Suvel 2012 ostsime Finnairi kampaania raames (Tallinn-Chongqing 199 EUR + 5000 punkti) piletid Hiina, Chongqing'i nimelisse megalinna. Juba kohe teadsime, et seal me pikemalt ei peatu ning pärast teatavat aega planeerimist otsustasime ära käia Balil. Esimene sihtkoht, mille kohta liikus nii palju vastakaid arvamusi. Palju inimesi, kellele üldse ei meeldi, samas palju, kellele väga meeldib... no võta siis näpust, aga oma silm on ju kuningas ja seda ta on tõesti...
Chongqingist saime Balile Singapore Airlines'ga, ümberistumisega Singapuris ning lennupiletite kogumaksumus ca 650 EUR/nägu round-trip. Maandusime õhtul ca 22.00 ning meid tervitas tohutu niiskus ja soojus. Lennujaamas kees vilgas elu - kaupmehed, taksojuhid, niisama huvilised jne. Meil oli ette ära broneeritud esimene majutus - Villa Margaret (Villa Bidadari) Nusa Duas, võrdlemisi kalju ääres ja üsna eraldatud. Villa autod ootasid meid lennujaamas - reisiseltskond oli päris suur 13 täiskasvanut + üks 4-kuune beebi (Teevi, Anmar, Joss, Berit, Heilo, Siret + Sara, Jaanus, Anne-Ly, Romet, Kristel, Martti, Ketlin ja Peng). Lennujaamast Nusa Duasse, oma villa juurde sõitsime ca 40 min. Villas ootasid meid väga abivalmis perenaine Rida ja abimeeskond. Villa oli väga suur ja armas - nii suuri villasid oli pakkuda üsna vähe ning see oli ka eriti mõistliku hinnaga (3 ööd ja lennujaama transfeerid = 2352,25 USD). Olime eelnevalt välja loosinud toad, seega tormijooksu ei tulnud ja kõik oli rahul. Villas oli suur infinity pool ja mõnus chillimisala basseini ümber. Hüppasimegi kohe basseini ja nautisime pärast pikki lennusõite külma õlut. (www.balivillapoint.com; christophe@balivillapoint.com)
Villa Margaret, ehk Villa Bidadari (7 tuba) Nusa Duas (www.balivillapoint.com)
Veebruarikuu Balil võib olla väga vihmane, aga samas juba ka üsna kuiv. Seda arvestatakse veel märjaks hooajaks (wet season) aga tegelikult on see nö üleminekuperiood. Ilm meie tripi vältel oli valdavalt vines, kergelt pilvine, samas temperatuuride poolest väga soe. Esimesel päeval asusimegi basseini ümber pilve-tagust päikest nautima. Keegi kreemi ei pannud, osad (k.a mina) panime isegi võimendajat peale :) Õhtuks olid kõik korralikult päikest saanud! Bali päike oli selles suhtes üks võimsamaid ja veidramaid, mida olen kohanud. Kuidagi eriti agressiivne. Harva juhtub seda, et täiskasvanud panevad endale faktoriga 60 kreemi peale. Balil tegime seda vist kõik.
Ööbisime villas kõigest 3 ööd, kuna olime pisut skeptilised, et ehk villa ei vasta meie ootustele. Villa küll vastas meie ootustele ja oli väga mõnus, kuid selleks et oma sõpruskonnaga villas chillida võib sõita ka lähemale Hispaaniasse või Itaaliasse. Kui juba nii kaugel kui Balil, siis tuleb ikka tõelist Balit ka uudistada. Küll aga oli väike villapuhkus mõnusaks sissejuhatuseks ning alguseks meie reisile. Rida organiseeris meile rollerid ning osa seltskonnast kasutas villa varustusse kuuluvat bussi koos juhiga. Uudistasime Nusa Dua't, tutvusime kohaliku elu ja ümbrusega, tegime poetiire jne. Kõigepealt läksime kaema kõige lähemat kohalikku randa - Pandawa Beach ehk Pandawa Pantai. Tegemist väga loodusliku rannaga. Kohalikud olid üles pannud väikese müügiputka, vee ääres korjati vetikaid, mida rannal kuivatati - ilmselgelt söögiks ja turiste väga ei paistnudki. Iseenesest oli ilus koht ja peab ära mainima ka et tasuline. Putka oli tee ääres ja pidime välja käima sümboolse summa. Tee oli üsna värskelt ehitatud ning kaljude sisse oli uuristatud augukesed Hindu jumalate kujudele. Kindlasti mitte ei ole Pandawa Beach üks neist randadest, mis on paradiisihõngulistel postkaartidel.
Pandawa Pantai
Lühidalt ka Nusa Dua piirkonnast. Nusa Dua asub Bukiti poolsaarel (Bukiti poolsaar on Bali saare lõunapoolne ots ning Bukiti alguseks loetakse Jimbarani piirkonda. Poolsaarel on ülejäänud Balist väga erinev loodus. Oluliselt kuivem, põuasem ja kivisem.). Nusa Dua piirkond on üles ehitatud mõeldes turistidele. See on steriilne, kaunite kujude ning lilledega kaetud ringristmikege paik, kus kohalikke juba niisama ringi uitamas ei näe. Pärast 2002 aasta terroriakti, on Nusa Dua suletud piirkond, kus tõkkepuu alt pääsevadki läbi ainult turistid ning turiste vedavad sõidukid. Luksushotellid, restoranid, kauplused, golfimaastikud jne - ongi Nusa Dua. Poodi viis meie autojuht suurde kaubanduskeskusesse Bali Collection. Käisime seal 2 korda poes varusid täiendamas, kuid sööma sinna kordagi ei jäänud. Tahtsime ikka midagi rohkem balilikumat. Esimene restoran, kus keha kinnitasime oli Iiga Warung ja see asus otsapidi juba Jimbaranis. Koht oli ikkagi turistikas, aga pisut vähem kui Bali Collectionis olevad kohad ning toit oli maitsev. Bali restoranides pakutakse hästi palju steiki - mõjutused rohketest Austraalia turistidest.
Õnneks ei pea just väga tihti maksma rohkem kui 2-miljonilist toiduarvet.
Olime eelnevalt planeerinud, et järgmiseks peatuspaigaks pärast villat Nusa Duas, saab saar nimega Gili Trawangan (GT) ning hotell nimega Vila Ombak. Gili saari on kokku 3, Trawangan neist kõige suurem (siiski väga pisike), Gili Meno ning Gili Air. Need asuvad Bali Ja Lomboki vahel, Lombokile üsna lähedal. Kuulsad on need saared oma looduslike randade poolest, Trawangan ka pidude ja vabameelsuse poolest, Air ja Meno aga rahulikud ja lihtsad. Ühelgi saarel ei ole mootorsõidukeid, ainult jalgrattad ja hobukaarikud (ehk cidomod). Esialgsete plaanide kohaselt, pidime minema GT-le paadiga. (Balilt lähevad saartele kiirpaadid ja nn aeglased paadid erinevatest sadamatest idarannikult, kiirpaadid on üsna kallid ca 60-80 EUR ots pp ja mõeldud turistidele, kohalikud aga sõidavad aeglaste paatidega, mis on väga odavad, kuid sõiduaeg on ca 8 h.) Sõit Balilt GT'le võib olla väga kole, sest vahepealset veeteed raputavad erinevad hoovused ning lainetus on alati olemas. Mina kui 3-sekundiga-merehaige oli pisut juba ette mures. Igal juhul läksime päev enne planeeritavat ärasõitu villast rolleritega Kutasse (mis iseenesest ei ole väga hea mõte, sest rolleritega 1,5 h tundi sinna sõita pluss teine sama aeg tagasi võib olla üsna tüütu :)) Kutas on turismipunkte ja infolaudu väga palju (kutast veel hiljem). Läksimegi neist esimesse ning saime info, et kiirpaadid ilma tõttu välja ei lähe. Esimest sõitu planeeritakse alles 28.02, kuid meie bronn GT-l hakkas juba 27.02. Kiirpaadifirmasid on seal väga palju ning kuna see igasugune info seoses nende paatide ja sadamatega tundub olevat väga muutlik, siis ei hakka migneid fakte siin välja käima. Lihtsalt soovitus sama retke ettevõtjatele: ärge olege milleski kindlad!
Turismiputka poiss oli väga sõbralik ja abivalmis, kuid ei käinud välja varuplaani sõita lennukiga Lombokisse ja Lombokist paadiga GT'le. Selle idee oli välja käinud teistele, kes meist villasse jäid. Rida korraldas ära kõik - sõidu villast lennujaama, lennupiletid Lombokile (lennufirmaks Merpati), autod koos juhtidega Lombokilt lähedalasuvasse paadisadamsse (loe: sild tee ääres) ning paadisõidu GT-le.
Jõudsime kenasti 27.02 hilisõhtul GT'le. Lennuk, mis meid viis Balilt Lombokile oli muidugi eriline kökats ja värsises ja kolises pidevalt nii, et isegi suuremad mehed meie seast end istmesse surusid. Kokku läks see kõik ca 70 EUR nägu, mis siis igati võrreldav kiirpaadi sõiduga. Ka ajaliselt nii enam-vähem võrdne trip. Viimasel päeval villas käisime vaatamas ka Karma Kandara megaresorti, mis asus väga lähedal meie peatuspaigale. Internetis tehtud otsingute põhjal teadsime et seal on nn hidden beach. Selleks, et alla kaljudevahelisse rannasoppi pääseda, ehitati sinna lift/elevaator mis viib kalju otsast sind alla randa. Selleks pead ostma pileti Nammos Beach Club'i ning kuna ilm oli väga tuuline siis me sinna trügima ei hakanud. Resort ise aga oli väga maaliline. Soovitan!
Õhtusöögid tellisime villapersonalilt. Suured mehed suurushullustuses tellisisd 10 kg liha ning palju salatit, väga palju sööki jäi järgi aga tore ja maitsev oli ikkagi! :)
Hidden Beach, Karma Kandara, Nammos Beach Club
Karma Kandara
Welcome to Gili Trawangan!
Hotell Vila Ombak oli aga päris lahe, ning asus otse selle silla juures, kuhu meie mootorpaadid meid tõid. See oli kindlasti ka üks lahedamaid ja suuremaid hotelle selles saareosas (Saarel on 2 Ombaki nimelist hotelli, meie oma asus seal põhisektoris, kus suurem melu ehk siis lõunatipp ja idaosa). Ööbisime traditsioonilistes Lumbung hüttides, kus magamistuba asub teisel korrusel ja selle all on vabaõhu vannituba. Ka meie villas oli vannitoad poolavatud. Väga mõnus ja troopiline ning minu jaoks esmakordne kogemus. Bali/Idnoneesia? ehitusstill on üldse väga eriline, selline õhuline ja avatud. (Vt. Eat, Pray, Love).
Vila Ombak Lumbung Huts
Meie välivannituba :):)
Dušist, muuseas, tuleb sealkandis enamasti soolane vesi ja kõrval on magevee tünnid, millega siis pärast soolase veega pesemist ennast üle loputad.
Kohalik elu Gili Trawanganil.
Majaehitus? Või tavapärane hoov?
Väikesed kohalikud
Promenaad
Ikkagi puhkus! :)
Naasime Balile kiirpaadiga, mis viis meid Amedi, lihtsasse kalurikülla. Siit läks meie seltskond ka kaheks, osad põrutasid edasi Sanuri ning osad, sh meie otsustasime jääda põhja-Balile. Kaheks järgmiseks ööks sai meie peatuspaigaks Puri Wirata hotell Amedis. Hotell on väga kena, asus otse mustaliivse mere ääres.
Jõudsime sinna lõunaks, tellisime endale rollerid (rollerisõbrad nagu me oleme) ja kuigi ilm oli üsna vihmaähvardav otsustasime minna ringi sõitma. Läksime lõunat sööma väiksesse kohaliku pere poolt peetud kohakesse.
Pisike ja väga armas söögikoht Amedis
Puri Wirata Hotell
Puri Wirata
Tirta Gangga Water Palace
Sõit Pura Besakih templisse oli kuidagi väga pikk ja keeruline. Otsisime seda täiesti omal käel, baasiks ainult kohalike juhatused ning viidad, mida oli väga vähe. Lõpuks leidsime selle siiski üles ning tegelikult oli pikk sõit seda igal juhul väärt. Teed looklesid suurte ja väga maaliliste riisiväljade vahel, dzungli põhjas ja kõrgel mägedes.
Maalilised riisiväljad kõikjal, kuhu vaatad...
Templiesised parklad olid turistidest tühjad ning kohalikel ärikatel ilmselt üsna kesised teenistused. Seetõttu oldi meil kohe parves ümber, templisse sisenedes peab endale ümber siduma saroni. Põlved peavad olema kaetud nii meestel kui naistel. Koha peal on võimalik rätti rentida ja ka osta. Tempel oli uhke, seal oli nn uus tempel ja vana tempel koos. Rohkem rahvast oli uue templi juures, kuid meid paelus pigem just see vana tempel. Oli kuidagi kaunis oma räsituses. Saime muidugi jälle vihma, aga õnneks jälitas meid vihmavarju rentija ning rentisimegi siis temalt vihmavarjud. Küll ta oli õnnelik. Templikompleks on ehitatud ilmselt 14. sajandil ja see on kõige tähtsam hinduismi tempel saarel. Siinkohal sobib ka ära mainida, et naised ei tohi hinduismi templitesse siseneda sel ajal kui neil on päevad! Vat siis diskrimineerimist :)
Templikompleks meie selja taga
4. märtsi hommik tõi ilusa päikeselise ilma, kasutasime võimalust ja ujusime ookeanis, uurisime musta liiva ja lõuna paiku võtsime suuna Ubudisse. Olime selleks puhuks tellinud endale väikse mikrobussi koos juhiga. Sõit Amedist-Ubudi maksis meile 450 000 rp, mis oli ülemakstud, sest teine osa seltskonnast sai samasse sihtkohta 400 000 rp-ga. Aga selline see Aasia on, igal sammul saad tüssata :)
Mudakollid
Ubudis ootas meid De Munut hotell, mis oli väga ilus. Tõeliselt troopiline ja balilik. Meie aknast paistsid ka väikesed kohalike riisipõllud. Ubud on mõnusa auraga linn. Seal on palju rahvast, kõik tänavad täis kohvikuid, templeid, kunstigaleriisid, massaazisalonge, turge, joogatube jne. Kõik see keset väga troopilist ja lopsakat loodust.
De Munut Hotell Ubudis
Monkey Forest
Ubud on Bali kultuuri ja spiritualismi keskus. See on kuulus kunsti ja käsitöö kants ning see kumab läbi kõikjalt. Läksime koos Kristeli ja Anne-Lyga joogatundi maailmakuulsasse Yoga Barni. Keegi meist ei ole eriline joogaguru, aga ma teadsin juba ette, et kui ikkagi Ubudisse minek, siis tahan kindlasti proovida seal ka kohalikku joogat (mõjutus revolutsioonilisest sööpalvetaarmasta raamatust?). Tund toimus suures avatud saalis, väga kaunis looduses. Jäime elamusega väga rahule.
Yoga Barn Ubud
Ubudist tasub kindlasti osta ehteid. Turgudel on palju lahedaid ehteid ning hinna saab kaubelda vägagi meeldivaks. Meie ostsime kaasa veel vaniljekaunu ning vürtse.
Turud Ubudis
Murni's Warung - väidetavalt Ubudi esimene restoran ja Bali rahvusretsepti järgi valmistatud part - tõeliselt maitsev!
Kecak
Kuta Paradiso Hotell
Potato Head Beach Club, Seminyak
Elu Kutal on täiesti erinev ülejäänud Balist ning minu soovitus Balile minejatele on Kutas küll ära käia, kuid seal võimalikult lühikest aega peatuda. Seal on meeletu rahvamass ning tänavapilt on kohati täiesti kaootiline, kuid samas paistab kõik kenasti sujuvat. Palju on tänavakaupmehi ja Kutal on nad kindlasti kõige pealetükkivamad. Seal on ka paar kaubamaja, kus saab teha shoppingut ning väga palju turistikraami poekesi. See linn keeb täielikult turistide ümber.
Kodude ja asutuste uste ees on sageli selline hunnik "kraami", mis jäütab üsna prügi mulje, kuid koosneb tegelikult nende õnnistustest jumalatele. Sellepärast ongi koguaeg tänavad igasugust sodi täis.
Järgmine hommik viib meid taas läbi Singapuri tagasi Chongqingi, kus nüüd peatume 3 ööd. Sellest juba järgmises postituses.
Kõikjal, kus me Balil käisime, nautisime ohtralt massaazi. Usun, et peaaegu iga päev :) Bali naised oskavad massaazi teha ja paljudes kohtades saab valida väga erinevate stiilide vahel. Bali massaaz on üsna tugev ja jõuline. Hinnad jäid meil, aastal 2013 vahemikku 55 000 rp kuni 140 000 rp.
Mis veel oli väga veider, oli ikkagi see Bali päike, mis ilmutas end pilvemassi tagant ikkagu suhteliselt harva, aga me kõik põlesime kuidagi väga ära ja kõik ajasime nahka. Mõni kohe väga traagiliselt ja mõni vähem, aga sellist päikesepõletust polnud mina veel kohanud. Omavahel tegimegi nalja, et lennujaamas vaadatakse, et 14 nahahaiget tulevad ja äkki ei lastagi lennukisse. :)
Veel mõned numbrid ja tähelepanekud:
Kuta Paradiso Hotellist lennujaama: 10 min, Blue Bird taksoga 14 000 rp (Blue Bird kindlasti kõige mõistlikum takso Kutas) Taksojuhid tahavad enne sõidu alustamist hinda kokku leppida, kuid soodsamalt saab siis, kui ikkagi nõuda taksomeetri kasutamist.
Lennujaamas tasub alati, ka viimse hetkeni hoida mingeid ruupiaid taskus. Seal ei ole lennujaamamaksud pileti hinna sees ja terminalides on eraldi putkad, kus pead maksma ca 40 000 rp. Lennujaamades reeglina pikad järjekorrad ja seal toimetavad tegelased, kes pakuvad raha eest nn express check-ini. Käid välja 150 000 rp ja saad järjekorras ette. Geniaalne!
Kutas pudel rummi (poes) (0,7 l) 130 000 rp.
Ubud - Kuta buss 6-le 250 000 rp
Amed-Ubud buss 6-le 400 000 - 450 000 rp
Söögikohtades tasub vaadata menüüst, kas taxid on sisse arvestatud. On mõlemat sorti söögikohti.
Sissepääsud: Besakih - 15 000 rp; Tirta Gangga - 10 000 rp; Monkey Forest - 15 000 rp; joogatund: 150 000 rp; Kecak tants - 75 000 rp/in
Kütus: 4500 rp/l
rollerirent - 5-10 USD/päev
Lõpetuseks... Bali ei ole koht, kuhu minna rannapuhkusele. Selleks on paremad Tai või kasvõi Hispaania. Bali on pigem just koht, kus nautida võrratut loodust, kohalikku elu-melu ning ringi rännata. Meie jäime oma reisiga väga rahule... ning see kõige shokeerivam osa tervest reisist oli veel ees - Chongqing, Hiina!
No comments:
Post a Comment