Palanga 16.08 - 20.08.2012

Jääme taaskord truuks tõele, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Las nad siis räägivad.

Tähelepanu, valmis olla, läks!!!

 Kemping Sniedzes - Riia ringi lähistel. Mõnus peatus esimeseks ööks. Pererahvas väga meeldiv, hind soodne ja kämping suur ja hubane, isegi köetav.

 Meie reisijuhi sugulased ja sõbrad. Plunge.

 Palanga promenaad ja Kiara & Iris

Lihtsalt ilus :) 

 Nälg :)

 Pillimees promenaadil.

 Cepeliniai (ehk cipollinod). Üks leedu rahvustoite. Tehtud kartulist, üsna keerulist teed pidi. Süüakse pekikastme ja hapukoorega. Värsked cipollinod on heledad, juba pikemat aega söömist ootavad on hallikad. Pildil siis see teine variant. (Värsked on muidugi paremad) - Saadaval peaaegu igas toidukohas.

 Nida

 Nida liivadüünid

 Kormoranide koloonia Nidal

 küüslauguleivad juustu ja majoneesiga - HBH

 Õlut meetriga - HBH

 Võrratu rannariba

Suures koguses häid ja huvitavaid restorane. Siin näiteks elutsesid jänesed majade katusel.

Sellelt pildilt paremini näha.

 Kuulus Leedu Ristimägi vol.1

 Kuulus Leedu Ristimägi vol.2

11.03 - 03.04 - FLORIDA, USA

Kätte on jõudnud juulikuu keskpaik ning USA-st naasmisest on praeguseks möödunud üle 3 kuu. Tuleb taaskord tõdeda, et me ei ole just kõige kohusetundlikumad blogijad - mina isiklikult olen mitmel korral mõelnud, et võtan kätte ja kirjutan ära, kuid siis olen takerdunud uitmõttesse, et mida ma kirjutan? See oli minu neljas visiit Unistuste Täitumise Mandrile - WOW!-efekt on nüüdseks kadunud, paljud kohad on läbi käidud korduvalt, teatud rajad ja kohad on juba 100%-liselt mällu sööbinud, aga miskipärast võiks sinna ikka ja jälle tagasi minna... Mis on see võlu? Lisaks perekondlikule seotusele ja soovile näha oma seal resideeruvat õde ja tema imetoredat poega Duncan'it on selles Ameerikas (eelkõige Floridas) midagi, mis mulle väga meeldib ja tagasi kutsub. Ma ei tea, kui hästi-halvasti mul õnnestub seda kirjeldada, aga proovin siiski.

Põhilennufirmaks oli sel korral KLM ja marsruut Tallinn-Tampa, ümberistumised Amsterdamis ja NYC's ning piletihind nina kohta natuke üle 500 €. Reisiseltskond oli suurem kui kunagi varem - kokku 9 inimest, kellest 5 lapsed. Tampa tervitas meid juba tuttava kuuma kliimaga ning lennujaamast võetud rendikas viis meid kiirelt (~ 2 tundi sõitu) Orlandosse, millest pidi saama meie põhistaap järgnevaks 3-ks nädalaks.
Meie oma perega peatusime eesootava õe kodus Metrowest'is ja Rometi pere leidis puhkepaiga Hampton Inn's Windhover Dr. peal (http://www.hotelsone.com/orlando-hotels-us/hampton-inn-closest-to-universal.html). Kuna minu õde töötas selles hotellis, sai ta pakkuda head soodsat hinda. Samuti on hotelli asukoht päris hea. Lähedal Universal Studios'le, International Dr.'le ja outlettidele - muidugi ka meie "kodule".

Kuna seltskonnast enamik olid lapsed, kes olid palju-unistatud Ameerikasse sõitu kaua oodanud, olid meie kesksed tegevused orienteeritud lähtuvalt neist. Käisime SeaWorld'is, Universal Studio mõlemas teemapargis ja Aquatica veepargis.

Orlando SeaWorld on mulle meeldinud juba alates esimesest visiidist. Seekordne oli juba kolmas. Väga suurele maa-alale rajatud teemapark hõlmab endas erinevaid "raide" ehk atraktsioone ehk ameerika mägesid jms (kui eesti keeles võiks kasutada sõna "karussell" siis paraku mina ei saa öelda nende masinavärkide kohta pelgalt karussell - need on ikka midagi tunduvalt suuremat), paljusid vee-elukaid ja loomashowsid. Külastuseks tuleb kindlasti varuda terve päev ja saabuma peaks sinna hommikul vara, et võtta päevast maksimumi. Must-go'd on: Shamu Show, Cat and Dog show & Whale and Dolphin Show - neid peaks minema vaatama esmajärjekorras ja kui aega üle jääb, siis minema ka teistele. Oma ringkäigud peakski tegema lähtudes show aegadest, mis on kirjas pargikaartil, mille saab sissepääsu juurelt. Manta nimeline raid pakub mõnusa adrenaliinilaksu ning Kraken raputab soolikad mõnusalt läbi!

http://seaworldparks.com/en/seaworld-orlando/

Shamu the killer-whale

Kui SeaWorld on mõneti nagu loomaaed siis Universal Studio's pargid on täielikud lõbustuspargid. Külastamist väärt on kindlasti mõlemad pargid, mis Universali kompleksi kuuluvad - Universal Studios (US) ja Island of Adevntures (IOA). Ideaalis võiks mõlema pargi jaoks varuda ühe eraldi päeva - eriti kui külastate Orlandot tipphooajal. Raidide järjekorrad venivad pikaks - kellel rahast kahju pole, sellele soovitan osta Express Pass - säästate ennast pikkadest ootejärjekordadest.

IOA pargi tahaotsa ehitati mõned aastad tagasi maailmas ainulaadne "The Wizarding World of Harry Potter". Uudistes kirjutas, et vahetult enne pargi avamist ööbisid sajad Harry Potteri fännid pargi ees, et olla esimesed, kes seda modernse maailma imet kogeda saavad. Samuti kiitis autor J.K. Rowling kõik detailid enne avamist heaks. Kui muud parkide osad on rahvastatud normaalselt (olenevalt hooajast ka pisut liigselt), siis Harry Potteri maailmas on kindlasti kõige rohkem sagimist ja kõige rohkem rahvast - aga see on kindlasti seda väärt. See koht on maagiline ja ülihästi tehtud. Aastal 2011 ootasime HP raidi järjekorras poolteist tundi, sellel aastal pääsesime 50 min'ga, kuid järgmisel aastal olen nõus seda taas tegema :) PS! Pargis saab juua ka võiõlut (kes raamatut on lugenud, need teavad)!

US pargi kõik raidid on seotud filmidega. Eraldi väljatoomist väärib kindlasti Mummy. See on ülimõnus siseraid. Võimas Ameerika mägi, mille terve tegevus toimub pimedas maja sees. Samuti on see raid, kuidagi mõnusalt sujuv ja palju eriefekte, mäletan et see meeldis ka minu emale ja isale, kellele reeglina sellised asjad huvi ei paku. Anmari lemmik oli Rip Ride Rockit, aga minul pani see jubedalt pea valutama. Pea põrkus vastu seljatuge ja pärast oli päris kehv olla. Simpsonite 3D/ride meeldib ka enamasti alati kõigile.

Hinnad on kõigis pargis päris soolased 100 USD kandis nägu. Küllap leiab ka mingeid soodsaid diile.

Universal Studio's on avatud tasuta CityWalk, kus on palju restorane, klubisid ja poode, samuti Universal Cineplex ehk suur kinomaja. CityWalk on avatud kella 2ni öösel. CityWalk'lt on võimalik tasuta minna paadiga sõitma Universali Hotellide juurde - Hard Rock Hotel ja Loews Portofino Bay. Paadisõit on tore, vaated ilusad ja mõlema hotelli territooriumil on ühtteist vaadata ja niisama mõnus ringi kolada. Sel korral me CityWalki ööklubisse ei jõudnudki (olgem ausad, ei jõudnuki ühtegi klubisse, kuna mina suutsin ID maha jätta), aga boheemlasliku muusika austajatele meeldib kindlasti Bob Marley klubi CityWalk's.

http://www.universalorlando.com/Theme-Parks

CityWalk

Aquatica kuulub SeaWorld'ga ühte gruppi ning on väga lähe väliveepark. Seal on torud, mida ei saa Pärnu või Tartu torudega võrreldagi ning tegemist jagub nii suurtele kui väikestele. Keset linna on justkui loodud oaas, kus on valge liivarand, erinevad basseinid ja sadu päevitustoole. Veesõpradele soovitan kindlasti.

http://www.aquaticabyseaworld.com/flash/homepage/Default.aspx

Rometil oli suur soov minna vaatama eelkõige NHL'i mängu, kuid sobis ka NBA. Tükk aega planeerisime Tampasse NHL'i mängule minemist, kuid olude ja aja sunnil jäi NHL'l seekord siiski käimata. Selle asemel käisime uuel AmWay Arena'l vaatamas NBA mängu Magic'u ja Suns'i vahel. Minu jaoks oli see teine NBA mäng ning seetõttu pisut juba tuttav - aga need mängud on tõeline meelelahutus. See on korralik ameerikapärane show. Võtad letist külma Budweiser'i ja nacho'd sulajuustuga - istud tribüünil ja elad kaasa vabalt valitud meeskonnale (olgem ausad, kellelgi meie seast, ei olnud kindlat eelistust). Ei puudu filmidest nähtud momendid, kus suurel ekraanil hakatakse näitama paare ja kõik keda näidatakse peavad musitama, väikeste bazooka'dega lennutatakse rahva sekka Magic'u särke, kõrgel laes lendavad dirižaablid jne. Ahjaa...piletiostu tegime AmWay Arena ees kelleltki kohalikult "ärimehelt" tingides. Ma täpselt ei mäleta palju me maksime, aga see oli igati mõistlik - umbes 10 USD nägu.

Magic vs Suns

Amway

Absoluutselt igal Florida's käigul oleme käinud ka  Wekiwa Springsis. Nii ka sel korral. Tegime kaasa burgeripihvid ja muu vajaliku hamburgerite grillimiseks ning veetsime toreda päeva. Rentisime vesirattad (kuna meid oli palju - tavaliselt käime kanuudega) ning väntasime mööda jõge ringi. Kohtasime kilpkonni ja paari väiksemat alligaatorit. Pärast suplesime jahedas allikavees ning sõime maitsvaid grillburgereid.

http://www.floridastateparks.org/wekiwasprings/

Florida on suurepärane koht päikese käes lebotamiseks ja shoppamiseks. Seda me tegime ohtralt. Poodidesse sai viidud päris mitu dollarit ning päikese kätte usaldatud päris mitu tundi.

Uued sopid, mida tagasiteel Everglades'ist Orlandosse külastasime, olid Bonita Springs ja Sanibel Island ning selle piirkonna ümbrus. Lühidalt siis ka sellest tripist...

Kuna Heldi oli kunagi Billie Swamp Safari's (BSS) käinud ning tal olid sellest jäänud head mälestused, otsustasime ka sel korral sinna minna. Billie Swamp on üks vähestest (kui mitte ainuke?) kohtadest Everglades's, kuhu saab ööbima jääda. BSS asub indiaanlaste maadel võrdlemisi pärapõrgus keset soid ja alligaatoreid. Sellist pilti, mida sinna sõita nägime, ma polnudki varem kohanud - teeäärsed kraavid ja kraaviperved olid paksult täis suuremaid ja väiksemaid alligaatoreid. Lapsed lugesid ja said kokku mitmed kümned. BSS's oli ööbimine nn chickee'des - nimi pärit indiaanlastelt. Kokku oli meid tripil 11 ja selleks puhuks sobis meile suurepäraselt dormatory chickee, mis oli 12-kohaline. Hütike, millel on teisaldatavad seinad, sees narid, elektrit ei pidavat olema, kuid meie hütis oli see täitsa sees ja töötas.

 Bunk beds

 Dormatory chickee

Heldi ja hütid

Valisime chickee by the waterfront ning seega olid alligaatorid meist vaid mõne meetri kaugusel. Turvalisuse huvides oli aga vee äärde veetud puitaedik. Käisime BSS's airboat ride'l ja buggy tour'l. Mõlemad olid toredad - nägime palju loomi ja loodust. Ööbimine BSS's dormatory chickees maksis 16 USD/nina; buggy+airboat (after 3:00pm deal - 30 USD/nina).

 Airboat ride

Buggy

 Gators

Järgmisel päeval sõitsime Bonita Springs'i, kus üritasime minna Barefoot Beach'ile päevitama, kuid imekombel olid tol päeval tohutud lained (mida Mehhiko Lahe ääre kohtab suhteliselt harva). Istusime seal pisut, kuid siis suundusime hotelli, sööma jms. Järgmisel päeval läksime Sanibel Islandile, mis asus üsna lähedal ning ülejärgmisel päeval tagasiteel koju peatusime Sarasota Siesta Key rannas, mis on kindlasti minu absoluutne lemmik Florida randade seas. Kõikidest randadest, kus olen käinud saab Siesta Key minult auväärse teise koha (esimene koht siiski Maldiividele).

 Sanibel Island - pikkuse järgi rivistus

Sanibel Island

Sarasota - Siesta Key - kõige valgema liivaga rand, mida olen kohanud

Kui Orlandosse minek, siis soovitan kindlasti minna ka Internationali peale minigolfi mängima. Vahet pole millise te valite (neid on palju) - toreda elamuse saate igalt poolt. Minigolfiväljakud on tehtud väga stiilselt (piraadistiilis, tiki saare stiilis, lost continent jne) ja lastele jääb see kindlasti kauaks meelde.

Pirates Cove Adventure's Golf on International Drive

Meie käisime veel kahel korral Daytona's. Esimesel korral Daytona bikeweek'l - meeletult baike ja muid taolisi sõidukeid ning teisel korral käisime Daytona Speedwayl vanade ameerika autode näitusel. Mõlemal korral põikasime ka Daytona beachile - väidetavalt siis maailma kõige kuulsam rand - Floridas kuulus eelkõige sellepoolest, et see on rand kuhu võib päris vee äärde sõita autoga. Igal aastal saab rannas seetõttu ka paar inimest surma. Viimati näiteks ajas üks vanapapi oma päevitava naise sel viisil alla. 

Kuna Ameerika ühe suurlinna külastus ei saa olla õige ilma päris linnakeskuse külastuseta siis sõitsime ühel õhtupoolikul ka Orlando Downtowni ja jalutasime Lake Eola's. Nägime ka tulekahju ning sellega kaasnevat saginat. 

Mina tegin Ameerikas ka 2 tööotsa. Nimelt oli õele kaela sadanud üks hea diil, kus ta käis hea teenistuse eest korra nädalas Port Lucy's vene golfimängijate ajutistes kodudes koristamas. Kuna teenistus oli hea ja õde vajas abilist, pakkusin ennast meelsasti kahel neljapäeval kaasa. Kuna Port Lucy'sse oli Orlandost 2 h sõita, alustasime sõitu kell 6 hommikul. Tööpäeva lõpetasime 13.00-14.00 vahel ehk kokku tuli nii 5-6 töötundi. Teenitud raha viisin mina kohe ka tee peale jäävasse Ross'i, kus oli suurepärane jalanõude valik :)

Üks põhjus miks me Ameerikasse just sel ajal läksime oli Duncan'i 8's sünnipäev 31. märtsil. Sünnipäev oli tore, hoolimata et Monkey Joe mängukeskus, kus seda pidada plaanisime oli ajutiselt kinni pandud. Lapsed käisid siseruumid mängimas glow-in-the-dark minigolfi, mis neile meeldis, ning pärast seda oli kodus traditsiooniline pinata tagumine. Lapsed oli rõõmsad - täiskasvanud oli rõõmsad! WIN-WIN!

B-day boy

Sünnipäevatordid

Umbes selline oli meie seekordne Florida reis. Järgmine tuleb kõigi lootuste kohaselt august-september 2013. 

Mis me vahepeal teeme? Kas meil ei olegi juba uusi pileteid taskus? Aga muidugi on - 23. veebruar 2013 sõidame Hiina ja sealt edasi Bali saarele. Juba paari nädala pärast resideerume mõned ööd Palangal ning minu suur soov oleks sel aastal veel ka Pariisi minna . . ei tea kas jõuab...:)

Päikest!

Teevi

Austria, Werfenweng 09.02-13.02.2012

Käes on 12 aprill... ja peame tunnistama, et oleme olnud väga lohakad blogipidajad. Praeguseks oleme vahepeal viibinud juba üle 3 nädala Ameerikas ning Austria suusareis on põhjendamatult jäänud ilma kõigist meenutustest. Nagu juba varem olen tõdenud, on see hiljem blogimine faktide osas üsna detailivaene, aga samas on eestlane ikka armastanud rahvatarkust, et parem Hilja, kui Leida (sorry Leidad)... okok..parem hilja kui mitte kunagi on vist õigem :)

Aga põgusalt Austria juurde...

Lund oli väääga palju. Väikestele külateedel oleks justkui sõitnud rennis, sest mõlemal pool oli lumesein. Super vaatepilt. Pildil küll üks suure lume alla mattunud pisike maja, sest olime sel korral väga lohakad pildistajad ja pilte on väga vähe.

Werfenwengi kant on meile juba üsna tuttav. Minu jaoks oli see kolmas käik Werfenwengi, neljas kord Austriasse, Anmari jaoks ilmselt juba umbes kümnelähedane. Päid oli meil pundis seekord päris mitu, jalgu topelt samapalju (Teevi, Anmar, Kris, Kevin, Merle, Harri, Romet, Kristel, Silva, Volli, Raivo, Ingmar, Raul, Reelika, Grete ja Robert). Kuna meie tavapärane ööbimiskoht Haus Silvia oli selleks ajaks juba kinni, broneeris abivalmis Silvia meile apartmendid enda häärberist mõnedsajad meetrid madalamal asuvasse Gasthofi Hochkönigblick.

http://www.hochkoenigblick.cc/

Maja perenaine Barbara oli väga sõbralik ja abivalmis ning apartmendid igati toredad. Õhtuti kostitasime ennast külalistemaja kohvikus Apfelschnapsiga, mis peaks olema nagu kohalik samakas. Päris koleda maitsega igal juhul. Tundus, et meie apartmendid olid pikemalt aega tühjalt olnud (hoolimata hooajast), sest põrandad olid väga külmad. Mõne ajaga läksid siiski ka need soojaks. Peaks aga siiski tunnistama, et järgmisel korral (mis kindlasti tuleb) läheks siiski tagasi Silvia juurde. Tema külalistemajad asuvad kõrgel mäe otsas lumiste Alpi tippude vahel ja on kuidagi erilisemad. Võib-olla lihtsalt koduseks saanud :).

Werfenwengi piirkonnas on palju suusakuurorteid. Mäepäevi tuli meil kokku 3, millest esimese veetsime nn kodumäel Werfenwengis ja teised 2 tunduvalt suuremas kuurortis Flachaus.

Werfenwengi nõlvade kohta nii palju, et pikim laskumine hõlmab möödapääsmatut musta osa, mis on ülijärsk. Ja kui see peaks jäine olema, siis vähemalt lumelauaga on seda üsna kurnav läbida. Suuskadega ehk kergem. Nõlvu on selles kuurortis teistega võrreldes vähem (enamik on punased), kuid seetõttu ka mäepileti hinnad sutsu soodsamad. Mäepileti hindu ei hakka välja tooma, kuna need on üsna muutuv nähtus ja rohkem infot saab kodulehtedelt. Üleüldiselt täitsa OK kuurort.

http://www.bergbahnen-werfenweng.com/

Flachau on suur-suur kuurort, mis ühineb veel mitme teise kuurortiga ehk põhimõtteliselt on võimalik Flachaust alustada ja lõpetada Alpendorfis. Flachau asub tegelikult selle "Snowspace'i" keskel ehk saab liikuda mõlemale poole. Flachau sektoris endas igatahes väga head nõlvad ja seetõttu soovitaksin Flachaud rohkem. Werfenwengist on sinna küll pisut maad sõita (ca 20 min) aga sedagi pole liialt palju. Leidub sobilikke nõlvu kõigile oskustasemetele ja ka ekstreemsuse-otsijatele. Üks rada, mis ka vastavalt nimetatud, kuulub maailmaklassi radade hulka, kus peetakse maailmameistrivõistlusi (Hermann Maier Weltcup Flachau - googeldage). Käisin ära ka päris tipus, kus oli hoolimata päikesepaistelisest päevast vinge tuul ning ka õhk juba hõredam (ca 2000 m). PS! Tippu saamiseks tuleb üles otsida lift nimega Top Liner.

http://www.flachau.at/

Tipus! ca 2000 m.

Parima toiduelamuse saime pisikesest restoranist täisnimega Almstüberl zum Hascht aga kohalike seas lihtsalt tuntud kui Hascht. Nende spetsialiteet on ribid ja need olid tõesti ülimaitsvad. Kohake on pidevalt inimestest pungil (vähemalt õhtuti) seega tuleb laud ette broneerida. Meie saime oma suurele seltskonnale täiesti eraldi pisikese ruumi. Mahtusime õnneks kenasti. Tegime tellimuse eelmisel õhtul Barbara juurest ette ära vastavalt mingi Barbara sõbra Ollie soovitustele. Põhimõtteliselt ütlesime lihtsalt palju meid on ja et arvestagu sellise kogusega ja tehku oma spetsialiteeti vastavalt sellele. Süüa oli nii palju, et pärast oli kõigil raske olla ja osa jäi ülegi.  Hind näo kohta tuli kuskile 15 EUR'i juurde ehk ka igati mõistliku hinnaga. Olime kõik tänulikud, et olime Hochkönigblickist Haschti jala (ca 15-20 min) kõndinud. Saigi toit allapoole raputatud :)
Hochkönigblickist saaks Haschti minna ka mingi Shuttle'iga, mis maksab 2 EUR nägu/üks ots.

PS! Austriasse tõi meid taas Lufthansa, kelle sügisesed kampaaniad on tõelised maasikad! :)

Mis veel... kahjuks jäi taas kogemata tõeline Apres Ski ehk After Ski, kuna kõikidest kohtades oli nii meeletu suitsuhais, et meid sõna otseses mõttes suitsetati välja. Samtui olid jalad õhtuks üsna tuimad ja lapsi oli seltskonnas palju. Järelikult on veel mitmeid põhjuseid uuesti tagasi minekuks :)

Zum Gesundheit!
Teevi

MALDIIVID 26.01 - 31.01.2012

Mmmmm..... Maldiivid

26.01 lendasime Colombost Male’sse. Lennufirmaks teine 5* lennufirma, FlyEmirates, ja sel korral oli vahet tõesti märgata. Minule avaldas enim muljet äriklass, kuid lennukil oli veel ka First Class ja mingi First First Class veel. Igatahes ruumi oli lahedalt, suured telekad jne. Economy oli ka parim senistest lennufirmadest. (FlyEmirates lennupileti hind edasi-tagasi CMB-MLE ca 160 EUR, lennu kestus ca 1 tund 15 min). Muuseas, kapten oli naine – esimest korda, vähemalt minu mäletamist mööda. Vahetult enne väljalendu Colombost olime Donaldi juures Negombos pesus käinud ja õhtusööki söönud. Ei tea kas tingitud kodusest vürtsikast Chicken Curry’st või mingist muust päeva jooksul söödud toidust, aga minul oli olemine väga hõre. .

Male’ Ibrahim Nasir’i lennujaama jõudsime umbes 22.30. Male lennujaama lennurada on üks lühemaid maailmas ja lennujaam asub pealinnast endast eemal, hoopis teisel saarel. Lennujaamast läksime paadiga (1 USD/nase) pealinna ja siis algas tsirkus. Meie ööbimiskohaks pidi olema Kaani Lodge külalistemaja, aadressiga Kaani Goalhi. Kuna me polnud väga suurt ettevalmistust teinud, siis ei teadnud me, kus see asub. Teadsime vaid, et lennujaamale väga lähedal, umbes 6 km. Hakkasime siis inimestelt küsima, kuid meie üllatuseks, esimesed vastajad ei teadnud sellest kohast midagi. Ei teadnud isegi nimetatud tänavat. Hüppasime sisse ka ühte suuremasse hotelli, kus oldi väga abivalmid ja anti kaart ja isegi helistati sinna Kaanisse, aga nad ei saanud vist juhistest päris täpselt aru ja seega me sealt palju abi ei saanud. Vahepeal jõudis Anmar käia küsimas ühest kohalikust poest juhiseid ning kuna mul kõht endiselt valutas, palusin tal osta vett. Anmar näitas poodnikule 1 USD ja küsis millise vee ta selle eest saab. Poodnik pistis talle pihku 5-liitrise kanku ja kuna A’l oli närv üsna must ei viitsinud ta hakata seda ümber vahetama. Pakkisimegi siis veel 5-l veekanku ka oma kohvrisse ja võtsime suuna eeldatava hotelli poole. Tuiasime veel pisut aega edasi-tagasi, kuni lõpuks üks mööduja teadis ja meile enam-vähem täpse juhise andis. Kokku seiklesime umbes tund aega.  See vee ostmine tegi minule aga nii palju nalja, et olemine läks hoolimata kõhukrampidest igatahes pisut rõõmsamaks.

  Vaade Male lennujaamast

Kaani Lodge asub küll paaditerminaalidele üsna lähedal, kuid siiski ühes väga suvalises kõrvaltänavas ja on väga suvaline koht. Teenindajad olid suht aeglased ja saamatud ning kõigele lisaks ei olnud nad meie Resortist mingit informatsiooni saanud. (Paar päeva varem leppisime Biyadhoo Island Resorti esindajaga telefoni teel kokku, et nad saadavad meie paaditerminaali numbri ja esimese väljumisaja hotelli). Tuba aga oli päris OK - vähemalt AC ja suur voodi (hind koos hommikusöögi ja maksudega – Maldiividel on vaja maksta Bed Tax’i – 57 EUR). Öösel helistasime veel Resorti ja saime info, et esimene väljumine saarele on 14:45. See meid eriti ei rõõmustanud, sest see tähendas ju põhimõtteliselt ühe päeva raiskuminemist.

Kaani Golahi - minu taga Kaani Lodge

Olgem ausad Male’s endas ei ole midagi teha! Otsustasime siiski varem ärgata ja hommikul uuesti helistada, kuid hommik ei olnud targem ja ei toonud paremat informatsiooni. Küll aga tõi hommik Anmarile sünnipäeva, mis on ikkagi ju tore päev. Palju õnne kallis!

Läksime jalutama. Kõndisime sadamas ja vaatasime imelist vett. No see vesi on seal ikka tõesti müstiline. Nagu basseinivesi. Nii helesinine ja ilus. Natuke palju oli vees küll prügi, kuid eks mõningane reostus on pealinnadele omane. Käisime kohalikul köögi- ja puuviljaturul, vaatasime kalasadamat ja käisime ka kalamarketis. Sõime hommikust mere kaldal terrassil ja nautisime kaunist ilma. Oleks tahtnud võtta ühed külmad õlled, aga Male’s ei ole lubatud müüa alkoholi mitte kuskil. Samuti ei ole seda lubatud maale tuua.

Kalaspetsialistid Male kalaturul

Lõuna paiku sättisime end oma kohvritega tagasi lennujaama, kust pidi minema meie transfeer Biyadhoo saarele. Olgem ausad, olime tegelikult ikka väga pettunud selles organiseerimises ja lennujaamas istuv meie hotelli kontakt sai ka meie pettumust tunda. 15.00 paiku tuli teade, et paat on kohal ja meid juhatati paati. Meiega koos veel 1 Iirimaa turist (kelle lennuk saabus 14:45 ja kes ootas transfeeri umbes-täpselt 5 minutit – õnnelik inimene) ja 2 hotelli töötajat. Sõit Biyadhoosse võttis aega 40 minutit ning saar näeb eemalt välja nagu üks suur taimestikupuhmas. Esmaspilgul olin juba ehmunud, et randa polegi, aga õnneks oli valge liivaga rannariba teisel kaldal...

Paadisõit

Meie saar pealtvaates

Meid tervitati värskendavate niiskete käterätikukestega, millele järgnesid kookosmahla kokteilid pähklikoore sees. Mänedzer, kes nägi välja nagu libe pugejas, tõi registreerumiskaartid, misjärel me talle oma loo ära kurtsime. Lubas uurida asja ja meile hiljem teada anda. Etteruttavalt mainin ära, et tulemus ei olnud midagi sellist, mida ootasime. Saar oli kena – ilusad väiksed riisutud liivarajad ja lopsakas dzunglitaimestik ümber. Sellest olime juba teadlikud, et see saar on väliselt pisut vähem maniküüritud kui enamik teisi ning tegelikult see oligi päris tore.

Pakipoiss juhatas meid mingi kahekordse hoone juurde, kus pidavat olema meie tuba. Meie aga olime enda arvates bookinud ranna bangalo – järjekordne müügitrikk. Nemad nimetavad bangaloks suurt kahekordset hoonet, kus küll igal-ühel on väljast oma sissepääs ja terrass või rõdu aga no bangalo see päris kindlasti pole. Surusime pettumuse maha, võtsime minibaarist 2 õlut ja läksime terrassile. Veepiirini oli toast 15 meetrit.

Idakallas...

Asusime saare idakaldal. Idakaldal asub ka Arrival jetty, kuhu tulevad kõik paadid, 3 „bangalo“ kompleksi, reception ja dive centre. Idakaldal on sellised pisikesed liivasopid suurte puude ja põõsaste vahel, kus on mõnus vilus istuda ja raamatu lugeda jms. Idakalda riffil leidus ka rohkem kalu ning seal oli tunduvalt vaiksme. Läksimegi kohe vette ujuma ja snorgeldama. Juba väga kaldal on näha paljusid erinevaid suuremaid ja väiksemaid, kirjumaid ja vähem kirjumaid mereelukaid. Olime vaimustunud. Hoolimata sellest, et idakallas oli omamoodi tore, eelistan mina siiski suuremat rannariba, kus päev otsa päike paistaks ning me läksime vastuvõttu sooviga kolida ümber läänekaldale. Järgmisel päeval ka seda tegime, kuid kahjuks ei saanud siis esimese korruse tuba. Küll aga oli otsus selles mõttes õige, et olime oma rannale tunduvalt lähemalt ja oli mugavam liigelda ranna-toa-baari-restorani vahel. Läänekaldal asub samuti 3 „bangalo“ kompleksi, watersport centre ja baar. Restoran asub enam-vähem saare keskosas.

 Restoran

Rannabaar

Läänerannikul on suurem rand ja pikem rifipealne (ma ei leidnud õiget sõna selle jaoks) ülihelesinise veega. Lääneranniku rifil oli aga pisut vähem kalu, kuigi rifi põhjapoolsemas osas õnnestus meil snorgeldades vees näha päris suurt Eagle Ray’d ja põhjas ka suurt haid.

Läänerannik

Põhjarannik

Väiksemaid Black Tip Reef Shark’e, kes pisikestesse kalaparvedesse lõunasöögile tulid, nägime soojas kaldavees igapäevaselt. Snorgeldada oli Biyadhoos väga tore. Riff on väga ilus, kuigi Punase mere rifid on värvilisemad. Algne plaan oli seal ka sukelduda, aga kuna sukeldumine oli liiga kallis (vist 80 USD) ja sukeldujad nägid sama pilti mida meie snorgeldades, siis sellest siiski loobusime. Snorgeldamisevarustuse aga rentisime endale 3-ks päevaks (5 USD päev) ja see läks ka igati asja ette.

Black Tip Reef Shark

Saarele saab mööda hoolitsetud teeradu kõndides tiiru peale teha ca 10-15 minutiga, kui aga teerajakeselt kõrvale põigata, siis võib leida ennast töötajate valdustest. Saare kuurorti tööliskond on kõik pagendatud saare keskossa. Eksisimegi kohe alguses sinna ära ja nägime hoopis teist pilti, kui saare ääreosades, kus turistid liiguvad. Töötajad elavad väikestes uberikes kõik kambakesi koos, nende teerajad on riisumata ja nende kuivanud palmilehed lõikamata, küll aga olid neil suured palliväljakud ja isegi mingi paaditöökoda. Eks nemadki peavad kuskil elama. Keskosas paiknes ka suur generaator, mis saart elektriga varustas. Kõik Maldiivide saared peaks toimima generaatoriga. Õnneks meie elamu juurde generaatori mürin eriti ei kuuldunud, kuid lugesin, et on saari, kus generaator suudab paradiisitunde täielikult ära rikkuda.

Saarel oli üks baar ja üks restoran. Võib öelda, et täiesti piisav nii pisikese saare kohta. Teenindajad olid meeldivad, väga tähelepanelikud ja toimekad. Elu saarel möödub muretult,raha ei pea kaasas kandma – kõik asjad lisad oma toa arvele ja lihtsalt pärast maksad. Meil oli Full Board pakkett ehk 3 söögikorraga aga ilma jookideta. Läksime oma esimesele õhtusöögile – Anmari sünnipäevaõhtusöögile. Minul oli endiselt kõht korrast ära ja sõin suures hirmus väga vähe. Toiduvalik aga oli igati tore. Alati leidus kana ja kala, sai valida pasta ja riisi vahel, mõnel korral ka siga ja lammast, aga siga sealkandis ikka teha ei osata. Sama kogemus ka Sri Lankalt. Puuviljavalik ehk oleks võinud suurem olla, kuid üldiselt jäime toiduvalikuga rahule. Maldiividel peab arvestama sellega, et 10% service fee + 6 % government tax tuleb alati kõigele juurde ja kuigi 10% tipi arvestatakse sisse, ootavad kõik teenindajalt sult ikkagi veel tippi. Hämmastav ikka küll – käi ringi nagu rahalehm J . Kombeks aga on enda restoraniteenindajat ja toakoristajat tippida ühe korra oma külastuse lõpus siis pisut suurema summaga ehk kõikide päevade eest kokku. Kokad käisid alati buffee valiku juures ringi, üritasid kõigiga suhelda ja pakkuda juurde erinevaid toite. Kokk oli väga naljakas – selline pisike rõõmus punn. Kui olime praega lõpetanud, toodi meile lauda sünnipäevatort, kuhu oli peale kirjutatud Anmari nimi ja ka küünal. Tore žest – pole midagi öelda. Tagasi tuppa minnes, leidsime eest kaunistatud voodi, kuhu oli puulehtedega kirjutatud „Happy B-day“ ja punase veini. Kuna minu olukord oli üsna kehva, otsustasime veinijoomise siiski järgmisele õhtule lükata.

Järgmised 3 ja pool päeva möödusid päikese ja lummava vee uimas. Sõime, jõime, päevitasime, lugesime, ujusime, jalutasime, snorgeldasime, mängisime kaarte jne. Magama läksime suht vara, sest nagu juba teada on, siis puhkusel tuleb uni peale palju varem kui tavarutiinis olles. Põnev oli näha Eesti ümbermaailmarändureid „Tätvere’t“ – uskumatu, et tuhandest Maldiivi saarest, sõitis nende Nordea lähedalt mööda just meie saarekesest ning kõigele lisaks jäi veel sinna reidile. Mina neid ei märganudki, aga Anmar nägi ja jooksime ka kohe sillale ja hüüdsime neid, aga kuna nad sõitsid mootoriga ei olnud meid kuulda. Rentisime kanuu (15 USD/tund) ja sõitsime Nordea juurde.

Nordea

Esmaspilgul tundus, et katamaraan on täitsa tühi, aga siis märkasime üht vahetusmeeskonnaliiget – mingit tüdrukut – kes meile üsna ükskõikselt tere ütles. Lähemale sõites tõstis pea ka laevakokk Raul, kes meie külastuse üle ehk kõige suuremat huvi välja näitas. Rääkis, et nad ootavad raudlaeva, et viimase pardal ületada maailma kõige ohtlikumad mereteed, kus ohuks Somaalia piraadid. Teised kõik olid ümberringi snorgeldamas ning kuna lähedal paistis pisike liivariba, siis otsustasime sinna sõuda, et mõned pildid teha. Tee peal möödusime Marko Matverest, kes parasjagu kala püüdis ning kellel üks kalake juba ka harpuuni otsas oli. Kuna rifil kalapüüdmine onkeelatud siis oli ta esmalt pisut kohkunud, et kes need nii sihikindlalt tema suunas sõuavad – ehk on mingid korrapidajad. Vestlus oli põgus ning liikusime edasi liivaribale.

Tegime pilte ja sõudsime mõne aja pärast Nordea tiiruga oma saarele tagasi. Alusest möödudes oli kuskilt välja ilmunud ka Tätte, kes üsna loiult tekil istus ja suitsetad – soovisime neile kena reisi jätku ja sõitsime tagasi oma saarele. Pidime tunnistama, et reisiseltskond oli üsna morn ja tujutu – ei tea, kas tuju oli kadunud pikast raudlaeva ootamisest ja Sri Lanka ja Maldiivide vahel tiirutamisest, probleemidest meeskonnaliikmete endi vahel või hoopis üleüldisest reisiväsimusest, aga kuidagi õnnetud nad oma olemuselt olid.

Päevad saarel möödusid väga rahulikult, täielikul puhkuselainel – Maldiividelt võib kindlasti leida killukese paradiisist, kus vesi on helesinine, mõnus ja soe; kus päike paitab ja paistab enam-vähem alati! Snorgeldajate ja sukeldujate jaoks on see kindlasti maailma üks parimaid paiku, rääkimata ponnistustest mida seal tehakse, et turistid rahul oleksid. Ja enamasti nad ongi! Kokkuvõttes olime meiegi ja ma tahan sinna kindlasti veel kunagi tagasi minna, kuigi see pilt sellest müstiliselt sinisest veest on minu mälestustesse küll alatiseks süübinud.

Paradiis

Tarkuseteri:

Kui on valida kallima toa vahel odavamas kuurortis ja odavama toa vahel kallimas kuurortis, siis valida tuleks ikkagi kallim kuurort. Toas käid nagunii ainult magamas, aga muud hüved kehtivad kõigile ühtemoodi, oled sa kallimast toast või odavamast.

Kes tahab Maldiive näha, aga ei taha minna ühte kuurortisse (kõik Resort’id on ikkagi väga kallid Maldiividel) siis on võimalik minna ka lihtsalt Male’sse, kus saab soodsalt ööbida ning kust saab teha väljasõite erinevatele saartele ja riffidele. Ilmselt ka klaaspõhjaga paadid ja kõik muu selline. Seal peaks olema võimalik ka mingit e gruppidega ühineda, et soodsamalt saada – näiteks meie kohtasime Male tänavatel tüdrukutepunti, kes otsisid kaaslasi, et mingile lähedalasuvale saarel sõita.

Suveniirid olid kõige kallimad lennujaamas. Isegi meie hotellis olid odavamad. Küll, aga kui on aega võib minna Male suveniiripoodidesse (kas seal kehtib kohustus tingida, kuigi kohalikud ei ole väga andekad kauplejad ja tegelikult on neil suht savi, kas nad müüvad midagi või mitte), kus on valikut väga palju ja hinnad soodsamad, kuid siiski tasub olla ettevaatlik.