakse kui väga hispaaniapärast rannikulinna Itaalias. Kuna seal asub ka lennujaam, soovitavad enamikud välismaised reisikirjad suuremat rõhku panna Algherole kui Cagliarile. 

Majutuse olime taas ära bookinud, läbi booking.comi ja sel korral siis 2 ööks ning mitte hotell vaid B&B. Magralu B&B asub kesklinnas, kohe ranna vahetus läheduses Via Paoli tänaval. (62 EUR/öö) Perenaine Maria Grazia on väga sõbralik ja jutukas. Meie päralt oli terve apartement, elutoa, kööginurga ja magamistoaga. Väga kena ja armas. Grazia soovitusel läksime õhtust sööma ühte tema lemmikrestorani Paco, mis asub vanalinna ääres. Grazia avaldas meile, et vanalinna restoranid on kõik kenad ja kallimad, kuid reeglina üsna kehva toiduga... Pacos sõin mina mereannipastat ning Anmar taas Carbonarat. Kui toit oli üsna hea, siis teenindus andis soovida... ning ikkagi meeldis meile väike La Favorita Cala Gonones rohkem. Pacos märkasime ka esimest korda arvel Coverti (mõndades kohtades ka Coperto) – küsisime naaberlauast, mis see tähendab ning saime teada, et raha võetakse ka lauakatmise eest – 2 EUR nägu – reeglina igas restos, mõnes ka 1 EUR. Sellega lihtsalt tuleb arvestada.

B&B Magralu Algheros

Kätte oli jõudnud kauaoodatud laupäev ehk meie ainus rannapäev sellel väikesel reisil. Olin selleks eriliseks päevaks (ma olen ju rannagurmaan) välja valinud väidetavalt ühe parima ranna Sardiinias ja ka Euroopas – La Pelosa Beach, Stintinos – 55 km Algherost. Grazia hoiatas meid eelmisel õhtul, et minge vara, sest kuna nädalavahetus ka ja ilmad kuumad, tuleb La Pelosa randa kindlasti väga palju rahvast. Rand on üsna pisikene. Me käisime samal hommikul kiirelt kaemas ka Alghero kalaturgu (mis oli väike ja mõttetu) ning jõudsime randa ca 12-ks. Stintino on väga ilus linn ning La Pelosa rand on võrratu. Rannas oli tõesti palju rahvast ning kuna me leidsime ühe mõnusa koha kiviplatool läksime teistest pisut eraldi. Veetsime mõnusa päeva Lungomare’s – mina põlesin näost nii ära, et ajasin naha maha. Mõtlesin, et sügispäike, ei hakka kreemi panema! J Think twice! Vesi ole soe, küll aga oluliselt jahedam kui Mallorcal 3 nädalat tagasi. Aga see vesi... see vesi oli nii maaliliselt helesinine (mitte küll päris nagu Maldiivid, aga üsna sarnane)... See rand läks minu randade esikolmikusse.. ilmselt teisele kohale J. Stintino poolsaare tipus peaks olema kõige parem koht saarel päikeseloojangut vaadat!

 La Pelosa

Vaade Stintinole

Käisime kaemas ka Stintino jahisadamat, mis oli väga suur ja pakkus meile kui sadamahuvilistele palju põnevat. Õhtul läksime jalutama Alghero vanalinna. Kui muidu rannapromenaad ja tänavad Algheros tundusid võrdlemisi tühjad, siis vanalinnas oli rahvast palju. Poekesed, pizzeriad, trattoriad, cafeteriad – you name it, they have it! Kõht nagu tühi polnudki, aga väikese proscuitto crudo pizzatüki oleks söönud ja pokaali punast ka võtnud. Hoolimata Grazia keelitustest mitte süüa vanalinnas, läksime siiski sööma ristorantesse nimega El Pultal. Teenindus tundus alguses väga hea ja vahetu, aga hiljem meid lihtsalt unustati ära. A magustoitu ootasime väga kaua ja toit oli tõesti suhteliselt kehv. Minu pizza crudo ja gorgonzolaga oli enamvähem, kuid A carbonara oli täiesti jura. Pidime tõdema, et Grazial võib olla õigus. Keskmiselt kulus meil kahepeale õhtusöökidel 45-55 EUR. See hõlmas tavaliselt pastat/pizzat või salatit + magustoitu ja ca 1 pdl punast majaveini.

Viimane päev Algheros. Ilm oli taas kuum ja taevas ei olnud mitte ühtegi pilve. Otsustasime minna kaema Grotto di Nettunot Alghero lähedal Capo Caccia mäel. Sõit sinna oli taas maaliline – ilusad väikesed mägiteed, sillerdav meri, helesinised rannasopid, jahid vee peale, lopsakas loodus – imeline. Nettuno koopaid saab minna vaatama mitut moodi. Üks variant on minna korraldatud reisiga ehk osta endale pääse suurele paadile, mis väljub Alghero sadamast (peatus üsna vanalinna ääres). Sealt saab osta pileteid ka erinevatele trippidel, osad paaritunnised, osad pikemad. Teine variant on endale ise rentida RIB, nagu CG’s, saab ka Algheros neid rentida, küll aga on hinnad poole kallimad ehk 0,5 päeva 70 EUR. Mõistlik ikkagi. Kolmas variant, mida meie kasutasime, on sõita Capo Caccia mäe otsa ja sealt laskuda koobaste jurude mööda kaljuseina tahutud treppe mööda – kohalike jaoks Escala del Cabirol ehk tõlkes kitsekese sammud. Trepiastmeid kokku pisut alla 700... ning tõeliselt mõnus ja ilus astumine. Siinkohal peamegi tunnistama, et nautisime rohkem seda treppi ja vaateid ning kui jõudsime alla, siis otsustasime koopasse üldse mitte siseneda. Pilet oli 13 EUR ning giidiga grupid läksid sisse igal täistunnil. See tähendas, et oleksime pidanud pool tundi ootama ning kuna meil oli hinges soov minna ka Sella&Mosca veiniistandusse otsustasime tagasi üle minna. Oleme nendes koobastes juba käinud küll nii lähemal kui ka kaugemal ja tegelikult on nad kõik ju ühtemoodi J Nii laias laastus. Aga Escala del Cabirol on lahe!

Cappo Caccia, Escala di Cabirol ja Grotto di Nettuno

Sella & Mosca istandus on väga suur. Firma on rajatud kahe veini entusiasti Sella ja Mosca poolt ning nüüdseks kuulub Campari  gruppi. Maaletooja Eestis peaks olema Liviko. Istanduses saab külastada veinipoodi ning korraldatud tuuri käigus muuseumit. Oleksime kindlasti veine kaasa ostnud, kui me poleks reisinud ilma pagasita. Veinipoes selguski, et sama päeva õhtul kell 17:30 algab giidiga tuur veinikeldrites ja mujalgi, aga selleks ajaks pidime meie paraku juba lennujaamas olema. Aga mis siss ikka. Nagunii tuleme Sardiiniasse tagasi!

 Sella & Mosca veiniistandus Algheros

Väga maitsev ja teemakohane :)

Pärastlõunal sõime paninisid ühes panini ristorantes Alghero sadama lähedal. Nautisime mõnusat Itaalia kodust gelatot (jäätist) ning tuiasime Alghero sadamas (Vahemere üks suurimaid sadamaid). Olime kõikjal näinud meeletult kaktuseid, millel küljes punased ja oranzid viljad, ning Anmaril oli Tuneesiast mälestus justkui oleks ta neid söönud ja need olla väga maitsvad olnud. Läksime Conadisse ning ostsime mõned viljad, degusteerisime. Tõesti – päris huvitavad ja maitsvad. Mulle meeldis oranz rohkem. Üks asi veel, mida kindlasti Sardiinias sööma peab, on Pecorino Sardo. Pecorino Sardo on kõva lambajuust, mis on omane just Sardiiniale. Pecorinosid on erinevaid sorte – oma Pecorino on näiteks ka Sitsiilial, kuid Sardiinia pecorino on eriti kuulus, sest seda toodetakse erilise Sardiinia lambatõu piimast. Tootele on omistatud ka mingi suur kaitse – ma täpselt ei saanudki aru aga ilmselt nagu suure tähtsusega toode/retsept Euroopa jaoks. Kuna sorte on erinevaid, siis meie palusime poemüüjal meile soovitada oma lemmikut ning see oli tõeliselt hea. Ostsime koju kaasa!

Sardiinias ringi sõites võib märgata, et paljud liiklusmärgid on kuuliauke täis. Põhjused on teadmata. Spekuleeritakse, et inimesed lihtsalt vihkavad liiklusmärke ja elavad mingisuguseid emotsioone nende peale välja? Meie jaoks oli see samas päris huvitav. On ju Itaalia vana ja teadatuntud maffiariik. Kuuliaukudega märke nägime aga väga palju. Kui Sardiinia ajalugu lugeda, tuleb sealt välja ka, et saart on valitsenud teatud ajajärkudel nn vandaalide rühmitused - ma nüüd ei ole kindel, kas need ongi mafioosod?..Samas seoseid võib leida - miks muidu need Vene Oligarhidki just Sardiinias villat peavad omama...

Samuti võis märgata prügi ja prügikotte maanteede ääres. Arvatakse, et see on seotud sisserändajatega, keda viimastel kümnenditel on Sardiiniasse päris palju saabunud. Inimesed pidavat sõitma autoga ringi ja oma prgikotid lihtsalt aknast välja viskama – peame tunnistama, et me otseselt väga seda probleemi ei märganud, küll aga nägime prügikotte kui olime teel Nuorost Alghero poole.  

Viimase öö veetsime Bergamo lennujaama lähistel NH hotellis (jalutamiskaugusel lennujaaamast) ning viimasel õhtul Itaalias tegime kiire shopingu Oriocenteris ehk suures kaubanduskeskuses Bergamo lennujaama ja NH hotelli kõrval (123 EUR/öö - reisi kõige kallim; ja AC ei töötanud :)).

 Jäime oma väikese Sardiinia retkega väga rahule. See saar on kuidagi eriline. Mõned on kirjutanud, et selle saare teevad eriliseks need nuraagid, mida kuskil mujal maailmas ei leidu. Miks ma aga tahaksin Sardiiniasse tagasi minna? Ma naudin väga sealset toidukultuuri - buffalo mozzarella, proscuitto crudo, ahjaa ja mortadella - imeline keeduvorst, millest ununes juttu teha. Mortadellad on suurd jämedad vorstid, mis sisaldvad ka pekitükke ja ürte - no ei kõla just nii maitsvalt, aga on :) Tõesti on! Ja veel Sardiinia leib - carasau - nagu õhukesed saiakoorikud. Kerge soola ja oliiviõliga väga maitsev. Lühidalt, meile meeldis Sardiinia toit, inimeste sõbralikkus, selle paiga erilisus, ilu, kaunid rannad, jne.

Järgmisel reisil Sardiiniasse, peatuksime kindlasti pikemalt Cala Gonones ja Stintinos, kindlasti läheks ka Costa Smeraldasse ning ilmselt ka Algherosse.

Sardiinia on imeline! Arrivederci!