Mmmmm..... Maldiivid
26.01 lendasime Colombost Male’sse. Lennufirmaks teine 5* lennufirma, FlyEmirates, ja sel korral oli vahet tõesti märgata. Minule avaldas enim muljet äriklass, kuid lennukil oli veel ka First Class ja mingi First First Class veel. Igatahes ruumi oli lahedalt, suured telekad jne. Economy oli ka parim senistest lennufirmadest. (FlyEmirates lennupileti hind edasi-tagasi CMB-MLE ca 160 EUR, lennu kestus ca 1 tund 15 min). Muuseas, kapten oli naine – esimest korda, vähemalt minu mäletamist mööda. Vahetult enne väljalendu Colombost olime Donaldi juures Negombos pesus käinud ja õhtusööki söönud. Ei tea kas tingitud kodusest vürtsikast Chicken Curry’st või mingist muust päeva jooksul söödud toidust, aga minul oli olemine väga hõre. .
Male’ Ibrahim Nasir’i lennujaama jõudsime umbes 22.30. Male lennujaama lennurada on üks lühemaid maailmas ja lennujaam asub pealinnast endast eemal, hoopis teisel saarel. Lennujaamast läksime paadiga (1 USD/nase) pealinna ja siis algas tsirkus. Meie ööbimiskohaks pidi olema Kaani Lodge külalistemaja, aadressiga Kaani Goalhi. Kuna me polnud väga suurt ettevalmistust teinud, siis ei teadnud me, kus see asub. Teadsime vaid, et lennujaamale väga lähedal, umbes 6 km. Hakkasime siis inimestelt küsima, kuid meie üllatuseks, esimesed vastajad ei teadnud sellest kohast midagi. Ei teadnud isegi nimetatud tänavat. Hüppasime sisse ka ühte suuremasse hotelli, kus oldi väga abivalmid ja anti kaart ja isegi helistati sinna Kaanisse, aga nad ei saanud vist juhistest päris täpselt aru ja seega me sealt palju abi ei saanud. Vahepeal jõudis Anmar käia küsimas ühest kohalikust poest juhiseid ning kuna mul kõht endiselt valutas, palusin tal osta vett. Anmar näitas poodnikule 1 USD ja küsis millise vee ta selle eest saab. Poodnik pistis talle pihku 5-liitrise kanku ja kuna A’l oli närv üsna must ei viitsinud ta hakata seda ümber vahetama. Pakkisimegi siis veel 5-l veekanku ka oma kohvrisse ja võtsime suuna eeldatava hotelli poole. Tuiasime veel pisut aega edasi-tagasi, kuni lõpuks üks mööduja teadis ja meile enam-vähem täpse juhise andis. Kokku seiklesime umbes tund aega. See vee ostmine tegi minule aga nii palju nalja, et olemine läks hoolimata kõhukrampidest igatahes pisut rõõmsamaks.
Vaade Male lennujaamast
Kaani Lodge asub küll paaditerminaalidele üsna lähedal, kuid siiski ühes väga suvalises kõrvaltänavas ja on väga suvaline koht. Teenindajad olid suht aeglased ja saamatud ning kõigele lisaks ei olnud nad meie Resortist mingit informatsiooni saanud. (Paar päeva varem leppisime Biyadhoo Island Resorti esindajaga telefoni teel kokku, et nad saadavad meie paaditerminaali numbri ja esimese väljumisaja hotelli). Tuba aga oli päris OK - vähemalt AC ja suur voodi (hind koos hommikusöögi ja maksudega – Maldiividel on vaja maksta Bed Tax’i – 57 EUR). Öösel helistasime veel Resorti ja saime info, et esimene väljumine saarele on 14:45. See meid eriti ei rõõmustanud, sest see tähendas ju põhimõtteliselt ühe päeva raiskuminemist.
Olgem ausad Male’s endas ei ole midagi teha! Otsustasime siiski varem ärgata ja hommikul uuesti helistada, kuid hommik ei olnud targem ja ei toonud paremat informatsiooni. Küll aga tõi hommik Anmarile sünnipäeva, mis on ikkagi ju tore päev. Palju õnne kallis!
Kaani Golahi - minu taga Kaani Lodge
Läksime jalutama. Kõndisime sadamas ja vaatasime imelist vett. No see vesi on seal ikka tõesti müstiline. Nagu basseinivesi. Nii helesinine ja ilus. Natuke palju oli vees küll prügi, kuid eks mõningane reostus on pealinnadele omane. Käisime kohalikul köögi- ja puuviljaturul, vaatasime kalasadamat ja käisime ka kalamarketis. Sõime hommikust mere kaldal terrassil ja nautisime kaunist ilma. Oleks tahtnud võtta ühed külmad õlled, aga Male’s ei ole lubatud müüa alkoholi mitte kuskil. Samuti ei ole seda lubatud maale tuua.
Kalaspetsialistid Male kalaturul
Lõuna paiku sättisime end oma kohvritega tagasi lennujaama, kust pidi minema meie transfeer Biyadhoo saarele. Olgem ausad, olime tegelikult ikka väga pettunud selles organiseerimises ja lennujaamas istuv meie hotelli kontakt sai ka meie pettumust tunda. 15.00 paiku tuli teade, et paat on kohal ja meid juhatati paati. Meiega koos veel 1 Iirimaa turist (kelle lennuk saabus 14:45 ja kes ootas transfeeri umbes-täpselt 5 minutit – õnnelik inimene) ja 2 hotelli töötajat. Sõit Biyadhoosse võttis aega 40 minutit ning saar näeb eemalt välja nagu üks suur taimestikupuhmas. Esmaspilgul olin juba ehmunud, et randa polegi, aga õnneks oli valge liivaga rannariba teisel kaldal...
Meie saar pealtvaates
Meid tervitati värskendavate niiskete käterätikukestega, millele järgnesid kookosmahla kokteilid pähklikoore sees. Mänedzer, kes nägi välja nagu libe pugejas, tõi registreerumiskaartid, misjärel me talle oma loo ära kurtsime. Lubas uurida asja ja meile hiljem teada anda. Etteruttavalt mainin ära, et tulemus ei olnud midagi sellist, mida ootasime. Saar oli kena – ilusad väiksed riisutud liivarajad ja lopsakas dzunglitaimestik ümber. Sellest olime juba teadlikud, et see saar on väliselt pisut vähem maniküüritud kui enamik teisi ning tegelikult see oligi päris tore.
Pakipoiss juhatas meid mingi kahekordse hoone juurde, kus pidavat olema meie tuba. Meie aga olime enda arvates bookinud ranna bangalo – järjekordne müügitrikk. Nemad nimetavad bangaloks suurt kahekordset hoonet, kus küll igal-ühel on väljast oma sissepääs ja terrass või rõdu aga no bangalo see päris kindlasti pole. Surusime pettumuse maha, võtsime minibaarist 2 õlut ja läksime terrassile. Veepiirini oli toast 15 meetrit.
Asusime saare idakaldal. Idakaldal asub ka Arrival jetty, kuhu tulevad kõik paadid, 3 „bangalo“ kompleksi, reception ja dive centre. Idakaldal on sellised pisikesed liivasopid suurte puude ja põõsaste vahel, kus on mõnus vilus istuda ja raamatu lugeda jms. Idakalda riffil leidus ka rohkem kalu ning seal oli tunduvalt vaiksme. Läksimegi kohe vette ujuma ja snorgeldama. Juba väga kaldal on näha paljusid erinevaid suuremaid ja väiksemaid, kirjumaid ja vähem kirjumaid mereelukaid. Olime vaimustunud. Hoolimata sellest, et idakallas oli omamoodi tore, eelistan mina siiski suuremat rannariba, kus päev otsa päike paistaks ning me läksime vastuvõttu sooviga kolida ümber läänekaldale. Järgmisel päeval ka seda tegime, kuid kahjuks ei saanud siis esimese korruse tuba. Küll aga oli otsus selles mõttes õige, et olime oma rannale tunduvalt lähemalt ja oli mugavam liigelda ranna-toa-baari-restorani vahel. Läänekaldal asub samuti 3 „bangalo“ kompleksi, watersport centre ja baar. Restoran asub enam-vähem saare keskosas.
Läänerannikul on suurem rand ja pikem rifipealne (ma ei leidnud õiget sõna selle jaoks) ülihelesinise veega. Lääneranniku rifil oli aga pisut vähem kalu, kuigi rifi põhjapoolsemas osas õnnestus meil snorgeldades vees näha päris suurt Eagle Ray’d ja põhjas ka suurt haid.
Väiksemaid Black Tip Reef Shark’e, kes pisikestesse kalaparvedesse lõunasöögile tulid, nägime soojas kaldavees igapäevaselt. Snorgeldada oli Biyadhoos väga tore. Riff on väga ilus, kuigi Punase mere rifid on värvilisemad. Algne plaan oli seal ka sukelduda, aga kuna sukeldumine oli liiga kallis (vist 80 USD) ja sukeldujad nägid sama pilti mida meie snorgeldades, siis sellest siiski loobusime. Snorgeldamisevarustuse aga rentisime endale 3-ks päevaks (5 USD päev) ja see läks ka igati asja ette.
Pakipoiss juhatas meid mingi kahekordse hoone juurde, kus pidavat olema meie tuba. Meie aga olime enda arvates bookinud ranna bangalo – järjekordne müügitrikk. Nemad nimetavad bangaloks suurt kahekordset hoonet, kus küll igal-ühel on väljast oma sissepääs ja terrass või rõdu aga no bangalo see päris kindlasti pole. Surusime pettumuse maha, võtsime minibaarist 2 õlut ja läksime terrassile. Veepiirini oli toast 15 meetrit.
Idakallas...
Restoran
Rannabaar
Läänerannik
Põhjarannik
Black Tip Reef Shark
Saarele saab mööda hoolitsetud teeradu kõndides tiiru peale teha ca 10-15 minutiga, kui aga teerajakeselt kõrvale põigata, siis võib leida ennast töötajate valdustest. Saare kuurorti tööliskond on kõik pagendatud saare keskossa. Eksisimegi kohe alguses sinna ära ja nägime hoopis teist pilti, kui saare ääreosades, kus turistid liiguvad. Töötajad elavad väikestes uberikes kõik kambakesi koos, nende teerajad on riisumata ja nende kuivanud palmilehed lõikamata, küll aga olid neil suured palliväljakud ja isegi mingi paaditöökoda. Eks nemadki peavad kuskil elama. Keskosas paiknes ka suur generaator, mis saart elektriga varustas. Kõik Maldiivide saared peaks toimima generaatoriga. Õnneks meie elamu juurde generaatori mürin eriti ei kuuldunud, kuid lugesin, et on saari, kus generaator suudab paradiisitunde täielikult ära rikkuda.
Saarel oli üks baar ja üks restoran. Võib öelda, et täiesti piisav nii pisikese saare kohta. Teenindajad olid meeldivad, väga tähelepanelikud ja toimekad. Elu saarel möödub muretult,raha ei pea kaasas kandma – kõik asjad lisad oma toa arvele ja lihtsalt pärast maksad. Meil oli Full Board pakkett ehk 3 söögikorraga aga ilma jookideta. Läksime oma esimesele õhtusöögile – Anmari sünnipäevaõhtusöögile. Minul oli endiselt kõht korrast ära ja sõin suures hirmus väga vähe. Toiduvalik aga oli igati tore. Alati leidus kana ja kala, sai valida pasta ja riisi vahel, mõnel korral ka siga ja lammast, aga siga sealkandis ikka teha ei osata. Sama kogemus ka Sri Lankalt. Puuviljavalik ehk oleks võinud suurem olla, kuid üldiselt jäime toiduvalikuga rahule. Maldiividel peab arvestama sellega, et 10% service fee + 6 % government tax tuleb alati kõigele juurde ja kuigi 10% tipi arvestatakse sisse, ootavad kõik teenindajalt sult ikkagi veel tippi. Hämmastav ikka küll – käi ringi nagu rahalehm J . Kombeks aga on enda restoraniteenindajat ja toakoristajat tippida ühe korra oma külastuse lõpus siis pisut suurema summaga ehk kõikide päevade eest kokku. Kokad käisid alati buffee valiku juures ringi, üritasid kõigiga suhelda ja pakkuda juurde erinevaid toite. Kokk oli väga naljakas – selline pisike rõõmus punn. Kui olime praega lõpetanud, toodi meile lauda sünnipäevatort, kuhu oli peale kirjutatud Anmari nimi ja ka küünal. Tore žest – pole midagi öelda. Tagasi tuppa minnes, leidsime eest kaunistatud voodi, kuhu oli puulehtedega kirjutatud „Happy B-day“ ja punase veini. Kuna minu olukord oli üsna kehva, otsustasime veinijoomise siiski järgmisele õhtule lükata.
Järgmised 3 ja pool päeva möödusid päikese ja lummava vee uimas. Sõime, jõime, päevitasime, lugesime, ujusime, jalutasime, snorgeldasime, mängisime kaarte jne. Magama läksime suht vara, sest nagu juba teada on, siis puhkusel tuleb uni peale palju varem kui tavarutiinis olles. Põnev oli näha Eesti ümbermaailmarändureid „Tätvere’t“ – uskumatu, et tuhandest Maldiivi saarest, sõitis nende Nordea lähedalt mööda just meie saarekesest ning kõigele lisaks jäi veel sinna reidile. Mina neid ei märganudki, aga Anmar nägi ja jooksime ka kohe sillale ja hüüdsime neid, aga kuna nad sõitsid mootoriga ei olnud meid kuulda. Rentisime kanuu (15 USD/tund) ja sõitsime Nordea juurde.
Esmaspilgul tundus, et katamaraan on täitsa tühi, aga siis märkasime üht vahetusmeeskonnaliiget – mingit tüdrukut – kes meile üsna ükskõikselt tere ütles. Lähemale sõites tõstis pea ka laevakokk Raul, kes meie külastuse üle ehk kõige suuremat huvi välja näitas. Rääkis, et nad ootavad raudlaeva, et viimase pardal ületada maailma kõige ohtlikumad mereteed, kus ohuks Somaalia piraadid. Teised kõik olid ümberringi snorgeldamas ning kuna lähedal paistis pisike liivariba, siis otsustasime sinna sõuda, et mõned pildid teha. Tee peal möödusime Marko Matverest, kes parasjagu kala püüdis ning kellel üks kalake juba ka harpuuni otsas oli. Kuna rifil kalapüüdmine onkeelatud siis oli ta esmalt pisut kohkunud, et kes need nii sihikindlalt tema suunas sõuavad – ehk on mingid korrapidajad. Vestlus oli põgus ning liikusime edasi liivaribale.
Tegime pilte ja sõudsime mõne aja pärast Nordea tiiruga oma saarele tagasi. Alusest möödudes oli kuskilt välja ilmunud ka Tätte, kes üsna loiult tekil istus ja suitsetad – soovisime neile kena reisi jätku ja sõitsime tagasi oma saarele. Pidime tunnistama, et reisiseltskond oli üsna morn ja tujutu – ei tea, kas tuju oli kadunud pikast raudlaeva ootamisest ja Sri Lanka ja Maldiivide vahel tiirutamisest, probleemidest meeskonnaliikmete endi vahel või hoopis üleüldisest reisiväsimusest, aga kuidagi õnnetud nad oma olemuselt olid.
Nordea
Tegime pilte ja sõudsime mõne aja pärast Nordea tiiruga oma saarele tagasi. Alusest möödudes oli kuskilt välja ilmunud ka Tätte, kes üsna loiult tekil istus ja suitsetad – soovisime neile kena reisi jätku ja sõitsime tagasi oma saarele. Pidime tunnistama, et reisiseltskond oli üsna morn ja tujutu – ei tea, kas tuju oli kadunud pikast raudlaeva ootamisest ja Sri Lanka ja Maldiivide vahel tiirutamisest, probleemidest meeskonnaliikmete endi vahel või hoopis üleüldisest reisiväsimusest, aga kuidagi õnnetud nad oma olemuselt olid.
Päevad saarel möödusid väga rahulikult, täielikul puhkuselainel – Maldiividelt võib kindlasti leida killukese paradiisist, kus vesi on helesinine, mõnus ja soe; kus päike paitab ja paistab enam-vähem alati! Snorgeldajate ja sukeldujate jaoks on see kindlasti maailma üks parimaid paiku, rääkimata ponnistustest mida seal tehakse, et turistid rahul oleksid. Ja enamasti nad ongi! Kokkuvõttes olime meiegi ja ma tahan sinna kindlasti veel kunagi tagasi minna, kuigi see pilt sellest müstiliselt sinisest veest on minu mälestustesse küll alatiseks süübinud.
Paradiis
Tarkuseteri:
Kui on valida kallima toa vahel odavamas kuurortis ja odavama toa vahel kallimas kuurortis, siis valida tuleks ikkagi kallim kuurort. Toas käid nagunii ainult magamas, aga muud hüved kehtivad kõigile ühtemoodi, oled sa kallimast toast või odavamast.
Kes tahab Maldiive näha, aga ei taha minna ühte kuurortisse (kõik Resort’id on ikkagi väga kallid Maldiividel) siis on võimalik minna ka lihtsalt Male’sse, kus saab soodsalt ööbida ning kust saab teha väljasõite erinevatele saartele ja riffidele. Ilmselt ka klaaspõhjaga paadid ja kõik muu selline. Seal peaks olema võimalik ka mingit e gruppidega ühineda, et soodsamalt saada – näiteks meie kohtasime Male tänavatel tüdrukutepunti, kes otsisid kaaslasi, et mingile lähedalasuvale saarel sõita.
Suveniirid olid kõige kallimad lennujaamas. Isegi meie hotellis olid odavamad. Küll, aga kui on aega võib minna Male suveniiripoodidesse (kas seal kehtib kohustus tingida, kuigi kohalikud ei ole väga andekad kauplejad ja tegelikult on neil suht savi, kas nad müüvad midagi või mitte), kus on valikut väga palju ja hinnad soodsamad, kuid siiski tasub olla ettevaatlik.
