Chongqing, Hiina 07.03-10.03.2013

Bali 23.02-07.03.2013

Bali - tuhande templi maa...

Suvel 2012 ostsime Finnairi kampaania raames (Tallinn-Chongqing 199 EUR + 5000 punkti) piletid Hiina, Chongqing'i nimelisse megalinna. Juba kohe teadsime, et seal me pikemalt ei peatu ning pärast teatavat aega planeerimist otsustasime ära käia Balil. Esimene sihtkoht, mille kohta liikus nii palju vastakaid arvamusi. Palju inimesi, kellele üldse ei meeldi, samas palju, kellele väga meeldib... no võta siis näpust, aga oma silm on ju kuningas ja seda ta on tõesti...

Chongqingist saime Balile Singapore Airlines'ga, ümberistumisega Singapuris ning lennupiletite kogumaksumus ca 650 EUR/nägu round-trip. Maandusime õhtul ca 22.00 ning meid tervitas tohutu niiskus ja soojus. Lennujaamas kees vilgas elu - kaupmehed, taksojuhid, niisama huvilised jne. Meil oli ette ära broneeritud esimene majutus - Villa Margaret (Villa Bidadari) Nusa Duas, võrdlemisi kalju ääres ja üsna eraldatud. Villa autod ootasid meid lennujaamas - reisiseltskond oli päris suur 13 täiskasvanut + üks 4-kuune beebi (Teevi, Anmar, Joss, Berit, Heilo, Siret + Sara, Jaanus, Anne-Ly, Romet, Kristel, Martti, Ketlin ja Peng). Lennujaamast Nusa Duasse, oma villa juurde sõitsime ca 40 min. Villas ootasid meid väga abivalmis perenaine Rida ja abimeeskond. Villa oli väga suur ja armas - nii suuri villasid oli pakkuda üsna vähe ning see oli ka eriti mõistliku hinnaga (3 ööd ja lennujaama transfeerid = 2352,25 USD). Olime eelnevalt välja loosinud toad, seega tormijooksu ei tulnud ja kõik oli rahul. Villas oli suur infinity pool ja mõnus chillimisala basseini ümber. Hüppasimegi kohe basseini ja nautisime pärast pikki lennusõite külma õlut. (www.balivillapoint.com; christophe@balivillapoint.com)

Villa Margaret, ehk Villa Bidadari (7 tuba) Nusa Duas (www.balivillapoint.com)

Veebruarikuu Balil võib olla väga vihmane, aga samas juba ka üsna kuiv. Seda arvestatakse veel märjaks hooajaks (wet season) aga tegelikult on see nö üleminekuperiood. Ilm meie tripi vältel oli valdavalt vines, kergelt pilvine, samas temperatuuride poolest väga soe. Esimesel päeval asusimegi basseini ümber pilve-tagust päikest nautima. Keegi kreemi ei pannud, osad (k.a mina) panime isegi võimendajat peale :) Õhtuks olid kõik korralikult päikest saanud! Bali päike oli selles suhtes üks võimsamaid ja veidramaid, mida olen kohanud. Kuidagi eriti agressiivne. Harva juhtub seda, et täiskasvanud panevad endale faktoriga 60 kreemi peale. Balil tegime seda vist kõik. 

Ööbisime villas kõigest 3 ööd, kuna olime pisut skeptilised, et ehk villa ei vasta meie ootustele. Villa küll vastas meie ootustele ja oli väga mõnus, kuid selleks et oma sõpruskonnaga villas chillida võib sõita ka lähemale Hispaaniasse või Itaaliasse. Kui juba nii kaugel kui Balil, siis tuleb ikka tõelist Balit ka uudistada. Küll aga oli väike villapuhkus mõnusaks sissejuhatuseks ning alguseks meie reisile. Rida organiseeris meile rollerid ning osa seltskonnast kasutas villa varustusse kuuluvat bussi koos juhiga. Uudistasime Nusa Dua't, tutvusime kohaliku elu ja ümbrusega, tegime poetiire jne. Kõigepealt läksime kaema kõige lähemat kohalikku randa - Pandawa Beach ehk Pandawa Pantai. Tegemist väga loodusliku rannaga. Kohalikud olid üles pannud väikese müügiputka, vee ääres korjati vetikaid, mida rannal kuivatati - ilmselgelt söögiks ja turiste väga ei paistnudki. Iseenesest oli ilus koht ja peab ära mainima ka et tasuline. Putka oli tee ääres ja pidime välja käima sümboolse summa. Tee oli üsna värskelt ehitatud ning kaljude sisse oli uuristatud augukesed Hindu jumalate kujudele. Kindlasti mitte ei ole Pandawa Beach üks neist randadest, mis on paradiisihõngulistel postkaartidel.

Pandawa Pantai

Lühidalt ka Nusa Dua piirkonnast. Nusa Dua asub Bukiti poolsaarel (Bukiti poolsaar on Bali saare lõunapoolne ots ning Bukiti alguseks loetakse Jimbarani piirkonda. Poolsaarel on ülejäänud Balist väga erinev loodus. Oluliselt kuivem, põuasem ja kivisem.). Nusa Dua piirkond on üles ehitatud mõeldes turistidele. See on steriilne, kaunite kujude ning lilledega kaetud ringristmikege paik, kus kohalikke juba niisama ringi uitamas ei näe. Pärast 2002 aasta terroriakti, on Nusa Dua suletud piirkond, kus tõkkepuu alt pääsevadki läbi ainult turistid ning turiste vedavad sõidukid. Luksushotellid, restoranid, kauplused, golfimaastikud jne - ongi Nusa Dua. Poodi viis meie autojuht suurde kaubanduskeskusesse Bali Collection. Käisime seal 2 korda poes varusid täiendamas, kuid sööma sinna kordagi ei jäänud. Tahtsime ikka midagi rohkem balilikumat. Esimene restoran, kus keha kinnitasime oli Iiga Warung ja see asus otsapidi juba Jimbaranis. Koht oli ikkagi turistikas, aga pisut vähem kui Bali Collectionis olevad kohad ning toit oli maitsev. Bali restoranides pakutakse hästi palju steiki - mõjutused rohketest Austraalia turistidest.

Õnneks ei pea just väga tihti maksma rohkem kui 2-miljonilist toiduarvet.

Olime eelnevalt planeerinud, et järgmiseks peatuspaigaks pärast villat Nusa Duas, saab saar nimega Gili Trawangan (GT) ning hotell nimega Vila Ombak. Gili saari on kokku 3, Trawangan neist kõige suurem (siiski väga pisike), Gili Meno ning Gili Air. Need asuvad Bali Ja Lomboki vahel, Lombokile üsna lähedal. Kuulsad on need saared oma looduslike randade poolest, Trawangan ka pidude ja vabameelsuse poolest, Air ja Meno aga rahulikud ja lihtsad. Ühelgi saarel ei ole mootorsõidukeid, ainult jalgrattad ja hobukaarikud (ehk cidomod). Esialgsete plaanide kohaselt, pidime minema GT-le paadiga. (Balilt lähevad saartele kiirpaadid ja nn aeglased paadid erinevatest sadamatest idarannikult, kiirpaadid on üsna kallid ca 60-80 EUR ots pp ja mõeldud turistidele, kohalikud aga sõidavad aeglaste paatidega, mis on väga odavad, kuid sõiduaeg on ca 8 h.) Sõit Balilt GT'le võib olla väga kole, sest vahepealset veeteed raputavad erinevad hoovused ning lainetus on alati olemas. Mina kui 3-sekundiga-merehaige oli pisut juba ette mures.  Igal juhul läksime päev enne planeeritavat ärasõitu villast rolleritega Kutasse (mis iseenesest ei ole väga hea mõte, sest rolleritega 1,5 h tundi sinna sõita pluss teine sama aeg tagasi võib olla üsna tüütu :)) Kutas on turismipunkte ja infolaudu väga palju (kutast veel hiljem). Läksimegi neist esimesse ning saime info, et kiirpaadid ilma tõttu välja ei lähe. Esimest sõitu planeeritakse alles 28.02, kuid meie bronn GT-l hakkas juba 27.02. Kiirpaadifirmasid on seal väga palju ning kuna see igasugune info seoses nende paatide ja sadamatega tundub olevat väga muutlik, siis ei hakka migneid fakte siin välja käima. Lihtsalt soovitus sama retke ettevõtjatele: ärge olege milleski kindlad!
Turismiputka poiss oli väga sõbralik ja abivalmis, kuid ei käinud välja varuplaani sõita lennukiga Lombokisse ja Lombokist paadiga GT'le. Selle idee oli välja käinud teistele, kes meist villasse jäid. Rida korraldas ära kõik - sõidu villast lennujaama, lennupiletid Lombokile (lennufirmaks Merpati), autod koos juhtidega Lombokilt lähedalasuvasse paadisadamsse (loe: sild tee ääres) ning paadisõidu GT-le.

 Jõudsime kenasti 27.02 hilisõhtul GT'le. Lennuk, mis meid viis Balilt Lombokile oli muidugi eriline kökats ja värsises ja kolises pidevalt nii, et isegi suuremad mehed meie seast end istmesse surusid. Kokku läks see kõik ca 70 EUR nägu, mis siis igati võrreldav kiirpaadi sõiduga. Ka ajaliselt nii enam-vähem võrdne trip. Viimasel päeval villas käisime vaatamas ka Karma Kandara megaresorti, mis asus väga lähedal meie peatuspaigale. Internetis tehtud otsingute põhjal teadsime et seal on nn hidden beach. Selleks, et alla kaljudevahelisse rannasoppi pääseda, ehitati sinna lift/elevaator mis viib kalju otsast sind alla randa. Selleks pead ostma pileti Nammos Beach Club'i ning kuna ilm oli väga tuuline siis me sinna trügima ei hakanud. Resort ise aga oli väga maaliline. Soovitan!
Õhtusöögid tellisime villapersonalilt. Suured mehed suurushullustuses tellisisd 10 kg liha ning palju salatit, väga palju sööki jäi järgi aga tore ja maitsev oli ikkagi! :) 

Hidden Beach, Karma Kandara, Nammos Beach Club

Karma Kandara

Gili Trawanganil ehmatasime esimesel hilisõhtul ikka pisut ära. Klubide-pubide-restode vahel looklesid mudamülkad ehk kõnniteed, nooblimate pubide ette oli pandud ka pisut teekive. Aegajalt tuli kuskilt hobusesita hõngu ning rahvast oli väga vähe. Kohalikud dj'd, baaritöötajad nägid välja nagu kõhetud Bob Marley'd oma rastapatside ning näruste särkidega. Üritasid väheseid ringi tuiavaid noori oma baari meelitada. Iga teine mööduv kohalik pakkus savu ning ilmselt ka muud kraami. "Krava?" oli sage sõna, millega meid tervitati. Baaride müügitahvlitel oli kirjas milliseid seeni täna süüa saab. Hakkas tunduma, et me ei ole enam Indoneesias, kus igasugune uimastitarbimine või-hangeldamine toob kaasa surmanuhtluse. Kuid siiski... nagu eelnevalt mainitud, siis olime saabunud vabameelsuse ja pidude saarele, kus lihtsalt ei olnud hetkel tipphooaeg. 

Welcome to Gili Trawangan!

Hotell Vila Ombak oli aga päris lahe, ning asus otse selle silla juures, kuhu meie mootorpaadid meid tõid. See oli kindlasti ka üks lahedamaid ja suuremaid hotelle selles saareosas (Saarel on 2 Ombaki nimelist hotelli, meie oma asus seal põhisektoris, kus suurem melu ehk siis lõunatipp ja idaosa). Ööbisime traditsioonilistes Lumbung hüttides, kus magamistuba asub teisel korrusel ja selle all on vabaõhu vannituba. Ka meie villas oli vannitoad poolavatud. Väga mõnus ja troopiline ning minu jaoks esmakordne kogemus. Bali/Idnoneesia? ehitusstill on üldse väga eriline, selline õhuline ja avatud. (Vt. Eat, Pray, Love).

Vila Ombak Lumbung Huts

Meie välivannituba :):)

Dušist, muuseas, tuleb sealkandis enamasti soolane vesi ja kõrval on magevee tünnid, millega siis pärast soolase veega pesemist ennast üle loputad.

Olime saarel 3 ööd. Kõndisime saarele tiiru peale, nägime varaani, ujusime, päevitasime, puhkasime ja sõna otseses mõttes olime niisama. Jällegi oli hea meel, et me sinna kauemaks ei jäänud, sest ega rohkem nagu ei olekski viitsinud. Rannad on seal OK, ei midagi nii tohutult erilist. Meie plaanides oli naasta Balile, päris Balile, kus on musta vulkaanilise liivaga rannad, kultuur ja kunst, riisiväljad jne. Nii palju oli veel nägemata.

 Kohalik elu Gili Trawanganil.

 Majaehitus? Või tavapärane hoov?

 Väikesed kohalikud

Promenaad

Ikkagi puhkus! :)

Naasime Balile kiirpaadiga, mis viis meid Amedi, lihtsasse kalurikülla. Siit läks meie seltskond ka kaheks, osad põrutasid edasi Sanuri ning osad, sh meie otsustasime jääda põhja-Balile. Kaheks järgmiseks ööks sai meie peatuspaigaks Puri Wirata hotell Amedis. Hotell on väga kena, asus otse mustaliivse mere ääres.
Jõudsime sinna lõunaks, tellisime endale rollerid (rollerisõbrad nagu me oleme) ja kuigi ilm oli üsna vihmaähvardav otsustasime minna ringi sõitma. Läksime lõunat sööma väiksesse kohaliku pere poolt peetud kohakesse. 

 Pisike ja väga armas söögikoht Amedis

 Puri Wirata Hotell

Puri Wirata

Saime taas hea toiduelamuse ning kohe otsa ka kõva vihmaelamuse kraesse, kuna me ei olnud hotellist kaugel, läksime tagasi, sest rolleritega ei ole vihmas just väga mõnu sõita. Ujusime hotellibasseinis vihmas ja tegime kõik pikad pärastlõunased uinakud. Lõunauinakust ärgates tundsin mina aga, et olen haige ning ülejäänud reis mööduski nohu ja köha käes vaeveldes. Järgmisel päeval võtsime ette retked Tirta Gangga veepaleesse ja Pura Besakih ematemplisse ehk siis kõige tähtsamasse templisse Balil. Mina oleks väga tahtnud ronida ka Kintamani või Gunung Agungi vulkaani otsa, kuid sel korral jäi see tegemata. Tirta Gangga oli põnev paik, mida uudistada ja kus ringi jalutada. Vaatamisväärsus koosneb basseinidest ja purskkaevudest, kivisildadest, kujudest, muudest rajatistest ning lopsakatest aedadest. Mingil kohalikul koolil tundus olevat seal parasjagu ujumistund :):) Paik näeb välja väga vana, aga on tegelikult rajatud alles 1948 a.

 Tirta Gangga Water Palace

Sõit Pura Besakih templisse oli kuidagi väga pikk ja keeruline. Otsisime seda täiesti omal käel, baasiks ainult kohalike juhatused ning viidad, mida oli väga vähe. Lõpuks leidsime selle siiski üles ning tegelikult oli pikk sõit seda igal juhul väärt. Teed looklesid suurte ja väga maaliliste riisiväljade vahel, dzungli põhjas ja kõrgel  mägedes. 

Maalilised riisiväljad kõikjal, kuhu vaatad...

Templiesised parklad olid turistidest tühjad ning kohalikel ärikatel ilmselt üsna kesised teenistused. Seetõttu oldi meil kohe parves ümber, templisse sisenedes peab endale ümber siduma saroni. Põlved peavad olema kaetud nii meestel kui naistel. Koha peal on võimalik rätti rentida ja ka osta. Tempel oli uhke, seal oli nn uus tempel ja vana tempel koos. Rohkem rahvast oli uue templi juures, kuid meid paelus pigem just see vana tempel. Oli kuidagi kaunis oma räsituses. Saime muidugi jälle vihma, aga õnneks jälitas meid vihmavarju rentija ning rentisimegi siis temalt vihmavarjud. Küll ta oli õnnelik. Templikompleks on ehitatud ilmselt 14. sajandil ja see on kõige tähtsam hinduismi tempel saarel. Siinkohal sobib ka ära mainida, et naised ei tohi hinduismi templitesse siseneda sel ajal kui neil on päevad! Vat siis diskrimineerimist :)

Templikompleks meie selja taga 

4. märtsi hommik tõi ilusa päikeselise ilma, kasutasime võimalust ja ujusime ookeanis, uurisime musta liiva ja lõuna paiku võtsime suuna Ubudisse. Olime selleks puhuks tellinud endale väikse mikrobussi koos juhiga. Sõit Amedist-Ubudi maksis meile 450 000 rp, mis oli ülemakstud, sest teine osa seltskonnast sai samasse sihtkohta 400 000 rp-ga. Aga selline see Aasia on, igal sammul saad tüssata :)

Mudakollid

Ubudis ootas meid De Munut hotell, mis oli väga ilus. Tõeliselt troopiline ja balilik. Meie aknast paistsid ka väikesed kohalike riisipõllud. Ubud on mõnusa auraga linn. Seal on palju rahvast, kõik tänavad täis kohvikuid, templeid, kunstigaleriisid, massaazisalonge, turge, joogatube jne. Kõik see keset väga troopilist ja lopsakat loodust. 

De Munut Hotell Ubudis

Nagu juba ette arvata, rentisime taas rollerid :) ning asusime avastama. Ubudi kurikuulus Monkey Forest on koht kuhu kindlasti peaks minema, kuid väike ettevaatus ei teeks paha. Iidne püha mets on uskumatu vaatepilt, koos om templi ning muude kivikujudega, kuid ahvid on seal väga väga julged, kohati agressiivsed. Terve metsa ümbrus on ahve täis, ahvid istuvad parkimisplatsidel autodel ja rolleritel ning palgal on hulganisti ahvipolitseisid, kes neid peaks jälgima ja korda hoidma. Ühesõnaga on see mets vastuoluline koht. Ilmselt sobib siia soovitus, et ei sobi nõrganärvilistele ja hea oleks eemaldada oma eriti blingid ehted ja kulinad.

Monkey Forest

Ubud on Bali kultuuri ja spiritualismi keskus. See on kuulus kunsti ja käsitöö kants ning see kumab läbi kõikjalt. Läksime koos Kristeli ja Anne-Lyga joogatundi maailmakuulsasse Yoga Barni. Keegi meist ei ole eriline joogaguru, aga ma teadsin juba ette, et kui ikkagi Ubudisse minek, siis tahan kindlasti proovida seal ka kohalikku joogat (mõjutus revolutsioonilisest sööpalvetaarmasta raamatust?). Tund toimus suures avatud saalis, väga kaunis looduses. Jäime elamusega väga rahule.

Yoga Barn Ubud

Ubudist tasub kindlasti osta ehteid. Turgudel on palju lahedaid ehteid ning hinna saab kaubelda vägagi meeldivaks. Meie ostsime kaasa veel vaniljekaunu ning vürtse. 

Turud Ubudis

Viimasel õhtul Ubudis käisime söömas nn Ubudi esimeses restoranis nimega Murni's Warung. Kohast on kirjutatud paljudes ajakirjades. Selgus, et Murni's Warung asus sisuliselt meie hotellist ca 100 m eemal. Mina sõin traditsioonilist Bali parti, mis oli ülimaitsev. Samuti käisime vaatamas traditsioonilist Bali tantsu "Kecak Trance Fire Dance". Ubudis toimuvad igal õhtud erinevad traditsioonilised etendused erinevates paikates. Kõige täpsema info saab ilmselt oma hotellist. Valisime just selle tantsu, kuna see on kõige kuulsam Bali muusikaline draama. Oli täitsa põnev vaatamine ja kuulamine.

 Murni's Warung - väidetavalt Ubudi esimene restoran ja Bali rahvusretsepti järgi valmistatud part - tõeliselt maitsev!

Kecak

Viimaseks õhtuks Balil otsustasime taas teistega kokku saada. Teised olid Sanurist jõudnud juba Kutale ning ka meie võtsime toad Kuta Paradiso hotelli. Seejärel suundusime Potato Head Beach Clubi Kutast natuke väljas, Seminyakis. Tore paik turistidele chillimiseks ja kokteili nautimiseks. Tormine meri helesinise infinity pool'i taga lõi mõnusa atmosfääri. Sissepääs on tasuta, aga kui tahad rentida voodit, on kohustus voodi peale juua vähemalt 500 000 rp eest.

 Kuta Paradiso Hotell

Potato Head Beach Club, Seminyak

Elu Kutal on täiesti erinev ülejäänud Balist ning minu soovitus Balile minejatele on Kutas küll ära käia, kuid seal võimalikult lühikest aega peatuda. Seal on meeletu rahvamass ning tänavapilt on kohati täiesti kaootiline, kuid samas paistab kõik kenasti sujuvat. Palju on tänavakaupmehi ja Kutal on nad kindlasti kõige pealetükkivamad. Seal on ka paar kaubamaja, kus saab teha shoppingut ning väga palju turistikraami poekesi. See linn keeb täielikult turistide ümber.

Kodude ja asutuste uste ees on sageli selline hunnik "kraami", mis jäütab üsna prügi mulje, kuid koosneb tegelikult nende õnnistustest jumalatele. Sellepärast ongi koguaeg tänavad igasugust sodi täis.

Järgmine hommik viib meid taas läbi Singapuri tagasi Chongqingi, kus nüüd peatume 3 ööd. Sellest juba järgmises postituses.

Kõikjal, kus me Balil käisime, nautisime ohtralt massaazi. Usun, et peaaegu iga päev :) Bali naised oskavad massaazi teha ja paljudes kohtades saab valida väga erinevate stiilide vahel. Bali massaaz on üsna tugev ja jõuline. Hinnad jäid meil, aastal 2013 vahemikku 55 000 rp kuni 140 000 rp. 

Mis veel oli väga veider, oli ikkagi see Bali päike, mis ilmutas end pilvemassi tagant ikkagu suhteliselt harva, aga me kõik põlesime kuidagi väga ära ja kõik ajasime nahka. Mõni kohe väga traagiliselt ja mõni vähem, aga sellist päikesepõletust polnud mina veel kohanud. Omavahel tegimegi nalja, et lennujaamas vaadatakse, et 14 nahahaiget tulevad ja äkki ei lastagi lennukisse. :)

Veel mõned numbrid ja tähelepanekud:

Kuta Paradiso Hotellist lennujaama: 10 min, Blue Bird taksoga 14 000 rp (Blue Bird kindlasti kõige mõistlikum takso Kutas) Taksojuhid tahavad enne sõidu alustamist hinda kokku  leppida, kuid soodsamalt saab siis, kui ikkagi nõuda taksomeetri kasutamist.
Lennujaamas tasub alati, ka viimse hetkeni hoida mingeid ruupiaid taskus. Seal ei ole lennujaamamaksud pileti hinna sees ja terminalides on eraldi putkad, kus pead maksma ca 40 000 rp. Lennujaamades reeglina pikad järjekorrad ja seal toimetavad tegelased, kes pakuvad raha eest nn express check-ini. Käid välja 150 000 rp ja saad järjekorras ette. Geniaalne!
Kutas pudel rummi (poes) (0,7 l) 130 000 rp.
Ubud - Kuta buss 6-le 250 000 rp
Amed-Ubud buss 6-le 400 000 - 450 000 rp
Söögikohtades tasub vaadata menüüst, kas taxid on sisse arvestatud. On mõlemat sorti söögikohti.
Sissepääsud: Besakih - 15 000 rp; Tirta Gangga - 10 000 rp; Monkey Forest - 15 000 rp; joogatund: 150 000 rp; Kecak tants - 75 000 rp/in
Kütus: 4500 rp/l
rollerirent - 5-10 USD/päev
Lõpetuseks... Bali ei ole koht, kuhu minna rannapuhkusele. Selleks on paremad Tai või kasvõi Hispaania. Bali on pigem just koht, kus nautida võrratut loodust, kohalikku elu-melu ning ringi rännata. Meie jäime oma reisiga väga rahule... ning see kõige shokeerivam osa tervest reisist oli veel ees - Chongqing, Hiina!

Pariis 14.12 - 17.12.2012

"Linn täis romantikat, armastust, kõrgmoodi, kultuuri ja tasuta vaatamisväärsusi – see saab olla ainult Pariis. Kui tavaliselt on muuseumipiletid päris krõbeda hinnaga ning õhtu restoranis neelab pangakontolt kolmekohalise summa , siis tegelikult võib Pariisis aega viita ka kaks kätt taskus, " nii algab üks Estravelleri reisijutt Pariisist. Sissejuhatuseks päris tabav lõik.. ning mis kõige tähtsam, ka igati õige!

Ostsime lennupiletid Pariisi juba mitu kuud tagasi. Kasutasime Estonian Airi sooduspakkumist ning saime edasi tagasi piletid 151 eur/ nägu. Ka hotelliotsinguile olime üksjagu aega kulutanud ning viimaks jäi meie soosingusse 3-tärni hotell Montmartre's legendaarse Pigalle metroojaama vahetus läheduses. Hotellil nimeks Villa Royale ning sisekujundus väga ekstravagantne ja pariisilik. Ootused olid kòrged ning juba eteruttavalt mainin ära, et õnneks ei pidanud me pettuma. Booking.com kaudu saime selle hotelli hinnaga 115 eur öö, mis oli küll pisut kòrgem tariif, kui olime plaaninud aga kui juba Pariisis, siis juba pariisilikult :-). Kohale jõudes selgus, et see ka űsna hea hind selle hotelli kohta, sest väljas oli hinnakiri meie tüüpi toa kohta 250 - 410 eur/öö.

Aga algusesse. Minu jaoks oli see esimene Pariisis käik, kui välja jätta mõne aastatagune CDG lennujaamas ümberistumine Ameerika suunal. Lòuna-Prantsusmaal olin küll varem käinud. Anmar on aga juba vilunud Prantsusmaal käija. Meeleolukalt meenutas ta kunagisi tööreise Lyoni, uhkeid hotelle ja peeneid restorane. Eiffeli tornis oli ta juba ka mitu korda käinud ja ka muust teadis nii mõndagi. Lennujaamast ostsime 5 p transpordikaardid (5 tsooni + lennujaamad ca 56 eur nägu). Hiljem tõdesime, et odavam oleks olnud osta 10 pileti carnetid ja eraldi lennujaama otsad 9,75 eur nägu, aga transpordikaardiga oli igal juhul mugav ja kiire ringi liigelda. Ühtlasi pakub see kaart mitmeid soodukaid erinevate vaatamisväärsuste juures, meie aga neist ühtegi ei kasutanud.

 Vaade hotellirõdult - Place Pigalle (esmapilgul üsna trööstitu, kuid mingil põhjusel siiski ka lummav)

 Vaade hotellirõdult - Montmartre ja taamal ka Sacre Coeur

Metroo maapealsed vaated pakkusid palju suurlinnale ja rahvaste paablile omast - graffitid, prügi, kodutute slumm jne - mida rohkem aga linna poole, seda enam vòis siinseal märgata ka Pariisi kaunist arhitektuuri. Jõudsime hotelli natuke vara ja pidime tuba ootama. Jätsime oma üsna lahja pagasi hoiuruumi ja lâksime esimesele ringkäigule. Kuna Moulin Rouge oli meie hotellist ca 200 m eemal, vòtsime suuna sinnapoole. Tee peal oli minu jaoks ehmatavalt palju vulgaarsust :-) jah, just vulgaarsust. Sex shop sex shopi otsas, live show, new girls jne. Terve bvd de Clichy meie hotellist kuni MR-ni oli täis kõiksugu seksiga seonduvat. See ei oleks tohtinud olla mu jaoks üllatus, kuna võtsime teadlikult hotelli Montmarte'sse - boheemluse ja kunsti mekasse, kuid pisut ehmatav oli see siiski. Meie kiire city break'i lõpuks aga olin selle kõigega juba harjunud - inimene harjub ikka väga kiiresti. Maandusime turistilikult turvaliselt Starbucksis, jõime kohvid ja suundusime kõrvaltänavat pidi tagasi hotelli. Keskmiselt sõbralik teenindaja (Pariis on tuntud ebameeldivate hotelli-administraatorite poolest), kes õnneks rääkis ka inglise keelt, juhendas meid tuppa. Hotellis ei ole tubadel numbrid, vaid kuulsuste nimed. Meie tuba oli Brigitte Bardot, 5. Korrus, vaatega rue Duperre poole, kuid nurgast näha ka Place Pigalle. Otse meie akende all ka selle piirkonna üks suurimaid ööklubisid - Folies Pigalle - Paris at Night vms.... Imelikul kombel hakkas sealt muusikat kostuma eriti just hommikul..ca 9-10 paiku. Seest me kohta kaemas ei käinud. ...Aga hotellituba oli põnev, seintel punased tekstiiltapeedid, baldahhiiniga voodi, nikerdustega kapid ja muidugi vann - see meeldis meie väsinud jalgadele superhästi pärast suurt ringi trampimist.

Villa Royale, Place Pigalle, Montmartre

Esimesel päeval jõudsime palju. Varajasel õhtupoolikul sõitsime linna, väljusime metroopeatuses Concorde ning meile avanes täiesti teistsugune Pariis kui Montmartre's.

Jõulueelsele ajale kohaselt oli linn ehitud ja Champs-Elysee ääres avatud jòuluturg. Turg suundus triumfikaare poole ning sinnapoole ka vaikselt liikusime. Sõime head paremat ja nautisime inimeste keskel olemist :-) kuna see on ka hea shoppingu sektor, käisime ka kauplustes, eriti põnevad olid Renault ja Mercedese autopoed, mis olid väga lahedalt tehtud ning tekkis tunne nagu oleks autonäitusele sattunud. Triumfikaar oli võimas ja suursugune. Natuke naljakas seal keset autoteid, aga eriline kindlasti. Hüppasime bussile ning sòitsime paar peatust edasi Eiffeli torni suunas. Ilm oli sellel reedel, 14. Detsembril Pariisis üsna vihmane ja tuuline (temp küll kordades soojem, kui Eestis ca 8 C), seetõttu polnud pikki jalutuskäike just kõige meeldivam teha. Õhtune tuledesäras kõrguv Eiffeli torn vaimustas mind väga. Rohkem kui Petronas Twintowers Malaisias voi Empire State Building NYC's. Ilmselt on see ikkagi seotud tõsiasjaga,et kuidas juba 100 aastat enne minu sündi, ilma arvutite ja tänapäevase tehnikata selline, üdini täpselt geomeetrias ja ilusalt sihvakas torn on rajatud. .. Ok see mõtisklus võib kesta pikemalt, jõudes kiirelt püramiidide voi Stonehenge'ni, seega oleme edasi Pariisis. Kuna vähesed unetunnid andsid tunda ning jalad olid vihmast märjad, võtsime suuna tagasi hotelli juurde, enne aga tegime poepeatuse Carrefouris ... Punane vein ja hunnik juustu (meie lemmikud Roquefort ja st agur) kotis, pistsime mõtteis oma märjad varbad juba vannivette ning nautisime "kodustes oludes" Prantsuse Gastronoomiat."

 Jõuluturg Champs-Elysee'l

 Jõuluehteis Pariis

 Mersu Esinduspood

Tour de Eiffel

Laupäeva hommikut alustasime ühes väikeses brasseries croissantidega, misjärel siirdusime planeeritult St Oueni kirbuturule (Marche aux Puces), mis siis on Pariisi kõige vanem ja ühtlasi maailma kõige suurem kirbuturg. Metrooga tuleb sõita Clignacourti, üsna Pariisi ääresektorisse ja siis juba viidad näitavad, kuhu minna. Kuna me polnud väga korralikku eeltööd teinud, siis ei teadnud me mis meid ootab. .. ehk jõudsime siis enda arusaamise järgi turule: Suur valge telk - kõik Hiina kaupa täis, mõttetuid hilpe, kotte jne... olin väga pettunud, et mismõttes see on maailma suurim kirbuturg? :) Hiljem lugesin, et St Oueni kirbuturg on tegelikult lausa eraldi kvartal ehk ta polegi nagu tavalises mõttes turg vaid hoopis linnaosa, kus on erinevad kvartalid ja pikad tänavad täis antiiki, karunahku ja kõike muud, mida ette võid kujutada. See koht kuhu meie jõudsime oli pisut enne turukvartali algust, mingi suvaline plats, kuhu siis isehakanud kauplejad on heas kauplemisusus kokku kogunenud ja suurele kirbuturule tulijaid rajalt maha võtavad ja nii peaks olema ringiratast ümber selle turukvartali. Päris tühjade kätega me siiski ei lahkunud – mina sain ühelt Maroko onult väga laheda nahast käekoti, mis oli käsitsi valmistatud ja kindlasti eriline. Selleks korraks siis turult lahkusime, teadmata, mis meid oleks oodanud, kui oleksime taibanud 100 m sellest esimesest turuplatsist edasi kõndida... Selle loo lõpetuseks aga mainin ära, et esmaspäeva hommikul võtsime Clignacourti tee uuesti ette ja jõudsime õigesse kohta. Nagu eespool juba öeldud, meeletus koguses antiiki, kuninglikku mööblit jms, mida oli küll lahe esimese 3-4 tänavat vaadata aga kiirelt tüdinesime sellest ära ehk sis soovitame seda kohta küll külastada, kuid ärge vaevuge kõike läbi käima, kui te just suur antiigihuviline pole.

Marche aux Puces - St. Ouen

Võtsime suuna kesklinna poole, et Notre Dame kirikusse minna. Tee peal külastasime ka Botaanikaaeda (Jardin des Plantes), kuhu soovitaks ellkõige minna suvel. 

Jardin des Plantes

Notre Dame’sse sissepääs on tasuta, seal ees on alati pikad järjekorrad, mis õnneks liiguvad väga kiirelt edasi. Käisime ka meie tiiru Jumalaemakirikus ära. Kirik nagu kirik ikka :) Quasimodot ei näinud. Ilm oli sel päeval hästi mõnus – kuiv ja suhteliselt soe ning pigem kevadine, kui jõulueelne talv. Üle Seine’i jõe kaarduvate sildade piiretest on saanud samuti kaasaegne vaatamisväärsus, mille juures turistid pilte teevad. No nii paksult tabalukke täis pandud silda ei olnud mina veel näinud. Väikeseid käsitöö- ja kunstilaatasid võis kesklinnas näha igalpool. 

 Seine, Resto-boat & Notre Dame

Jumalaema ja Jumalaisa :)

Happily ever after...or not? :)

Tegime peatuse väikeses pargis vaatega Notre Dame’le, kus üks taoline laadake oli püsti pandud. Jõime hõõgveini ja olime niisama mõnusad :) Lõunat sõime Ladina kvartalis, mis on üsna lähedal ND Kirikule ning mis kannab Ladina kvartali nime eelkõige seetõttu, et sinna kogunesid sajandeid tagasi üliõpilased ja teised haritlased ning kuna ladina keel on haritlaste keel, siis edasisi seoseid ei ole keeruline teha. Seal on väga palju restorane, on prantsusepärast, Itaalia pizza-pasta kohti, mehhiko toitu jne. Hinnad olid üllatavalt soodsad. Meie valisime välja ühe Itaalia resto, kus menüü ehk 3-käiguline lõuna maksis 10 EUR, karahvin punast veini 5 EUR. Söök oli täitsa hea ning ka vein maitses endiselt hästi. 

Õhtupoolikul külastasime Montmartre’s erootikamuuseumit. Sissepääs meile kui üliõpilastele oli väga soodne (vist 6 EUR/nägu) ning koht väga põnev. Täis kõiksugu erootika ja seksiga seonduvat kunsti kõikjalt maailmast. Täitsa võib soovitada :) 

Geniaalsed leiud Erootikamuuseumist :)

Montmartre’i kõige kuulsamat kirikut ehk Sacre Coeur’i külastasime samuti õhtupimedas. Kirik asub mäe otsas ja sealt avaneb tore vaade Montmartre’le ja Pariisile üldse. Suvel käib kirikutrepil suur melu - erinevad meelelahutajad, toiduputkad ning muidugi turistidehordid. Talvel on elu-olu seal ümbruses rahulikum, kui väidetavalt on need hetked aasta jooksul vaid väga üksikud kui kiriku ees trepil ühtegi hingelist ei leidu...

Pühapäev – Tour Eiffel. Olime rõõmsad, et olime jätnud tornikülastuse pühapäevale, sest ilm oli imeilus. Päike paistis ning nagu ikka – järjekorrad torni ümber väga pikad. Torni minek toimub kahes järgus..või kui piletisabas seismine ka järguks võtta, siis pigem kolmes. Esimese liftiga sõidetakse poole peale ja siis teise liftiga tippu. Saab minna ka jala (pilet odavam) ja saab sõita ka vaid poole peale. Liftipilet maksis (kui ma õigesti mäletan) ca 20 eur. Poole pealt alla tulime me jala lihtsalt sellepärast, et ei viitsinud lifti oodata. Vaated on sellised nagu alati tornide tippudest on. Tuvastad linna landmark’id, teed mõned pildid ja laias laastus on see kõik. Mida rohkemates kohtades seda teinud oled, seda rohkem ühtemoodi need vaated tunduma hakkavad :) Aga no vähemalt käidud-nähtud.

Vaated tornist!

Kuna oleme Aasia toidu huvilised ning oma reisidel enamasti alati ka Chinatowne külastanud, siis otsustasime üles otsida ka Pariisi Chinatowni. Netiavarustest urgitsesime välja, et Pariisi Chinatown peaks olema üks suurimaid maailmas ja selle leidmine on väga lihtne. Tuleb võtta metrooga suund Olympiades’i peatusesse. Selles peatuses väljudes oledki juba Chinatownis. Jalutasime veits ringi ja proovisime valida välja restot. Oli pühapäev ja selline paras lõunatund ning kõik söögikohad olid üsna paksult rahvast täis. Oli üks kohake, mille ees oli järjekord.. selline asi tekitab alati kohe huvi – kui inimesed seisavad järjekorras, siis järelikult peab hea koht olema... meie aga ei viitsinud seista ja läksime üle tänava suurde kohta. Ilma keerutamata – kõige kehvem Hiina toit, mida ma kunagi olen saanud. Terve söögi vältel saime aknast vaadata, kuidas selle ühe koha ukse taga oli pidevalt ca 15 inimese-pikkune järjekord. Njah .. meie valik igal juhul ei olnud õnnestunud :)

Mingil hetkel sattusime kuidagi jälle kesklinna Seine’i kallastele jalutama, kus imetlesime house boat’e, tänavagaleriisid ning sattusime suure piketi-marsi osalisteks. Teemaks olid homoabielude ja -lapsendamise lubamine. Meie vaated küll 100% nendega ei kattu, kuid päris huvitav oli paar kvartalit nendega ühes kõndida. Osalisi oli meeletult palju ning hämmastav oli kogu see korraldus – kui marssijate rodu lõpp kätte jõudis, olid selja taga kohe puhastusteenindajad ja prügiautod kes koheselt marssijate järelt kõik ära koristasid. Ka politsenikke oli liikvel väga palju. Louvre’i ümber ja sisehoovides jalutasime ka ringi, kuid ajanappusel sel korral sisse ei jõudnud. Sellest on mul küll kahju, aga see tähendab, et on rohkem põhjust tagasi minna.

Elukunstnikud Louvre's

Kevadised House-boat'd

Montmartre’s on palju väikseid poekesi. Väga popid on seal ka vintage poed – osad neist on kuulsad üle maailma ja tsiteeritud isegi kuulsates moeajakirjades. Neist kõige kuulsam on ilmselt Chine Machine (100 Rue des Martrys). Kahel korrusel olevas poekeses on suur valik retro ja vintage hilpe. See butiik kuulub soodsamate 2nd hand butiikide hulka, käisin ka ühes, kus keskmised hinnad olid 200 EUR ümber. Valik oli ka muidugi uhke – 80ndate Coco Chanel ja Louis Vuitton. Igatahes mina leidsin Chine Machine’st endale väga ilusa musta jaki...jälle hea meel :).

Kokkuvõtteks – Pariis on suurepärane koht väikeseks City Break’iks. Hea vein, head juustud, croissantid, huvitav linnamelu, boheemlus, kunst, kuninglik arhitektuur, vulgaarsus ja vabameelsus teevad selle linna eriliseks ning igasugune turist ja reisisell peaks Pariisist leidma endale sobivad meelelahutused ja meeldivad paigad.

Au revoir!