SRI LANKA 18.01 - 26.01.2012 VOL 2.

Olime Donaldiga tuuril 3 päeva (23.01-26.01.2012). Donaldil oli võrdlemisi uus Toyota, küll kahjuks ilma kliimata, kuid AC aitas palavusest välja. Donaldil on ametlik giiditõend ning taksojuhi luba lennujaama sisenemiseks. Põnev oli, et lennujaama territooriumile lubatakse taksodena vaid max 2 aastat vanasid autosid. Donald ütleski, et peab hakkama järgmine aasta autot vahetama, kuid ilmselt ostab ta jälle Toyota. Donald on Hispaania päritolu ning katoliiklane. Ta räägib head inglise keelt, on väga sümpaatse olemisega ja oskab palju rääkida nii ajaloost kui kultuurist ja usust jne.

Olime Donaldile eelnevalt ise ära rääkinud, mis meid huvitab. Tahtsime kindlasti ronida öösel Sri Lanka kõrguselt kolmanda mäe  - Sri Pada/Adam's Peak otsa, näha Kandy linna (me ei olnud päris kindlad templite ja botaanika aia suhtes) ja külastada üht kaasaegse maailma imet - Sigiriya kaljukindlust.

Teisipäeva hommikul kell 9:00 võtsimegi Hikkaduwast suuna Nuwara Eliya poole, et õhtupoolikuks jõuda Adam's Peak'i jalamile. Kilomeetreid ju polnudki eriti palju - pisut üle 200, kuid kohalejõudmine koos lõunapausiga võttis aega üle 6 tunni. Ajaga peab seal arvestama - kes Google mapsis teeb marsruutide osas eeltööd, siis Sri Lanka puhul võite julgelt korrutada Google'i poolt antud aja 2-ga, isegi 2,5-ga. Põhjuseid on mitmeid - täiesti kaootiline liiklus, küla küla otsas kinni ning meie teekonna viimane osa näiteks kulges täielikult mööda kitsaid mägiteid, kus lihtsalt pole võimalik sõita kiiremini kui 50-60 km/h.

Tee peal peatusime pisikeses ananassikasvanduses, kus oli ka pisike putka, kust sai ananassi kaasa osta. Maitsev vili kooriti ära ja lõigati sälgud sisse, nii oli sealt mugav tükke murda. Ananass oli väga mahlane ja kui ma õigesti mäletan, maksis 100 ruupiat.

Ananassi istandus

Alguses tundus D meile pisut liiga vaikne, kui ta siis lõunapausiks peatus mingis nooblis turistikohas, siis olime mõlemad täitsa pettunud. Olid meil ju ka eelmisest aastast eredalt meeles Malaisia Bob'iga saadud ehedad elamused kohalike söögikohtadest. Kutsusime teda endaga lauda, kuid ta keeldus - kui olin oma täiesti mõttetu 'chicken noodles'i' lõpetanud ja tualeti poole siirdusin, nägin et ta sõi nurgas üksi. Ei osanud me kumbki sellest miskit arvata. Üritasime arutleda põhjuste üle, et kas ongi selline eemalehoidev vend, kes tahab lihtsalt töö ära teha ja kõik või siis jätsime meie endist kuidagi mulje, et tahame eraldi süüa ja autos omaette olla jms, aga jõudsime ikkagi järeldusele, et oleksime ise pidanud talle kohe ütlema, et ta ei viiks meid turistikohtadesse vaid just kohalikesse restodesse. Kaalusime muidugi ka varianti, et kuna ilmselgelt selles kohas käivad ainult turistid, siis on autojuhtidega tehtud diilid, et kui nad turistid sinna toovad siis nemad ise saavad näiteks tasuta süüa. Selline skeem kehtib seal näiteks teevabrikutes. Hiljem ütlesime talle, et meile meeldiks süüa kohalike toidukohtades ja siis ta vabandas sellega, et arvas et kohalik toit on meie jaoks liiga spicy - ilmselt minu jaoks olekski - kuid küllap oleks ka mina menüüst midagi sobivat leidnud või siis lihtsalt poleks söönud! :)

Sri Pada asubki Sri Lanka teepiirkonnas, mis varasematel aegadel on laialt olnud asustatud Brittide poolt, suuresti kelle teelembusest tingituna ongi Sri Lankast maailma suurim tee eksportija saanud. Sri Lanka oli Briti koloonia 1815 - 1948 ning lisaks teele rajasid britid ka kohvi- ja kummiistandusi.

Ceylon. Taamal teekorjajad. Päris ees näha juba tühjad põõsad.

Britid tõid India põhjaosast sisse Tamili inimesed (loe: orjad) töötama istandustesse. Oli teada, et Tamili inimesed on väga töökas rahvas ja suure vaesuse tõttu on nad nõus töötama vaid kõhutäie eest. Tamilid töötasid ja elasid saarel orjadena, samades tingimustes nagu karjaloomad. Kuna istandusi kerkis kiirelt, oli Tamilite populatsioon saarel varsti üle 10 %. Tamilite arvu kasv ning kehvad tingimused viisid peagi mässudeni ning sealt võime aimata ka algpõhjuseid veel hiljutigi toimunud kodusõdadele Tamili Tiigrite ja Sri Lankalaste vahel. Donald rõhutas mitmel korral, et Tamilid ei ole halb rahvas ja Sri Lanka inimesed ei mõista neid hukka, halvad on vaid teatud inimesed nende seast (tiigrid) ilmselt nagu kõigi rahvaste puhul. Väga ilus oli sõita suurte teeistanduste vahel looklevatel mägiteedele. Kõikjale kuhu vaatasid, nägid ainult teeistandusi. Oli juba tühjaks korjatud ja ilma lehtedeta põõsastikke ning mitmnel pool oli näha naisi töötamas. Ka tänapäeval on seal piirkonnas palju Tamili naistest teekorjajaid. Neid tunneb ära etnilisema välimuse poolest. Paljudel ninades valged ehted (luutaolised) ja näos mõningad värvilised maalingud. Teekorjajad näevad välja väga lummavad - suured korvid on seotud peade külge - minule jätsid nad miskipärast väga sügava mulje.

Tulepuu ja daam

Tamili teekorjajad tööle minemas

Meie Guesthouse mäe jalamil Nallatanniya linnakese oli nimega "Slightly Chilled". Kuna olime D-ga teinud diili 3-päevaseks ekskursiooniks koos ööbimiste ja hommikusöökidega, siis me täpselt ei teagi, mis seal öö võis maksta, küll aga oli külalistemaja täitsa välja müüdud. PS! Mainin kohe ära, ehk hiljem unustan, et meie trip Donaldiga maksis kokku 37 tuh ruupiat. (Selles suhtes on kõige efektiivsem reisiseltskonad 4-pealine - saab autokulusid jagada.). Külalistemaja oli igati OK, olemas oli ka WIFI ning esimest korda selle puhkuse jooksul tegin mina selle vea, et käisin töö mailboxis. :) Õnneks seal tulekahju ei paistnud ja see tekitas südamerahu ning rohkem ma töö mailboxi tagasi ei kippunudki.

Slightly Chilled Guesthouse. Meie tuba see kõige alumine rõdu. Igati viisakas koht ööbimiseks.

Kuna õhtupoolik oli alles varajane, läksime jalutama. Jalutasime tagasisuunda teepõldude vahele, et mõned pildid teha ja siis linnakese poole, et suund mäele teada saada. Külalistemajast mäe ametliku alguseni kõnnib umbes 30 minutit. Tagasi mõeldes oli see linn kuidagi üsna hirmus. Sealt kajas vastu ülim budism. Ilmselgelt kõik inimesed rangelt väga-väga usklikud. Kuigi elu-olu üsna primitiivne oli meeletult müügilette ja -putkasid. Kõik ilmselt turistide ja palverändurite jaoks. Müüdi kõike, mis võimalik - jopesid, kunstlilli, sööki-jooki jne. Jalutasime kuskile maale välja ja siis tagasi külalistemajja, et õhtust süüa ja puhata ning, et siis orienteeruvalt kell 2:00 öösel alustada vantsimist Sri Pada tippu.

Sri Pada jalamil, öösel pisut enne 3:00

Erinevate religioonide jüngritel on väga erinevad legendid seoses selle mäega. Huvilised saavad juurde lugeda siit: http://sripada.org/adams-peak-history.htm.
Kristlased vähemalt usuvad, et just selle mäe tippu maandus Aadam, kui ta paradiisist patu tõttu välja visati. Sellest ka kristlik nimi - Adam's Peak. Meil, ateistidena, oli mäe otse matkamiseks hoopis erinev isekas põhjus - meile lihtalt meeldivad mäed ja nende tipud ning meile meeldib see tunne kui oled ennast tõsiselt proovile pannud ning läbi suure kondivalu tippu jõudnud. Samas ei saa hõisata, ega neid ühiseid mäetippe meil väüga palju vallutatud veel polegi. Ehk Sri Pada oligi üks esimestest suurematest. Turistid üle maailma sõidavad Adam's Peak'i vallutama ka päikesetõusu pärast. Just sellepärast alustatakse tipurännakut öösel, et olla kohal päikesetõusu ajaks. Päikesetõus selle mäe tipust peaks olmea midagi väga erilist ja ei saa eitada - oli tõesti ilus. Mäe tipus on ka budisti tempel ning päikesetõusu ajal teevad seal toimetavad mungad oma usurituaale ning üles rännanud palverändurid koos nendega. Meie alustasime kõndimist oma külalistemaja juurest 2:00, olles 10 min kõndinud, avastasime, et fotokas jäi maha ja läksime tagasi. Ehk siis alustasime uut katset ca 2:20. Ma olin täiesti kindel, et jõuame üles oluliselt varem, kui keskmiselt. Räägitakse, et peaks arvestama tippu minekuks ca 3 kuni 4 tundi. Meie tegime selle ära pisut vähemaga kui 2 tundi. Kas oli ka raske? Jah oli küll. Tee tippu läheb 95% ulatuses treppidel ning mõnes mõttes võib-olla on treppidest isegi raskem minna kui mäest, igatahes töötavad erinevad lihased. Meie säärelihased olid valusad järgmised 7 päeva vähemalt. Hämmastav oli see, et kohalikud kaupmehed on isegi väga tipu lähedale rajanud oma müügiputkasid, kus nad siis pakuvad puuvilju ja jooki ja kõike muud. Tundus, et ilmselt nad elavad ka nendes putkades. Neid oli igatahes tohutult. Oma kogemus puudub, aga kuskil kirjutas, et mida tipule lähedamale seda kallimaks hinnad lähevad - ei oska kommenteerida, sest me ei peatunud ühegi putka juures. Sellest ka ilmselt meie võrdlemisi kiire tipuvallutusaeg. meiega koos vantsis üles turiste eri rahvustest, enamasti paaridena. Samuti väga vanasid kohalikke, osadel olid abimehed kaasas. Kohalikud hõikusid üksteisele aeg-ajalt: "Saadu, Saadu, Saadu, Saa!". Hiljem küsisime D-lt. mida see tähendab ning ta selgitas, et see on mingi hing, keda nad ülistavad ja välja kutsuvad.

Kohalikud palverändurid ja mõned turistid

Päike tõusis orienteeruvalt 6:00 hommikul ning ootasime seda üleval külmetades üle tunni aja. Nahk oli füüsilisest pingutusest märg, seega kui keegi sama trippi hakkab ette võtma, pange kõrva taha soovitus ja võtke kaasa kuivad riided, et üleval vahetada ja kindlasti mingi soe dressikas või tuulekas.

Kirju seltskond ootamas uue päeva sündi

Päikesetõusuks oli meid üleval päis palju, arvan et umbes 70-90 vahel. Päike tõusnud ja jumalik rituaal nähtud hakkasime alla lippama. Allaminek võttis aega ca 1 h. Seejärel ootas meid maitsev hommikusöök külalistemajas, misjärel dušš ja edasisõit Kandy suunas.

Rituaali algus

Olime väsinud ja üritasime autos tukkuda, kuid ega sellest suurt midagui välja ei tulnud. Kandysse sõit ei võtnud ka väga kaua. Nii 3 tunni ümber. Kõigepealt külastasime suurt teevabrikut - Geragama Estate Tea Plantation. Ringkäiku alustasime kohvikust, kus toodi meile kohe tasuta maitsvat teed, mille juurde sai osta kooku (50 Ruupiat tk) ostsime kooki, jõime teed ja jutustasime Donaldiga. Tee oli tõesti maitsev.

Geragama Estate tea Plantation, Kandy

Peatselt uli üks näitsik ja kutsus meid kaasa. Läksime väikese venelaste grupiga. (Vene turiste on kõikjal Sri Lankas väga palju). Meile tutvustati tehast ja räägiti kuidas käib tee tootmine. Giid oli üsna robotilaadne ja rääkis võrdlemisi ilmetult, ilmselgelt oli ta sellest jutustamisest väsinud. Vabrik aga oli tore ja tee kohta oli samuti hariv rohkem teada saata. Ei hakka kõike ümber jutustama, kuid paar tarkusetera panime kõrva taha siiski. Esimene on see, et nii roheline tee kui must tee on tegelikult pärit ühtedelt samadelt põõsastelt. Lihtsalt erinevad lehed ja erinev töötlemine. Teiseks, kunagi ei tasu osta teed, mis on pakendatud kotikestesse. See on kõige ebakvaliteetsem osa teelehtedest. Kottidesse pannakse kokku tolm ja tuhk, mis purutee tootmisest järgi jääb. Seega - tehke omad järeldused...

Värsked teelehed

Juba kuivatatud ja sorteeritud teelehekesed

Ringkäik lõppes, üllatus, üllatus, suures poes, kust sai osta kaasa teed. Kuna me mõlemad teed hea meelega joome, olime lahkelt nõus seda väärt kraami kaasa ostma. Venelased meie ees tõstsid muidugi lati kõrgele oma ostusummadega üle 3000 ja 5000 ruupia. Ostsime 3 pakki teed - ca 2300 ruupiat vist kokku. Ühe hariliku musta ja ühe rohelise ning ühe erilise tee, mida kutsutakse "Silver tips" selle purutee moodustavad vaid väga kvaliteetsed haruldased teelehekesed, mida mõnelt põõsalt ei olegi võimalik leida. Sellest kõrgema kvaliteediga ongi ainult "Gold tips", mis koosneb lehekestest, mis on veel haruldasemad. Ilmselt leiab Google'st selle kohta lisainfot... Kui olime oma ostu ära teinud, läksime tualetti ja saime poolel teel auot juurde taas D-ga kokku. D'l oli käes kilekott, mis oli täis teed, mis oli pakendatud erinevat moodi kui meil. Küsisin talt, et kas ostis ka teed..väitis moka otsast, et jah, ostis naabritele. Meie omaette muigasime, et tegelikult olid need meie ostu pealt lõigatud viljad. Aga ega me talle pahaks ei pannud. Sellised motivatsioonipaketid kindlasti töötavad. Kõigele lisaks olime ju meiegi õnnelikud, sest teetehas oli tõesti tore elamus. Vaikselt olime hakanud ka rohkem autos suhtlema, tundus, et esmane barjäär hakkas mööduma. D jutustas meile Sri Lanka ajaloost ja rääkis ka endast ja oma tegemistest. Ta nimelt on päris heal järjel olev ärimees. Tema all sõidab veel mitmeid autojuhte ning ta ehitab Sigiriya lähedal külalistemaja. Sinna oli meil au ka hiljem minna ning sellest edasi juba mõned lõigud allpool.

Järgmine sihtkoht oli Kandy botaanikaaed. Sissepääs 1100 ruupiat, kuid kindlasti väärt minemist. Igati tore paik, kus palju troopilisi puid üle maailma.

Enim muljet avaldasid javapuud ja nartsisspuu - ilma lehtedeta puu, mille küljes palju kollaseid nartsissiõisi. Seal olid veel hiigellehtede  ning hiigelkookospähklitega palmimuud. Väga kiftid.

Vot sellised pallid...

Java trees

Kuskil pargi tagumises osas jalutas meile vastu hooldajariietuses mees, lehvitas eemalt lehte ja tahtsi meile midagi näidata. Läksime lähemale ja nägime, et tal oli leheküljes skorpion. Küsisime, kas leidis selle pargist - väitis, et ei, dzunglist. Küsis  meilt, kas tahame pilti teha, Anmar juba lõikas lahti, et nuiab raha - mina aga mõtlesin,et teeme siis pilti - tegime pildi ära ja vennal kohe käsi pikalt ees. Arvas, et tema tegu vääris sotat aga meie ei nõustunud. Leidsime talle 30 ruupiat, mille peale ta üsna pettunult ära läks. Jalutasime pargis ca 1,5 tundi. Nägime ka ahve, kes bambusesalus kambaga ringi lippasid ning prügikaste tuuseldasid.

Skorpion

Selline ahv..

Lõunaampsu tegimegi väikses kohalikus kohakeses, kus Anmar sai kanakarrit ja mina viineripirukat. :) Üsna euroopalikku. Mul ikka viskab see riis ja vürtsid suhteliselt kiiresti üle, kuigi alguses mulle umbes nädal aega väga maitseb. Sii on blokk ees ja rohkem ei lähe alla. No ei lähe lihtsalt ja kõik :).

Järgmine peatus, meie endi soovil, oli batikatehas. Nime ei mäeltagi, aga väidetavalt kõik mis nad toodavad, nad müüvad ainult enda kohalikus poes, kuskile mujale ei saada. Tehas oli vabas õhus, küll katuse ja seintega, kuid aknaavad olid täiesti avatud. Nende kliimavöötmes on tõesti võimalik toota ka sellises tootmishoones. Batika on puuvillane kangas, mida töödeldakse ehk värvitakse väga eriliselt. Batikast saavad huvlised taas Google'st juurde lugeda, aga paar asja panen ka sia kirja. Batika värvimisel on abimeesteks mesilasvaha ja parafiin. Selle seguga kaetakse pinnad, millele värvi ei soovita. Hiljem leotatakse parafiinisegu maha. Batika on samuti üks Sri Lanka sümboleid.

Naine piserdab parafiini ja mesilasvaha segu, et tekitada värviline täpiline efekt

Väga professionaalselt oli tootmisalale pandud püsti pisike moelava. Sinna meid giid ka juhatas. Mina läksin lavale ning mulle demonstreeriti minu enda peal erinevaid riideesemeid. Peatselt tuli ka Anmar, kellele pandi selga Sri Lanka meeste rahvusseelik ehk 'sarong', samal ajal kui mind kattis 'sari.'

Sarong ja Sari

Peab tunnistama, et müügitrikk mõjus ning mina oli valmis endale ostma batikast hõlmikut. Pärast paari kümmet minutit poes, oli kaup koos - soodukaga 5000 ruupiat (ehk päris palju) ja ürp oli kotis. Olin miskipärast päris rahul, kuigi kui hiljem Maldiividel omale kleiti vorpima üritasin hakata ei tulnud eriti midagi välja. Ilmselt vilumuse asi.

Kuna me hambatemplisse minna ei soovinud (Tooth Relic Temple in Kandy), oli meil aega lahedalt ning kuna olime vahepeal Donaldiga ületanud igasuguse ebamugavustunde, rääkis ta meile kuidas tal on oma külalistemaja ehitamiseks vaja kastiautot ja kuidas ta on seda kaua aega on otsinud. Ütlesime talle, et meil pole midagi selle vastu kui Mahindra esindusest läbi hüppame. Mahindra oli see auto mida ta otsis (India autotööstus). Esinduses oli auto olemas, kuid hind soolane, aga kuidagi oli temani jõudnud info, et üsna lähedal Matales elab mees, kes müüb sama autot, peaaegu uuena, väga vähe läbisõitnuna. Läksime sinna. Mõistsime, et tegemist peab olema ühe jõukama perekonnaga, kuna nende koduhoov oli väga kena ja hoolitsetud. Katsetasime Mahindrat - istusime ka ise sisse - ning pidime tõdema, et midagi nii kehva kvaliteediga ja ebamugavat polnud ammu kohanud.

Mahindra

Donald näis aga olevat väga õnnelik. Me ei kommenteerinud. Samal ajal kui tema diili teha üritas, rääkisime meie juttu peretütrega. Tüdruk oli 20-aastane ja pidavat just minema ülikooli. PS! Kandy ongi Sri Lanka Tartu ehk ülikoolilinn. Kandy ülikool on väga tunnustatud. Ta tahti minna õppima bioloogiat. Pere naised kutsusid meid sisse, kus me võtsime istet üsna tühjas elutoas. Olukord oli võrdlemisi kohmetu, kuna kõik seisid (ema, vanaema, vanem tütar ja noorem tütar) ja vaatasid meid vaimustunult, aga keegi peale vanema tütre otseselt inglise keelt ei rääkinud. Seega üritasime rääkida, mida sülg suhu tõi. Meenus Chamara jutt kohalikest noortest, kus mehel võib olla vahekordi nii palju kui ta tahab, aga naine ei tohi enne abielu vahekorda astuda. Jõukamatae perekondade isad annavad oma lastele tänapäeval kõrghariduse ning ei nõua neilt noorelt abiellumist. Tüdruk kuulas põnevusega meie reisidest, mille kohta ta ise päris ning tõdes, et nende jaoks on reisimine väga keeruline. Peavad nad ju taotlema viisat igale poole minemiseks. Samuti ei usu ma, et noor 20-aastane tütarlaps ilma abikaasata üldse tohiks välismaale reisida...Samas, kes teab. Andsin tüdrukule oma facebook'i ja peatselt ta mulle sinna ka tervitused saatis. Igati meeldiv kokkupõrge kohalikega.

Mina ei ole pikk, nemad on lihtsalt lühikesed! :)

D-l oli diil koos ja ta oli väga õnnelik. Soovis meiega tähistada. Seetõttu sõitsime kohalikku poodi, kust ta lubas osta pudeli head viskit (Arrack), et siis õhtul autoliigud teha. Me nõustusime. Seejärel alustasime teekonda Sigiriya suunas. Sigiriya oli esimene ja kõige tähtsam vaatamisväärsus, mida mina Sri Lankal näha tahtsin. Õhtuhämaruses jõudsime külalistemajja Ancient Villas kohe Sigiriya lähedal. Pärast kiiret värskendust läksime kolmekesi külalistemaja väliterrassile. Donald oli ära rääkinud, et võtab oma alkoholi. Tellisime söögi, jõime pisut viskit ja ajasime tükk aega juttu. Viimaks kukkusime reisist väsinuna oma hotellivoodisse, et hommikul Sigiriya otsa trampida.

Sigiriya on suur vulkaanilise päritoluga kaljukogum keskmaal. Sigiriya kindlus koosneb suurtest veebasseinidest, mis algavad juba kaljust üsna eemalt, kalkukindlusest ja basseinidest, mis on rajatud kindluse tippi. Kogu kompleks on väidetavalt ehitatud AD 477 – 495. Kalju kõrgus merepinnast ca 370 m. (PS! säärelihased Adam's Peak'lt andsid endiselt mõnusalt tunda). Seda peetakse üheks kaasaegseks maailmaimeks.

Sigiriya

Sissepääs Sigiriyasse maksab 30 USD ning sissepääsu juures üritavad end igal sammul sulle kaela määrida giidid. Donald juhendas meid eelnevalt, et kui me kedagi ei taha, siis ei tohi välja teha ja kõik. Neid abistajaid aga leidus igal sammul. Kindluse otse ronimine oli palaval päeval paras katsusmus ning iga trepi või kõrgenduse juures leidus kohalik, kes üritas kätt abiks pakkuda või ennast sulle kaasa haakida. Muidugi tahavad nad pärast sult raha. Me otsustasime ilma abita hakkama saada, seega möödusime neist üsna külmalt ja abi vastu ei võtnud. Esimesed vaatamisväärsused olid kaljukoopas asuvad koopamaalid - frescod naistest. Mõned uskumused väidavad, et need olid kunagise kuninga haareminaised, samas teised väidavad, et need olid lihtsalt kindluses elavad ja töötavad naised. Naised nägid igaljuhul välja väga head :)

Frescod Sigiriya kaljukindlusest

Ka vaated kaljukogumilt olid võimsad nii ühele kui teisele poole. Enne tiputreppi on kivist välja tahutud lõvikäpad, mille vahelt lähevad trepiastmed tippu. Kõige kõrgemal üleval platool on taas basseinid, kus ilmselt on olnud mingid veeaiad vms. Hämmastav, mida inimesed on ikka ajaloos teinud. Kellel vähegi võimalik, minge kindlasti!

Lion Rock

Sigiriya otsas platool, mis on täis endiseid veeaedasid.

Pärast kaljukülastust viis Donald meid oma ehitusplatsile. Tore oli näha kohalikku ehitustööd. Näiteks segu ei tehtud enne valmis, vaid valati liiv vundamendiauku, siis segu ja siis vesi peale. Siis segati labidatega sealsamas.

Tulevane "Melrose Villas"

Ehitajad töötasid ilma elektrita. Peamaja ehk see kus Donald oma perega ja tema investorist sõber Itaaliast peatuma hakkavad oli juba peaaegu valmis. Koha nimeks saab Melrose Villas. Ilmselt mõne aja pärast peaks internetimaastikult selle nime järgi juba midagi üles leidma. Selles suhtes oli tema maalapi asukoht hea, et sealt paistis suur kivi ise kätte. Näiteks Ancient Villas juurde polnud midagi näha. Donald plaanib teha ka puumaja ehk kõigi mugavustega ööbimiskohta puu otsa. Meile igatahes lubas tasuta ööbimise, kui järgmine kord sinnakanti sattuma peaksime. Hea teada! :)

Võtsime suuna tagasi Colombo poole. Plaanis oli külastada veel kahte kohta. Mõnda Herb&Spice garden'it ja Dambulla koopatemplit... Sattusime mingisse riiklikus omandis olevasse ravimtaimeaeda. Sõbralik lokipea tervitas meid juba parklas ja viis meid ringkäigule. Ta tutvustas erinevaid taimi ja nende imeomadusi. Iga taime juurde oli valmis pandud potsik või pulbripütt, mida sai koha peal proovida või nuusutada. Anmarile määriti jala peal looduslikku karvaeemalduskreemi. (kahjuks on mul praeguseks hetkeks meelest läinud, mis taim see oli). Lõhnas nagu poes müüdavad karvakreemid ning karvad igatahes 3x3cm ruudukeselt Anmari jalalt eemaldatud said.

Karvaeemaldus in process..

Mulle määriti aga näkku imelist mandlikreemi, mis peaks 10 aastat noorendama. Naeruga mõtlesime, et Anmar võidakse eksikombel vangi viia - vaadatakse et käib 15-aastasega ringi. See on ju alles paragrahvi all :) Kuningkookospähkliõli pidi juuksed kasvama panema jne. Nägime ka valget pisikest ananassi ja saime 10-minutlise näidismassaazi mingite üldtoniseerivate õlidega. Massaaz oli igatahes väga mõnus, arvestades meie viimaste päevade mäkkeronimisi...

Haruldane pisike valge ananass

Ringkäik lõppes, nagu ikka, poes, kus hinnad olid megad. See kuningkookospähkliõli maksis üle 100 dollari, karvaeemaldus mingi 30 dollarit. Need olid muidugi esmased hinnad. Ma üritasin kaubelda kahte mandlikreemipotskut 2500 ruupiaga, kuid nad ei olnud selle hinnaga kuidagi nõus. Lahkusime tühjade kätega. Enne parklasse minekut, andis giid mõista, et ootab tippi. Küsis sedasi kenasti, et kuidas me temaga muidu rahule jäime, tema keele ja teadmistega. Ütlesime, et kõik OK ja saime kohe aru, et ahjaa..see koht... muidugi...Sri Lanka ju! :)

Dambulla, asub Matale provintsis. Seal samas, kust me Donaldile Mahindra ostsime. Dambulla koopatempel on ses suhtes võimas vaatepilt, et ilmselt on raske leida maailmas kohta, kus on nii palju Buddha kujukesi. Neid on nii palju, väiksemaid, suuremaid, istuvaid, lamavaid jne. Ära peab mainima ka selle, et koopatemplisse pääsemiseks peab taas üksjagu maad mäkke ronima. oi me kirusime, sest jalad olid ikka jube läbi (Adam, Sigiriya..oioioi). Nagu ikka - naised õlad kaetud ja jalad ka vähemalt põlvedeni. Vahetult enne piletikontrolli on keegi ärigeenius üles seadnud mõnikümmend riiulit ning väidab end olevat "Shoe caretaker". Ärge laske endale pada ajada. Nad üritavad väita, et peate oma jalanõud sinna jätma. Isegi seljakotti panemine pole lubatud. Ja kui te seda tema nähes teete, siis nad näitavad oma solvumist ja pahameelt teile kenasti välja. Soovitan neist lihtsalt mööda kõndida, sest seal kohas tegelikult ei ole üldse vaja jalanõusid veel ära võtta. Kuumal päeval on tulisel kivil paljajalu päris valus kõndida. Igatahes kingahoid maksis 25 ruupiat. Pole just palju, aga meil oli juba tropp ette tekkinud sellest, et igal sammul keegi tahab sind tüssata või sult raha välja pressida. Templis ei kulu üle tunni aja. Seal on 3 saali, kõik hämarad ja suhteliselt sarnased - ainult paksult Buddha kujusid täis. Templite juures leidub palju kerjuseid, kuigi peab mainima, et üleüldiselt väga palju me kerjuseid ei kohanudki. Õnneks.

 Dambulla Cave Temple

Kuna aeg sundis takka - kätte oli jõudnud 26. jaanuar ja meil olid õhtused lennupiletid Maldiivide pealinna Malé'sse võtsimegi suuna Colombo poole. Donald oli eelmisel õhtul viskiklaasi taga lubanud meid homme kodusele kiirele õhtusöögile kutsuda. Tegimegi tema kodus kiire peatuse. Enne seda aga ostsime teeäärsest putkast punaseid banaane. Need peaks olema nagu tavaliste banaanide kõrgem klass. Maitsesid väga hästi, kuid üsna sarnaselt tavalistele banaanidele.

Punased banaanid

Donaldi pere elab Negombos, katoliiklaste rajoonis, kenas suures valges majas. Alumisel korrusel nende endi eluruumid ning ülemisel korrusel 2 magamistuba, vannituba ja väike elutuba välja rentimiseks. Käisime dušš'i all, mis jube hästi sobis väsitava päeva lõpetamiseks enne lendu ja sõime kodust kanakarrit. Jätsime Donaldi perega hüvasti (tal on 2 poega) ja suundusime lennujaama poole, et samal õhtul juba tervitada kõikide honeymooner'ite paradiisikeskust - Maldiivide pealinna Malé't.

Donaldi perekond (v.a keskmine punapõsk) Negombost

Me jäime oma Sri Lanka reisiga väga rahule ning julgeme seda sihtkohta soovitada ka teistele reisuhuvilistele. Sellel maal on piisavalt palju pakkuda nii kultuuri- ja ajaloohuvilistele kui ka looduse ja rannapuhkuse otsijatele.

Siia ka Donaldi kontaktid korra veel:
Mobile. 0094 777 492 407
donaldrohitha@yahoo.com

PS! Vabandan võimalike kirjavigade eest - praegusel hetkel on tekst veel toimetamata.

Teevi