SRI LANKA 18.01 - 26.01.2012 VOL 2.

Olime Donaldiga tuuril 3 päeva (23.01-26.01.2012). Donaldil oli võrdlemisi uus Toyota, küll kahjuks ilma kliimata, kuid AC aitas palavusest välja. Donaldil on ametlik giiditõend ning taksojuhi luba lennujaama sisenemiseks. Põnev oli, et lennujaama territooriumile lubatakse taksodena vaid max 2 aastat vanasid autosid. Donald ütleski, et peab hakkama järgmine aasta autot vahetama, kuid ilmselt ostab ta jälle Toyota. Donald on Hispaania päritolu ning katoliiklane. Ta räägib head inglise keelt, on väga sümpaatse olemisega ja oskab palju rääkida nii ajaloost kui kultuurist ja usust jne.

Olime Donaldile eelnevalt ise ära rääkinud, mis meid huvitab. Tahtsime kindlasti ronida öösel Sri Lanka kõrguselt kolmanda mäe  - Sri Pada/Adam's Peak otsa, näha Kandy linna (me ei olnud päris kindlad templite ja botaanika aia suhtes) ja külastada üht kaasaegse maailma imet - Sigiriya kaljukindlust.

Teisipäeva hommikul kell 9:00 võtsimegi Hikkaduwast suuna Nuwara Eliya poole, et õhtupoolikuks jõuda Adam's Peak'i jalamile. Kilomeetreid ju polnudki eriti palju - pisut üle 200, kuid kohalejõudmine koos lõunapausiga võttis aega üle 6 tunni. Ajaga peab seal arvestama - kes Google mapsis teeb marsruutide osas eeltööd, siis Sri Lanka puhul võite julgelt korrutada Google'i poolt antud aja 2-ga, isegi 2,5-ga. Põhjuseid on mitmeid - täiesti kaootiline liiklus, küla küla otsas kinni ning meie teekonna viimane osa näiteks kulges täielikult mööda kitsaid mägiteid, kus lihtsalt pole võimalik sõita kiiremini kui 50-60 km/h.

Tee peal peatusime pisikeses ananassikasvanduses, kus oli ka pisike putka, kust sai ananassi kaasa osta. Maitsev vili kooriti ära ja lõigati sälgud sisse, nii oli sealt mugav tükke murda. Ananass oli väga mahlane ja kui ma õigesti mäletan, maksis 100 ruupiat.

Ananassi istandus

Alguses tundus D meile pisut liiga vaikne, kui ta siis lõunapausiks peatus mingis nooblis turistikohas, siis olime mõlemad täitsa pettunud. Olid meil ju ka eelmisest aastast eredalt meeles Malaisia Bob'iga saadud ehedad elamused kohalike söögikohtadest. Kutsusime teda endaga lauda, kuid ta keeldus - kui olin oma täiesti mõttetu 'chicken noodles'i' lõpetanud ja tualeti poole siirdusin, nägin et ta sõi nurgas üksi. Ei osanud me kumbki sellest miskit arvata. Üritasime arutleda põhjuste üle, et kas ongi selline eemalehoidev vend, kes tahab lihtsalt töö ära teha ja kõik või siis jätsime meie endist kuidagi mulje, et tahame eraldi süüa ja autos omaette olla jms, aga jõudsime ikkagi järeldusele, et oleksime ise pidanud talle kohe ütlema, et ta ei viiks meid turistikohtadesse vaid just kohalikesse restodesse. Kaalusime muidugi ka varianti, et kuna ilmselgelt selles kohas käivad ainult turistid, siis on autojuhtidega tehtud diilid, et kui nad turistid sinna toovad siis nemad ise saavad näiteks tasuta süüa. Selline skeem kehtib seal näiteks teevabrikutes. Hiljem ütlesime talle, et meile meeldiks süüa kohalike toidukohtades ja siis ta vabandas sellega, et arvas et kohalik toit on meie jaoks liiga spicy - ilmselt minu jaoks olekski - kuid küllap oleks ka mina menüüst midagi sobivat leidnud või siis lihtsalt poleks söönud! :)

Sri Pada asubki Sri Lanka teepiirkonnas, mis varasematel aegadel on laialt olnud asustatud Brittide poolt, suuresti kelle teelembusest tingituna ongi Sri Lankast maailma suurim tee eksportija saanud. Sri Lanka oli Briti koloonia 1815 - 1948 ning lisaks teele rajasid britid ka kohvi- ja kummiistandusi.

Ceylon. Taamal teekorjajad. Päris ees näha juba tühjad põõsad.

Britid tõid India põhjaosast sisse Tamili inimesed (loe: orjad) töötama istandustesse. Oli teada, et Tamili inimesed on väga töökas rahvas ja suure vaesuse tõttu on nad nõus töötama vaid kõhutäie eest. Tamilid töötasid ja elasid saarel orjadena, samades tingimustes nagu karjaloomad. Kuna istandusi kerkis kiirelt, oli Tamilite populatsioon saarel varsti üle 10 %. Tamilite arvu kasv ning kehvad tingimused viisid peagi mässudeni ning sealt võime aimata ka algpõhjuseid veel hiljutigi toimunud kodusõdadele Tamili Tiigrite ja Sri Lankalaste vahel. Donald rõhutas mitmel korral, et Tamilid ei ole halb rahvas ja Sri Lanka inimesed ei mõista neid hukka, halvad on vaid teatud inimesed nende seast (tiigrid) ilmselt nagu kõigi rahvaste puhul. Väga ilus oli sõita suurte teeistanduste vahel looklevatel mägiteedele. Kõikjale kuhu vaatasid, nägid ainult teeistandusi. Oli juba tühjaks korjatud ja ilma lehtedeta põõsastikke ning mitmnel pool oli näha naisi töötamas. Ka tänapäeval on seal piirkonnas palju Tamili naistest teekorjajaid. Neid tunneb ära etnilisema välimuse poolest. Paljudel ninades valged ehted (luutaolised) ja näos mõningad värvilised maalingud. Teekorjajad näevad välja väga lummavad - suured korvid on seotud peade külge - minule jätsid nad miskipärast väga sügava mulje.

Tulepuu ja daam

Tamili teekorjajad tööle minemas

Meie Guesthouse mäe jalamil Nallatanniya linnakese oli nimega "Slightly Chilled". Kuna olime D-ga teinud diili 3-päevaseks ekskursiooniks koos ööbimiste ja hommikusöökidega, siis me täpselt ei teagi, mis seal öö võis maksta, küll aga oli külalistemaja täitsa välja müüdud. PS! Mainin kohe ära, ehk hiljem unustan, et meie trip Donaldiga maksis kokku 37 tuh ruupiat. (Selles suhtes on kõige efektiivsem reisiseltskonad 4-pealine - saab autokulusid jagada.). Külalistemaja oli igati OK, olemas oli ka WIFI ning esimest korda selle puhkuse jooksul tegin mina selle vea, et käisin töö mailboxis. :) Õnneks seal tulekahju ei paistnud ja see tekitas südamerahu ning rohkem ma töö mailboxi tagasi ei kippunudki.

Slightly Chilled Guesthouse. Meie tuba see kõige alumine rõdu. Igati viisakas koht ööbimiseks.

Kuna õhtupoolik oli alles varajane, läksime jalutama. Jalutasime tagasisuunda teepõldude vahele, et mõned pildid teha ja siis linnakese poole, et suund mäele teada saada. Külalistemajast mäe ametliku alguseni kõnnib umbes 30 minutit. Tagasi mõeldes oli see linn kuidagi üsna hirmus. Sealt kajas vastu ülim budism. Ilmselgelt kõik inimesed rangelt väga-väga usklikud. Kuigi elu-olu üsna primitiivne oli meeletult müügilette ja -putkasid. Kõik ilmselt turistide ja palverändurite jaoks. Müüdi kõike, mis võimalik - jopesid, kunstlilli, sööki-jooki jne. Jalutasime kuskile maale välja ja siis tagasi külalistemajja, et õhtust süüa ja puhata ning, et siis orienteeruvalt kell 2:00 öösel alustada vantsimist Sri Pada tippu.

Sri Pada jalamil, öösel pisut enne 3:00

Erinevate religioonide jüngritel on väga erinevad legendid seoses selle mäega. Huvilised saavad juurde lugeda siit: http://sripada.org/adams-peak-history.htm.
Kristlased vähemalt usuvad, et just selle mäe tippu maandus Aadam, kui ta paradiisist patu tõttu välja visati. Sellest ka kristlik nimi - Adam's Peak. Meil, ateistidena, oli mäe otse matkamiseks hoopis erinev isekas põhjus - meile lihtalt meeldivad mäed ja nende tipud ning meile meeldib see tunne kui oled ennast tõsiselt proovile pannud ning läbi suure kondivalu tippu jõudnud. Samas ei saa hõisata, ega neid ühiseid mäetippe meil väüga palju vallutatud veel polegi. Ehk Sri Pada oligi üks esimestest suurematest. Turistid üle maailma sõidavad Adam's Peak'i vallutama ka päikesetõusu pärast. Just sellepärast alustatakse tipurännakut öösel, et olla kohal päikesetõusu ajaks. Päikesetõus selle mäe tipust peaks olmea midagi väga erilist ja ei saa eitada - oli tõesti ilus. Mäe tipus on ka budisti tempel ning päikesetõusu ajal teevad seal toimetavad mungad oma usurituaale ning üles rännanud palverändurid koos nendega. Meie alustasime kõndimist oma külalistemaja juurest 2:00, olles 10 min kõndinud, avastasime, et fotokas jäi maha ja läksime tagasi. Ehk siis alustasime uut katset ca 2:20. Ma olin täiesti kindel, et jõuame üles oluliselt varem, kui keskmiselt. Räägitakse, et peaks arvestama tippu minekuks ca 3 kuni 4 tundi. Meie tegime selle ära pisut vähemaga kui 2 tundi. Kas oli ka raske? Jah oli küll. Tee tippu läheb 95% ulatuses treppidel ning mõnes mõttes võib-olla on treppidest isegi raskem minna kui mäest, igatahes töötavad erinevad lihased. Meie säärelihased olid valusad järgmised 7 päeva vähemalt. Hämmastav oli see, et kohalikud kaupmehed on isegi väga tipu lähedale rajanud oma müügiputkasid, kus nad siis pakuvad puuvilju ja jooki ja kõike muud. Tundus, et ilmselt nad elavad ka nendes putkades. Neid oli igatahes tohutult. Oma kogemus puudub, aga kuskil kirjutas, et mida tipule lähedamale seda kallimaks hinnad lähevad - ei oska kommenteerida, sest me ei peatunud ühegi putka juures. Sellest ka ilmselt meie võrdlemisi kiire tipuvallutusaeg. meiega koos vantsis üles turiste eri rahvustest, enamasti paaridena. Samuti väga vanasid kohalikke, osadel olid abimehed kaasas. Kohalikud hõikusid üksteisele aeg-ajalt: "Saadu, Saadu, Saadu, Saa!". Hiljem küsisime D-lt. mida see tähendab ning ta selgitas, et see on mingi hing, keda nad ülistavad ja välja kutsuvad.

Kohalikud palverändurid ja mõned turistid

Päike tõusis orienteeruvalt 6:00 hommikul ning ootasime seda üleval külmetades üle tunni aja. Nahk oli füüsilisest pingutusest märg, seega kui keegi sama trippi hakkab ette võtma, pange kõrva taha soovitus ja võtke kaasa kuivad riided, et üleval vahetada ja kindlasti mingi soe dressikas või tuulekas.

Kirju seltskond ootamas uue päeva sündi

Päikesetõusuks oli meid üleval päis palju, arvan et umbes 70-90 vahel. Päike tõusnud ja jumalik rituaal nähtud hakkasime alla lippama. Allaminek võttis aega ca 1 h. Seejärel ootas meid maitsev hommikusöök külalistemajas, misjärel dušš ja edasisõit Kandy suunas.

Rituaali algus

Olime väsinud ja üritasime autos tukkuda, kuid ega sellest suurt midagui välja ei tulnud. Kandysse sõit ei võtnud ka väga kaua. Nii 3 tunni ümber. Kõigepealt külastasime suurt teevabrikut - Geragama Estate Tea Plantation. Ringkäiku alustasime kohvikust, kus toodi meile kohe tasuta maitsvat teed, mille juurde sai osta kooku (50 Ruupiat tk) ostsime kooki, jõime teed ja jutustasime Donaldiga. Tee oli tõesti maitsev.

Geragama Estate tea Plantation, Kandy

Peatselt uli üks näitsik ja kutsus meid kaasa. Läksime väikese venelaste grupiga. (Vene turiste on kõikjal Sri Lankas väga palju). Meile tutvustati tehast ja räägiti kuidas käib tee tootmine. Giid oli üsna robotilaadne ja rääkis võrdlemisi ilmetult, ilmselgelt oli ta sellest jutustamisest väsinud. Vabrik aga oli tore ja tee kohta oli samuti hariv rohkem teada saata. Ei hakka kõike ümber jutustama, kuid paar tarkusetera panime kõrva taha siiski. Esimene on see, et nii roheline tee kui must tee on tegelikult pärit ühtedelt samadelt põõsastelt. Lihtsalt erinevad lehed ja erinev töötlemine. Teiseks, kunagi ei tasu osta teed, mis on pakendatud kotikestesse. See on kõige ebakvaliteetsem osa teelehtedest. Kottidesse pannakse kokku tolm ja tuhk, mis purutee tootmisest järgi jääb. Seega - tehke omad järeldused...

Värsked teelehed

Juba kuivatatud ja sorteeritud teelehekesed

Ringkäik lõppes, üllatus, üllatus, suures poes, kust sai osta kaasa teed. Kuna me mõlemad teed hea meelega joome, olime lahkelt nõus seda väärt kraami kaasa ostma. Venelased meie ees tõstsid muidugi lati kõrgele oma ostusummadega üle 3000 ja 5000 ruupia. Ostsime 3 pakki teed - ca 2300 ruupiat vist kokku. Ühe hariliku musta ja ühe rohelise ning ühe erilise tee, mida kutsutakse "Silver tips" selle purutee moodustavad vaid väga kvaliteetsed haruldased teelehekesed, mida mõnelt põõsalt ei olegi võimalik leida. Sellest kõrgema kvaliteediga ongi ainult "Gold tips", mis koosneb lehekestest, mis on veel haruldasemad. Ilmselt leiab Google'st selle kohta lisainfot... Kui olime oma ostu ära teinud, läksime tualetti ja saime poolel teel auot juurde taas D-ga kokku. D'l oli käes kilekott, mis oli täis teed, mis oli pakendatud erinevat moodi kui meil. Küsisin talt, et kas ostis ka teed..väitis moka otsast, et jah, ostis naabritele. Meie omaette muigasime, et tegelikult olid need meie ostu pealt lõigatud viljad. Aga ega me talle pahaks ei pannud. Sellised motivatsioonipaketid kindlasti töötavad. Kõigele lisaks olime ju meiegi õnnelikud, sest teetehas oli tõesti tore elamus. Vaikselt olime hakanud ka rohkem autos suhtlema, tundus, et esmane barjäär hakkas mööduma. D jutustas meile Sri Lanka ajaloost ja rääkis ka endast ja oma tegemistest. Ta nimelt on päris heal järjel olev ärimees. Tema all sõidab veel mitmeid autojuhte ning ta ehitab Sigiriya lähedal külalistemaja. Sinna oli meil au ka hiljem minna ning sellest edasi juba mõned lõigud allpool.

Järgmine sihtkoht oli Kandy botaanikaaed. Sissepääs 1100 ruupiat, kuid kindlasti väärt minemist. Igati tore paik, kus palju troopilisi puid üle maailma.

Enim muljet avaldasid javapuud ja nartsisspuu - ilma lehtedeta puu, mille küljes palju kollaseid nartsissiõisi. Seal olid veel hiigellehtede  ning hiigelkookospähklitega palmimuud. Väga kiftid.

Vot sellised pallid...

Java trees

Kuskil pargi tagumises osas jalutas meile vastu hooldajariietuses mees, lehvitas eemalt lehte ja tahtsi meile midagi näidata. Läksime lähemale ja nägime, et tal oli leheküljes skorpion. Küsisime, kas leidis selle pargist - väitis, et ei, dzunglist. Küsis  meilt, kas tahame pilti teha, Anmar juba lõikas lahti, et nuiab raha - mina aga mõtlesin,et teeme siis pilti - tegime pildi ära ja vennal kohe käsi pikalt ees. Arvas, et tema tegu vääris sotat aga meie ei nõustunud. Leidsime talle 30 ruupiat, mille peale ta üsna pettunult ära läks. Jalutasime pargis ca 1,5 tundi. Nägime ka ahve, kes bambusesalus kambaga ringi lippasid ning prügikaste tuuseldasid.

Skorpion

Selline ahv..

Lõunaampsu tegimegi väikses kohalikus kohakeses, kus Anmar sai kanakarrit ja mina viineripirukat. :) Üsna euroopalikku. Mul ikka viskab see riis ja vürtsid suhteliselt kiiresti üle, kuigi alguses mulle umbes nädal aega väga maitseb. Sii on blokk ees ja rohkem ei lähe alla. No ei lähe lihtsalt ja kõik :).

Järgmine peatus, meie endi soovil, oli batikatehas. Nime ei mäeltagi, aga väidetavalt kõik mis nad toodavad, nad müüvad ainult enda kohalikus poes, kuskile mujale ei saada. Tehas oli vabas õhus, küll katuse ja seintega, kuid aknaavad olid täiesti avatud. Nende kliimavöötmes on tõesti võimalik toota ka sellises tootmishoones. Batika on puuvillane kangas, mida töödeldakse ehk värvitakse väga eriliselt. Batikast saavad huvlised taas Google'st juurde lugeda, aga paar asja panen ka sia kirja. Batika värvimisel on abimeesteks mesilasvaha ja parafiin. Selle seguga kaetakse pinnad, millele värvi ei soovita. Hiljem leotatakse parafiinisegu maha. Batika on samuti üks Sri Lanka sümboleid.

Naine piserdab parafiini ja mesilasvaha segu, et tekitada värviline täpiline efekt

Väga professionaalselt oli tootmisalale pandud püsti pisike moelava. Sinna meid giid ka juhatas. Mina läksin lavale ning mulle demonstreeriti minu enda peal erinevaid riideesemeid. Peatselt tuli ka Anmar, kellele pandi selga Sri Lanka meeste rahvusseelik ehk 'sarong', samal ajal kui mind kattis 'sari.'

Sarong ja Sari

Peab tunnistama, et müügitrikk mõjus ning mina oli valmis endale ostma batikast hõlmikut. Pärast paari kümmet minutit poes, oli kaup koos - soodukaga 5000 ruupiat (ehk päris palju) ja ürp oli kotis. Olin miskipärast päris rahul, kuigi kui hiljem Maldiividel omale kleiti vorpima üritasin hakata ei tulnud eriti midagi välja. Ilmselt vilumuse asi.

Kuna me hambatemplisse minna ei soovinud (Tooth Relic Temple in Kandy), oli meil aega lahedalt ning kuna olime vahepeal Donaldiga ületanud igasuguse ebamugavustunde, rääkis ta meile kuidas tal on oma külalistemaja ehitamiseks vaja kastiautot ja kuidas ta on seda kaua aega on otsinud. Ütlesime talle, et meil pole midagi selle vastu kui Mahindra esindusest läbi hüppame. Mahindra oli see auto mida ta otsis (India autotööstus). Esinduses oli auto olemas, kuid hind soolane, aga kuidagi oli temani jõudnud info, et üsna lähedal Matales elab mees, kes müüb sama autot, peaaegu uuena, väga vähe läbisõitnuna. Läksime sinna. Mõistsime, et tegemist peab olema ühe jõukama perekonnaga, kuna nende koduhoov oli väga kena ja hoolitsetud. Katsetasime Mahindrat - istusime ka ise sisse - ning pidime tõdema, et midagi nii kehva kvaliteediga ja ebamugavat polnud ammu kohanud.

Mahindra

Donald näis aga olevat väga õnnelik. Me ei kommenteerinud. Samal ajal kui tema diili teha üritas, rääkisime meie juttu peretütrega. Tüdruk oli 20-aastane ja pidavat just minema ülikooli. PS! Kandy ongi Sri Lanka Tartu ehk ülikoolilinn. Kandy ülikool on väga tunnustatud. Ta tahti minna õppima bioloogiat. Pere naised kutsusid meid sisse, kus me võtsime istet üsna tühjas elutoas. Olukord oli võrdlemisi kohmetu, kuna kõik seisid (ema, vanaema, vanem tütar ja noorem tütar) ja vaatasid meid vaimustunult, aga keegi peale vanema tütre otseselt inglise keelt ei rääkinud. Seega üritasime rääkida, mida sülg suhu tõi. Meenus Chamara jutt kohalikest noortest, kus mehel võib olla vahekordi nii palju kui ta tahab, aga naine ei tohi enne abielu vahekorda astuda. Jõukamatae perekondade isad annavad oma lastele tänapäeval kõrghariduse ning ei nõua neilt noorelt abiellumist. Tüdruk kuulas põnevusega meie reisidest, mille kohta ta ise päris ning tõdes, et nende jaoks on reisimine väga keeruline. Peavad nad ju taotlema viisat igale poole minemiseks. Samuti ei usu ma, et noor 20-aastane tütarlaps ilma abikaasata üldse tohiks välismaale reisida...Samas, kes teab. Andsin tüdrukule oma facebook'i ja peatselt ta mulle sinna ka tervitused saatis. Igati meeldiv kokkupõrge kohalikega.

Mina ei ole pikk, nemad on lihtsalt lühikesed! :)

D-l oli diil koos ja ta oli väga õnnelik. Soovis meiega tähistada. Seetõttu sõitsime kohalikku poodi, kust ta lubas osta pudeli head viskit (Arrack), et siis õhtul autoliigud teha. Me nõustusime. Seejärel alustasime teekonda Sigiriya suunas. Sigiriya oli esimene ja kõige tähtsam vaatamisväärsus, mida mina Sri Lankal näha tahtsin. Õhtuhämaruses jõudsime külalistemajja Ancient Villas kohe Sigiriya lähedal. Pärast kiiret värskendust läksime kolmekesi külalistemaja väliterrassile. Donald oli ära rääkinud, et võtab oma alkoholi. Tellisime söögi, jõime pisut viskit ja ajasime tükk aega juttu. Viimaks kukkusime reisist väsinuna oma hotellivoodisse, et hommikul Sigiriya otsa trampida.

Sigiriya on suur vulkaanilise päritoluga kaljukogum keskmaal. Sigiriya kindlus koosneb suurtest veebasseinidest, mis algavad juba kaljust üsna eemalt, kalkukindlusest ja basseinidest, mis on rajatud kindluse tippi. Kogu kompleks on väidetavalt ehitatud AD 477 – 495. Kalju kõrgus merepinnast ca 370 m. (PS! säärelihased Adam's Peak'lt andsid endiselt mõnusalt tunda). Seda peetakse üheks kaasaegseks maailmaimeks.

Sigiriya

Sissepääs Sigiriyasse maksab 30 USD ning sissepääsu juures üritavad end igal sammul sulle kaela määrida giidid. Donald juhendas meid eelnevalt, et kui me kedagi ei taha, siis ei tohi välja teha ja kõik. Neid abistajaid aga leidus igal sammul. Kindluse otse ronimine oli palaval päeval paras katsusmus ning iga trepi või kõrgenduse juures leidus kohalik, kes üritas kätt abiks pakkuda või ennast sulle kaasa haakida. Muidugi tahavad nad pärast sult raha. Me otsustasime ilma abita hakkama saada, seega möödusime neist üsna külmalt ja abi vastu ei võtnud. Esimesed vaatamisväärsused olid kaljukoopas asuvad koopamaalid - frescod naistest. Mõned uskumused väidavad, et need olid kunagise kuninga haareminaised, samas teised väidavad, et need olid lihtsalt kindluses elavad ja töötavad naised. Naised nägid igaljuhul välja väga head :)

Frescod Sigiriya kaljukindlusest

Ka vaated kaljukogumilt olid võimsad nii ühele kui teisele poole. Enne tiputreppi on kivist välja tahutud lõvikäpad, mille vahelt lähevad trepiastmed tippu. Kõige kõrgemal üleval platool on taas basseinid, kus ilmselt on olnud mingid veeaiad vms. Hämmastav, mida inimesed on ikka ajaloos teinud. Kellel vähegi võimalik, minge kindlasti!

Lion Rock

Sigiriya otsas platool, mis on täis endiseid veeaedasid.

Pärast kaljukülastust viis Donald meid oma ehitusplatsile. Tore oli näha kohalikku ehitustööd. Näiteks segu ei tehtud enne valmis, vaid valati liiv vundamendiauku, siis segu ja siis vesi peale. Siis segati labidatega sealsamas.

Tulevane "Melrose Villas"

Ehitajad töötasid ilma elektrita. Peamaja ehk see kus Donald oma perega ja tema investorist sõber Itaaliast peatuma hakkavad oli juba peaaegu valmis. Koha nimeks saab Melrose Villas. Ilmselt mõne aja pärast peaks internetimaastikult selle nime järgi juba midagi üles leidma. Selles suhtes oli tema maalapi asukoht hea, et sealt paistis suur kivi ise kätte. Näiteks Ancient Villas juurde polnud midagi näha. Donald plaanib teha ka puumaja ehk kõigi mugavustega ööbimiskohta puu otsa. Meile igatahes lubas tasuta ööbimise, kui järgmine kord sinnakanti sattuma peaksime. Hea teada! :)

Võtsime suuna tagasi Colombo poole. Plaanis oli külastada veel kahte kohta. Mõnda Herb&Spice garden'it ja Dambulla koopatemplit... Sattusime mingisse riiklikus omandis olevasse ravimtaimeaeda. Sõbralik lokipea tervitas meid juba parklas ja viis meid ringkäigule. Ta tutvustas erinevaid taimi ja nende imeomadusi. Iga taime juurde oli valmis pandud potsik või pulbripütt, mida sai koha peal proovida või nuusutada. Anmarile määriti jala peal looduslikku karvaeemalduskreemi. (kahjuks on mul praeguseks hetkeks meelest läinud, mis taim see oli). Lõhnas nagu poes müüdavad karvakreemid ning karvad igatahes 3x3cm ruudukeselt Anmari jalalt eemaldatud said.

Karvaeemaldus in process..

Mulle määriti aga näkku imelist mandlikreemi, mis peaks 10 aastat noorendama. Naeruga mõtlesime, et Anmar võidakse eksikombel vangi viia - vaadatakse et käib 15-aastasega ringi. See on ju alles paragrahvi all :) Kuningkookospähkliõli pidi juuksed kasvama panema jne. Nägime ka valget pisikest ananassi ja saime 10-minutlise näidismassaazi mingite üldtoniseerivate õlidega. Massaaz oli igatahes väga mõnus, arvestades meie viimaste päevade mäkkeronimisi...

Haruldane pisike valge ananass

Ringkäik lõppes, nagu ikka, poes, kus hinnad olid megad. See kuningkookospähkliõli maksis üle 100 dollari, karvaeemaldus mingi 30 dollarit. Need olid muidugi esmased hinnad. Ma üritasin kaubelda kahte mandlikreemipotskut 2500 ruupiaga, kuid nad ei olnud selle hinnaga kuidagi nõus. Lahkusime tühjade kätega. Enne parklasse minekut, andis giid mõista, et ootab tippi. Küsis sedasi kenasti, et kuidas me temaga muidu rahule jäime, tema keele ja teadmistega. Ütlesime, et kõik OK ja saime kohe aru, et ahjaa..see koht... muidugi...Sri Lanka ju! :)

Dambulla, asub Matale provintsis. Seal samas, kust me Donaldile Mahindra ostsime. Dambulla koopatempel on ses suhtes võimas vaatepilt, et ilmselt on raske leida maailmas kohta, kus on nii palju Buddha kujukesi. Neid on nii palju, väiksemaid, suuremaid, istuvaid, lamavaid jne. Ära peab mainima ka selle, et koopatemplisse pääsemiseks peab taas üksjagu maad mäkke ronima. oi me kirusime, sest jalad olid ikka jube läbi (Adam, Sigiriya..oioioi). Nagu ikka - naised õlad kaetud ja jalad ka vähemalt põlvedeni. Vahetult enne piletikontrolli on keegi ärigeenius üles seadnud mõnikümmend riiulit ning väidab end olevat "Shoe caretaker". Ärge laske endale pada ajada. Nad üritavad väita, et peate oma jalanõud sinna jätma. Isegi seljakotti panemine pole lubatud. Ja kui te seda tema nähes teete, siis nad näitavad oma solvumist ja pahameelt teile kenasti välja. Soovitan neist lihtsalt mööda kõndida, sest seal kohas tegelikult ei ole üldse vaja jalanõusid veel ära võtta. Kuumal päeval on tulisel kivil paljajalu päris valus kõndida. Igatahes kingahoid maksis 25 ruupiat. Pole just palju, aga meil oli juba tropp ette tekkinud sellest, et igal sammul keegi tahab sind tüssata või sult raha välja pressida. Templis ei kulu üle tunni aja. Seal on 3 saali, kõik hämarad ja suhteliselt sarnased - ainult paksult Buddha kujusid täis. Templite juures leidub palju kerjuseid, kuigi peab mainima, et üleüldiselt väga palju me kerjuseid ei kohanudki. Õnneks.

 Dambulla Cave Temple

Kuna aeg sundis takka - kätte oli jõudnud 26. jaanuar ja meil olid õhtused lennupiletid Maldiivide pealinna Malé'sse võtsimegi suuna Colombo poole. Donald oli eelmisel õhtul viskiklaasi taga lubanud meid homme kodusele kiirele õhtusöögile kutsuda. Tegimegi tema kodus kiire peatuse. Enne seda aga ostsime teeäärsest putkast punaseid banaane. Need peaks olema nagu tavaliste banaanide kõrgem klass. Maitsesid väga hästi, kuid üsna sarnaselt tavalistele banaanidele.

Punased banaanid

Donaldi pere elab Negombos, katoliiklaste rajoonis, kenas suures valges majas. Alumisel korrusel nende endi eluruumid ning ülemisel korrusel 2 magamistuba, vannituba ja väike elutuba välja rentimiseks. Käisime dušš'i all, mis jube hästi sobis väsitava päeva lõpetamiseks enne lendu ja sõime kodust kanakarrit. Jätsime Donaldi perega hüvasti (tal on 2 poega) ja suundusime lennujaama poole, et samal õhtul juba tervitada kõikide honeymooner'ite paradiisikeskust - Maldiivide pealinna Malé't.

Donaldi perekond (v.a keskmine punapõsk) Negombost

Me jäime oma Sri Lanka reisiga väga rahule ning julgeme seda sihtkohta soovitada ka teistele reisuhuvilistele. Sellel maal on piisavalt palju pakkuda nii kultuuri- ja ajaloohuvilistele kui ka looduse ja rannapuhkuse otsijatele.

Siia ka Donaldi kontaktid korra veel:
Mobile. 0094 777 492 407
donaldrohitha@yahoo.com

PS! Vabandan võimalike kirjavigade eest - praegusel hetkel on tekst veel toimetamata.

Teevi

SRI LANKA 18.01 - 26.01.2012 VOL 1.

SRI LANKA - Sri on tuletatud inglisekeelsest sõnast 'Sir' ja tähendab austusväärset (respectable). Lanka tähendab õnne (luck).

Fakte:
Sri Lanka on saareriik Lõuna-Aasias. Kuni 1972. aastani kandis nime Tseilon (Ceylon). Endine Inglise koloonia (iseseisvus 04.02.1948

Pealinn: Colombo
Riigikord: Demokraatlik Sotsialistlik Vabariik
Rahvastiku arv: ca 21 000 000
Keeled: Singali (Sinhala) ja Tamili
Ajavöönd: UTC + 5:30
Valuuta: Ruupia (Rupee). 1 EUR = 145 ruupiat 
Usk: 80% Budism, 10 % Hinduism, 5 % Kristlus, 5 % Islam
President: Mahinda Rajapaksa

Saabusime Colombosse öösel vastu 18.01 umbes kell 3:30. Selja taga oli magamata öö ja ümberistumised Stockholmis ja Dohas – seega olime päris väsinud. Kuna me ei olnud sel korral väga hästi ettevalmistunud, teadsime vaid, et kuskil Hikkaduwas elab kutt nimega Camali (sel hetkel oli ta meie jaoks veel Camali – hiljem muutus Chamaraks – see oli tema õige nimi (:), kes on meile bookinud mingi majutuse, siis ei olnudki meil muud varianti, kui võtta suund Hikka poole.

Võtsime taksojuhi – Raja – 7000 ruupiat (PS! Donald teeb 6500-ga (1 EUR = 145 ruupiat).) ja 2,5 h ja olimegi Hikkaduwas. Rajal oli uus auto ja ta üritas olla igati OK, aga ei jätnud siiski väga usaldusväärset muljet. Püüdis küll väga müüa meile oma teenuseid pikemaks ajaks, kuid juba poolel teel Hikkasse olime suht kindlad, et me ei soovi neid kasutada. Päris kindlaks saime Hikkas koha peal olles, kui ta tahtis hakata raha juurde kauplema. NB! Olemas kiirtee Colombo-Galle. Tasuline. Ainus kiirtee Sri Lankal. Kiirtee seal tähendab kiirust 80 km/h. Ülejäänud teedel on hea kui 50 sisse saad.

Ainus koht, mida Hikkas teadsime oli Vibration ööklubi ja selle ette end ka viia lasime. Saatsime ka sms’i Chamara’le, kuna oli öö ja ei julgenud helistada. Hiljem selgus, et sms ei jõudnud kohale. Kell oli 6 hommikul ja olime väsinud. Läksime Vibration’i vastas asuvasse ehk esimesse külalistemajja - Casalanka. Pererahvas oli maja ees ja saatis lapsi kooli ning kutsusid meid lahkelt enda juurde. 1500 ruupia ja kaup koos. Tuba oli suhteliselt närune. Linad olid katki jms...aga põhimõtteliselt kõik magamiseks vajalik oli olemas. Magasime kella 14.00-ni.Vahepeal oli Chamara helistanud ja sms’i saatnud. Läksimegi Barracuda Diving Centre’sse temaga kohtuma.

Meie toake Casalankas. Keegi teine ajas sassi, meie ei tea midagi sellest! :)

Barracuda Diving Centre

Chamara on lühike, peenike, rosinasilmne :), sõbralik lokipea, kes töötab Barracuda’s divemasterina. Temani jõudsime läbi Terje, meie sukeldumisinstruktori, sõbra Kristiine kaudu (vahepeal selgus, et Kristiine on olnud ka Anmari naaber Võhmas). Kristiine on Hikkas veetnud palju aega ning kohalikele väga meelde jäänud. Ilmselt seetõttu oli ka meie vastuvõtt võrdlemisi soe ja kõik olid väga abivalmid.

Chamara oli teinud meile booking’u ja läksime ööbimiskohta üle vaatama. See oli apartment läbi kahe korruse. All köök ja nö elutuba, üleval kaks magamistuba ja wc-duširuum. Kahjuks ei olnud kliimat ja kõik 5 ööd olid väga kuuma unega. Oli küll üks logisev tiivik, mis tegi koledat häält ja millest eriti abi polnud. Samuti mingid cooler’d, millest me sotti ei saanud. Ehk siis nagu juba öeldud..kõik 5 ööd sai mööda saadetud väga palavates oludes. Hommikul olid näod paistes (seda vb ka mõningasest õllest) ja kerge higi kehast välja paisatud :). Hind siis 3000 ruupiat öö – terve apartement. See oli meie vajadusi arvestades ülemakstud, sest hiljem kuulsime ühtedelt eestlastelt, et nemad maksid AC’ga ruumi eest 2500 ruupiat... tünn..jälle!

Ehk siis... kolisime ennast Casalankast välja, otse Barracuda Diving Centre’i ja Tigri kohviku juurde, kus me veetsimegi järgnevad 5 ööd. Pererahvas oli üsna üllatunud, et me niimoodi keset päeva lähme - ise polnud sisuliselt seal veetnud ühtegi ööd - aga maksime ära ja jätsime hüvasti.

Hikkaduwa on põhimõtteliselt üks suur tänav – Galle Road, kust sõidavad läbi ka kõik rekkad ja konteinerid ning kus siis mõlemal pool tänavat on palju söögikohti, poekesi, hotelle ja külalistemaju ja muud turistile huvipakkuvaid putkasid. Ühel pool tänavat on kohe ookeani rand ja teiselt poolt lähevad teerajad sissepoole, kus kohalike külad.

  Killuke Galle Roadist, mis läbib Hikkaduwa rannaküla

Söögikohtasid, mis kõik kannavad uhkelt restorani nime, on leida igal sammul. Hinnatase suht ühtlane, üle keskmise eestlase rahakoti ei tohiks ükski roog olla. Kallim kulinaarne toode jäi menüüdes silma ca 2000 ruupiat maksev kalaline. Õlu (LION, 625 ml) üldiselt 200 – 250, enam-vähem kõikjal lisandub automaatselt 10 % service tax, tahad sa seda või ei taha. Riisiroad on ca 250 – 500, curry`d 400 – 700. Fried Bananad 270 – 450, roti 100 – 150 ruupiat. Enamik kohti on ’family owned’ ehk hästi on näha kuidas toimetavad nii ema-isa kui lapsed. Igal pool läheb jube palju aega – inimestel on lihtsalt nii muretud elud ja neil on enamvähem kõigest suht savi.

Meie põhilised paigad olid:

Sunset Bar – ookeani kaldal, väga hea asukoht, kus mõnus istuda. Muidu suhteliselt keskpärane koht – ei midagi erilist. Teenindus väga aeglane, aga see on aeglane enam-vähem kõikjal. Söömiseks võiks arvestada vähemalt tund aega, kindlam oleks poolteist tundi. Nende terrassilt on hästi näha Barracuda terrass ja kui kohalikud poisid seal bongot mängisid, oli päris tore kuulata :).

Dolphin Restaurant – heaks maamärgiks. Võrreldes teistega uhkem hoone – suur ja lillat värvi, samuti ookeani kaldal. Pakuvad ka tube. Teenindus jällegi kehva aga mõnus tsillida. Mina sain seal vist oma parima chicken noodles’i.

Taamal paistavad Dolphini alumise tasandi lauad. Palmid on upakil 2004. aastal Sri Lanka läänerannikust ülekäinud Tsunami tagajärjel.

Tigri – teistega võrreldes kõige lambikam asukoht – tänavalt polegi näha...tuleb minna läbi kitsa koridori ja siis leiadki lobudiku Tigri. PS! Samas koridoris asus meie apartement. Asukoht ses suhtes muidugi hea – taaskord ookeani kaldal. Käisin mitmel korral otsa nende terrassilt vees ujumas. Ei soovita osta kala – täiesti mõttetu (tuna). Tundus, et koht ka teistest mõnevõrra kallim.

Mina Tigris menüüd uurimas, tagant paistab ka Sunset Bar.

Vaade ookeanile

Funky de Bar – asub samuti ookeanipoolses ääres ning on üks päris chill koht. Seal on alati mõnus muusika. Selline Cafe del Mar’i moodi kerge house jms. Samuti olid seal parimad ja ka soodsaimad fried banana’d. Funky’s toimuvad peod neljapäeviti ja sinna me ka neljapäeval (19.01) koos Chamaraga maandusime. Jõime palju õlut ja tantsisime nii, et järgmisel päeval oli päris halb olla, Chamara kukkus jalgrattaga koju sõites oma õla sedasi ära, et pidi arsti juurde minema. Samuti oli tal suht mälukas – ime pole ka...ta ikka väga pisike mees  – 56 kg, 165 cm :).

Pidu!

Jama oli see, et olime järgmisel hommikul plaaninud sukelduma minna, aga nii hõreda olekuga ei hakanud riskima ja lükkasime järgmisse päeva edasi. Selle asemel läksime järgmisel hommikul (20.01) Chamara õhutusel rifile snorgeldama. Anmarile oli see esimene kord ja pohmell ja psühholoogia tegid oma töö ja ega tal väga ei õnnestunud . Minul oli see sisuliselt teine kord ning pohmell tegi oma töö ja kohe pärast snorgeldamist läks süda nii pahaks, et pidin tegema vahepeatuse vetsus ja seejärel tükk aega pikutama. Aga peab tunnistama, et väga hea vaade polnudki. Päike oli sel ajal juba suht kõrge ja nähtavus polnud väga hea. Samuti polnud väga palju kalu. Tipphetk oli ehk Nemo ehk Clownfish’i nägemine. Ahjaa..enne snorgeldamist kutsus Chamara meid randa tulnud merikilpkonni vaatama. Nimelt tulevad enam-vähem iga päev Chaaya Tranz hotelli ette rifile ujuma 2 suurt merikilpkonna.  See on palju toredam vaatepilt kui kuskil loomapargis.

Kilpad on lahedad! :)

Pärast snorgeldamist ja pikutamist otsustasime sõita Ambalagoda laguuni uudistama. Chamara organiseeris Tuk-Tuk’i (1500 ruupiat) ja tuli meiega kaasa. Laguuni on Hikkast ca 20 km. Paadisõidu eest pidime välja käima 3000 ruupiat – selgus, et hinnad olid just tõusnud. Vahetult ennem oli hinnaks olnud 2000 ruupiat. Paadisõit ja laguun ise aga super ilusad. Veetsime seal mitu tundi. Nägime palju kohalikke kalapaate ja krevetipüüdmise tarandikke.

Krevetipüüdmise tarandikud

Sillake ja tuk-tuk

Nagu ikkagi turistikohale omane, tuli peatselt pärast väljasõitu ka esimene turistilõks – väike poiss sõitis oma paadiga meie juurde, süles väike ahvipoeg ja surus ahvikest siis väikse raha eest mulle sülle. Muidugi käib seal maal nii, et tegu ennem ja raha pärast ehk siis ei ole võimalik enam raha maksmisest välja vingerdada. Ahvike oli nunnu, aga kriiskas terve aja. Sellest oli kahju. Viskasime kutile 100 ja sõitsime edasi.

Nautisime kuuma ilma ja tegime peatusi erinevates punktides. Väga põnev oli pisike saareke, kus elav perekond kasvatab kaneeli. Muidugi olid nad nõus demonstreerima, kuidas asi käib ning lõpus oli võimalik osta kaneeliõli, naturaalset kaneelipuru ja kaneelpulki.  400 ruupiat iga asi. Ostsime ühtteist, sest papa oli väga tore ja asjad tundusid ka toredad.

Cinnamon Papa koorimas kaneelikoort

Järgmine peatuspaik oli väike vaene budisti tempel keset laguuni. Väga tore kohalik munk tegi meile väikse ringkäigu ja tutvustas templit ja muid elu-olusid. Näitas ka väga vanu usuraamatuid, kus tähemärgid on graveeritud palmipuudest tehtud plaatidele ja siis kaetud mingi loodusliku õliga, et pikendada püsivust. Tänapäeval ei oskavat keegi enam seda õli teha. Kuna munk oli tore ja rääkis hästi inglise keelt, siis annetasime neile 1000 ruupiat. Sri Lanka puhul tuleb lihtsalt arvestada, et kukrut peab kergendama peaaegu igal sammul – nii ka templis. Munk mainis lõpus väga ilusti, et kui meile tempel meeldis, siis võime annetada, aga see ei ole kohustuslik. No kuidas sa siis keeldud...

Munk tutvustamas iidseid raamatuid

Laguuni sisse oli rajatud ka väike tilaapia kasvandus. Sinna oli kinni püütud ka pisike beebi-krokodill, kellega sai pilti teha. Tilaapiakasvanduses küsiti meilt 200 ruupiat nägu. Tagasiteel tundsin kuidas päike on liiga teinud – päikesekreem oli ka maha jäänud – ning põlesimegi mõlemad ära. Mina õlgadelt ja Anmar otse eest. Hiljem ajasime isegi naha maha... Tuk-tukiga tagasi Hikkasse sõites jäi tee peale ka Turtle Farm. C küsis, kas tahame minna ja meie mõtlesime, et eks siis lähme ja vaatame. Koht täiesti mõttetu, ei soovita isegi peatuda kellegil seal. Kole räpane..paar musta vanni, kus mõned invaliididest kilpad. Keskel vann, kus palju kilpkonnabeebisid ja annetuse eest saad siis ühe kilpa vette lahti lasta. Pilet muide 500 ruupiat ja annetus ka peaks olema vähemalt 500 ruupiat. Vaesed kilpkonnad, kes seal elama peavad... Õhtupoolikul tagasi Hikkas olles, leppisime C-ga kokku, et lähme puhkame vähe ja siis kohtume õhtul, et Vibrationisse minna.

Tilapia Plantation

Anmar ja baby-croc

Kilpkonnabeebi näruses Turtle Farmis

Vibration – väga lahe koht. Nagu suur sisehoov. Seal on samuti nii külalistemaja kui peokoht. Meie läksime reedel, kui seal toimus pidu (igal reedel). Kuna neljapäevasest Funky’st oli hõre olla, võtsime vähe rahulikumalt. Pidime Chamaraga küll kohtuma, aga kuna tal õlg tegi väga valu jäi ta koju ning palus oma semudel meie eest hoolt kanda. Maandusimegi sukeldujapoiste lauda, kus parajasti jagati kohalikku arracki (arrack tähendab põhimõtteliselt alkoholi, aga neil on enda mingi pop jook – välja näeb nagu green label, aga nimi on arrack ja vist 33 vol’i. Poes hind 750 ruupiat). Igatahes Chamara sõber Bundy (ma täpselt ei tea kirjapilti) oli väga tähelepanelik ja abivalmis.

 Bundy & Anmar

Sri Lanka rahvusmask (jalgadega).

Õhtu tipphetk oli ehk, kui natuke pärast keskööd tulid lavale bongo-mängijad ja mängisid tükk aega. Väga hästi mängisid. Natuke pärast seda läksime meiegi kotile, et siis järgmisel päeval hommikuseks sukeldumiseks vormis olla. Enne tuppa jõudmist, tahtis Anmar aga Rotit ja Bundy tuli meiega kaasa ja sai söödud mingeid üsna vürtsikaid Rotisid Vibrationi vastas olevas Roti Shopis. Rotisid on seal üldse väga palju ja igal pool. Peame aga tunnistama, et Tais saadud banaani-muna roti kondenspiimaga oli siiski parim kõigist.

Menüü

Järgmisel hommikul (21.01) läksimegi sukelduma. Anmar kahtles enne seda tükk aega, kuna teda vaevasid kõhuhädad. Lõpuks otsustas siiski tulla. Barracuda paat koos Bundy ja C-ga viis meid kaldast ca paarsada meetrit eemale madalale rifile. C juhendas kuidas ennast paadist koos varustusega välja visata ning mõne hetke pärast leidsimegi end veest. Hakkasime vajuma . Anmaril oli probleeme tasakaalustamisega. Kõrvad tegi valu ja läksid lukku. Mina seda kohe ei märganudki, aga A jäigi üles paadi ümber ujuma ning meie C-ga läksime alla. Max sügavus oli 8,2 m ja pm nägme ainult üsna keskpärast riffi, suht vähese ja ühevärvilise taimestikuga. Sekka mõned kalad. Nähtavus oli kehvapoolne – Päike juba ilmselt liiga kõrgel ja kõik ringi ujuvad planktoniosakesed olid hästi näha. Olime all 35 minutit ja minul oli õhku alles veel üle 100 bar’i. Kuna aga sukeldutakse tiimina, siis pidime minema üles tagasi, kuna tegelikult ei oleks tohtinud me üldse Anmarit üles üksi jätta. Mina läksin paati ja C proovis uuesti viia Anmari alla. Nad olid all ca 15 min ja siis tulid nemadki tagasi. Mõlemad peame tõdema, et meie esimene ookeanisukeldumine ei olnud eriline elamus. Ühtteist kasulikku aga õppisime küll. Pärast sukeldumist mõnulesime natuke aega rannas. Ujusime, päevitasime, tukkusime, mina jõin kookospähkli vett ja puhkasime niisama.

Algajad sukeldumishuvilised.

Kookospähkli müüja. 100 ruupiat tk.

Õhtul kohtusime Chamara sõbra autojuhiga, kellelt tahstime võtta hinnapakkumisi ringreisiks. Plaan oli ringreisi alustada esmaspäeva hommikul. Kuna vend aga rääkis üsna lonkavat inglise keelt ja tema hind oli siiski kallim meile juba pakutud hinnast (Vahepeal olime trip.ee’st avastatud Donald’lt juba hinnad saanud) otsustasime siiski Donaldi kasuks. Chamara tõi mõned väiksed Lion’d ja istusime randa ja rääkisime juttu. Anmaril tuli idee minna kalale ja Chamara arvas, et pole probleemi. Lubas meid homme õhtul retkele mineva kalapaadi meeskonda sebida. Järgmisel hommikul (pühapäev 22.01) aga selgus, et paadil oli võrk katki läinud ja mehed ei lähegi välja. Jäi lootus, et saame kalale minna esmaspäeva hommikuse (väljumine 4:30) meeskonnaga ning nii ka läks. 

Pühapäeval aga läksime Hikkaduwa külakeskusesse pühapäeva turule. Turud meile alati väga meeldivad. Seal käib lahe sagimine ja eriti toredad on sellised turud, kus müüakse palju kohapeal kasvatatud köögivilju ja muud toidukraami. Ostsime koju kaasa piri-piri pulbrit, sõime väikseid maitsvaid banaane ja jalutasime niisama. Kuna oleme küüslauguhuvlised, ostsime koju kaasa ka natuke Sri Lanka küüslauku, et siis vahet tuvastada. Samuti mõned ingverijuurikad. Ingverit kasutavad nemad oma toitudes väga palju.

Küüslaugu ostmine

Söö redist ja hambad on terved! :)

Bananananana

Pärast turutiire läksime jalutasime pisut kohalike inimeste kodutänavates. Mehed olid enamasti kodudest väljas tööl või niisama päeva õhtusse saatmas ja naised ja lapsed toimetasid/lesisid kodudes. ilmselgelt ei olnud me esimesed turistid selles tänavas, sest lapsed kõik hõikasid meile: "Hello, bombo?" Me ei saanud aru, mida nad peavad "bombo" all silmas, aga hiljem saime teada, et see tähendas kingitust või magusat. Meil ei olnud midagi kaasas ja mõnes mõttes parem ka - kõigile poleks nagunii jagunud ja draamat me ei tahtnud tekitada.Samuti nägime otse inimeste kodude juures jõe ääres suurt varaani või iguaani või igatahes mingit dinosaurustest pärinevat elukat.

 Vähe kobedam kohalik elamu

Kellegi koduloom?

Pärast turgu ja lõunasööki, sõitsime Galle linna. Chamara organiseeris tuki ja tuli taas meiega kaasa. Galle on suurim linn Lääneprovintsis. Tegelikult ei olegi seal suurt muud midagi uudistada kui Galle Fort'i. Jalutasimegi seal tükk aega. Kindlus esitati esmakordselt 1588 aastal portugaallaste poolt ja siis hiljem 17. sajandil tugevdati ja täiustati kõvasti hollandlaste poolt.

Galle fort

Külastuse tipphetk oli ehk üks kõrgem kindluseääreke, kus seisus hulk kohalikke kutte. Selgus, et need on nö kaskadöörid, kes üritavad turistidelt välja kaubelda diidli, et nemad hüppavadn alla kaljude ja kivide vahele ja siis turistid maksavad neile selle eest. Me ei olnud küll sellest vaatemängust otseselt huvitatud, kuid kuidagi väga peenelt tehti meile ikkagi ära ja üks kutt sooritaski hüppe. Tehnika oli igal juhul väga hästi välja töötatud. Toetasime siis tema riske täis elu 500 ruupiaga. Huvitav oli aga see, et hüppajatel oli lausa oma pealik, kes neid koordineeris ja kampu oli mitu. Enne meid, taheti ühelt sakslaselt hüppe eest 20 taala saada :).

Amet!

Tagasiteel Hikka poole põrkasime läbi ka Gem factoryst ehk siis vääriskivi kaevandusest. Kaevandus oli aga üsnagi kaheldav rajatis. Maja taga oli auk, kust väidetavalt kaevandati valget kuukivi, seal kõrval paar poissi lihvisid neid kive käsikäiade taga. Ringkäik oli väga lühike ja meid juhatati kiirelt üles uhkesse müügisaali, kus oli vähemalt 6 tühja passivat müügimeest. Ruum oli hoolega ära remonditud ja AC-tatud et ikka kunde kergemini raha välja käiks. Vuhveldasin neile, et oleme väga vaesed inimesed ja me ei saa midagi osta ja tulime tulema.Seejärel tegime kiire peatuse ka nn siidivabrikus, mis ka erilist äramärkimist ei vääri. Paar ussikest olid kausis koos mooruspuu lehtedega (väidetavalt sobivad siidiussidele ainult need lehed) ja kiirelt kohe müügisaali. Seal me ei jõudnudki ringi vaadata, kuna avastasime eest eestlased ning puhusime nendega mõned sõnad juttu ning väljusime ja sõitsime edasi Hikka suunas.

Kuna oli meie peaaegu viimane õhtu Hikkas, oli viimane aeg teha ka natuke shopingut. Õhtul läksimegi jalutama. Sattusime väga toredasse putkasse, kus üks sõbraliku ilmega mees (Henry of Hikkaduwa) põrandal puutööd nikerdas. Puukujusid oli tal välja pandud omajagu. Enamik mediteerivad vanad mehed/naised. Kunstnik võttis meid väga soojalt vastu ja meile väga meeldisid tema tööd. Valisimegi ühe välja ja saime hinnaski kaubale - ca 20 EUR. Palusin veel meistrimehel kujule peale kirjutada tema nime – Henri, Hikka ja 2012. Samal ajal pakkus ta meile viskit ja rääkis oma elust ja mõttemaailmast. Selgus, et ta on käinud isegi Euroopas – nimelt on tal olnud enda tööde väljanäitus Rootsis. Samuti on temast, kui oma perekonna 4. Generatsiooni puutöömehest, kirjutatud mitmeid artikleid erinevates väljaannetes, mis kenasti ka tema putka seinal olid. Täpset asukohta ei mäleta, aga see oli ookeanipoolsel teeserval, Funky de Bar’i ja Citrus hotelli vahel. Soovitame läbi astuda. Järgmisel päeval viisime Henryle suveniiriks ka väikse pudeli Vana Tallinnat. Ta lubas ära juua ja pudeli kenasti mälestuseks alles jätta :)

 Henry of Hikkaduwa ja tema kujukesed

Henry meie soetatud kujuga

Aga ostmisest veel.. päris viimasel õhtul ostis Anmar ka lühikesi pükse, mis seal väga odavad. 3 paari Billabongi/Quiksilveri ujumispükse 12 EUR eest. Äss diil.

Aga nagu juba põgusalt mainitud, siis kalaleminek ei jäänud ära, vaid saime kalale esmaspäeva hommikul. Lükkasime Donaldiga ärasõidu teisipäeva hommikule ning esmaspäeva hommikul ärkasimegi enne 4, et õigeks ajaks kalasadamasse jõuda.Muuseas, ärgates tegime avastuse, et kuigi me sääski eriti kuskil ei olnud näinud ja ka pininat ei olnud täheldanud, olime me jube esimesest ööst alates sääskede poolt ikkagi väga ära söödud. Anmaril oli lausa käsi paistes. Sel ööl siis lõime tuled põlema ja avastasime - ohhoo -  meie tuba oli sääski täis. No neid oli ikka mitukümmend. Kuna sääsed end varem otseselt näole polnud andnud, kahtlustasime juba mingeid allergiaid või muid kurikaelu, aga nüüd oli asi selge. Veel selgem oli see, et mina selles õnnetus toakeses enam ühtegi ööd veeta ei tahtnud. Selle teadmisega läksime kalale. Loodan väga, et Anmar kirjutab kalapüügist Sri Lanka moodi eraldi väikese peatüki, seega ma ei hakka seda toredat elamust praegu väga kirjeldama. Lühidalt mainin küll ära, et kalaleminek oli ehk üks toredamaid ja ehedamaid elamusi Sri Lanka reisilt. Hoolimata sellest, et jäin suht kohe pärast väljasõitu merehaigeks ja oksendasin paadikesel (näeb välja rohkem kanuu) end korralikult tühjaks. Samuti ei pääse ma praegu kuidagi tõsiasja mainimisest, et kala see kalameeskond seekord ei saanud. Mina olen kuulnud, et naine paadis toob õnnetust, ehk olin põhjuseks mina? :)

Traditsiooniline kalapaat Sri Lankal. Või peaks seda hoopis kutsuma kalakanuuks?

Igal juhul olime 8 paiku kalasadamas tagasi ja läksime kalaturule, et siiski värsket kala osta. Plaan oli see mõnda restosse viia ja endale ära lasta küpsetada. Ostsime Jackfishi ja viisime Sunsetisse. Ca 4 tunni pärast läksime sööma. Lühidalt aga tabavalt öeldes: oli maitsev, aga ei vastanud päris ootustele. Igal juhul sõime 1,5 kg kaaluvast kalast julgelt enamiku ära.

Anmar kalaturul kauplemas..

Ja pärast teesklemas, et püüdis selle ise paljaste kätega :) ...

Ja siin kalake juba küpsetatult...

Pärast kalarooga kolisime välja. Viisime oma kodinad tuk-tukiga ca 100 m Galle pool asuvasse Fortune Guesthouse’i. 3500 ruupiat öö ja selle sees oli ka AC. Üle pika aja veetsin esimese mõnusa ööune.

Top Secret – viimasel õhtul läksime kolmekesi istuma Top Secretisse. Olime seal maandunud ka ühel eelneval õhtul. Istusime päris pikalt ja rääkisime eluoludest siinpool ja sealpool. Koht on väga lahe. Selline tõeline rannabaar, kus Araabia stiilis lesilad patjadega, samuti rannas lõke ja üldse selline väga tore kohake. Seal saab ka ööbida ja algselt sinna me elama pidimegi minema, aga kahjuks tundsime koha vastu huvi liiga hilja ja kõik toad olid täis. Omanikud on Austria naine ja Sri Lanka mees.Jätsime Chamaraga soojalt hüvasti ning nautisime AC-ga tuba Fortune’s. Hommikul kell 9.00 ootas meid Donald ning läksime lühikesele Sri Lanka ringreisile. Sellest juba järgnevas peatükis, aga enne veel mõned mõtted:

• Toiduoha väljanägemisest ei sõltu hind ja toidu kvaliteet.

Hindade juures jäi veel meelde eriti odavad riided ja kotid. Enamasti on igas poekeses õmblusmasin ja kergemad riideesemed õmmeldakse sulle koha peal kiirelt valmis. Pean tunnistama, et selle võrra ei ole ka õmblemiskvaliteet parim. Küll, aga kangad on ilusad ja erinevaid suviseid jupikesi tasub sealt soetada küll.

• Hikka külasisesed sõidud on Tukiga 100 ( küsib reeglina 150 ).

-          Hull külasisene liiklus, eriti abusrdselt  kihutavad bussijuhid, lärm nii öösel, kui päeval.

-          Tüütud myfriendid ehk beach boy`d – vältida, vältida, vältida!!!
-      Hikkas ja tegelikult terves Sri Lankas on palju väega väeti välimusega koeri. Nendest on nii kahju - paljud on kärnas ja väga kõhnad.

+ kena rand
+ mõistliku hinnaga majutus ( al 2500 eest saad AC toa )

Ringi sõitmiseks julgeme siiralt soovitada Donaldit, kes võitis meie usalduse, temast rohkem ka järgmises peatükis, aga kontaktid juba ka siia:

Donald Rohitha (elab Negombos)

Mobile. 0094 777 492 407donaldrohitha@yahoo.com

Санкт-Петербург

Trip meie lähimasse suurlinna sai teoks tänu Katile ja Marisele, kes mõnede nädalate eest sebisid kokku 10-pealise pundi.
Tänu uuele laevaliinile, mis ka Tallinnast Peterburi sõidab, saab seda külastada viisavabalt. Ehk laevareisijatele kehtib 72-tunnine viisavabadus. Õhtul laeva, järgmine päev Piiteris ja uueks hommikuks koju tagasi.
Meie laevasõit algas 30.10. ja peale vähese unega ööd ( ajavahe on 2 tundi ) olimegi hommikul SP sadamas. Ainsa ebamugava üllatusena kogu asja juures võib mainida aeganõudvat passikontrolli, mis nii maha minnes, kui peale tulles nõudis kokku ca 3,5 tundi. Laevafirma lubatud buss toimetas kõik külalised kenasti kesklinna ja ka tagasi. Alustasime oma linnatuuri hommikusöögiga väikeses kohvikus, mis oli 100% kaasmaalaste päralt ( üks soomlane oli tegelikult ka ). Peale meie sattus samas kohas einestama veel teinegi laevaseltskond. Toit nagu toit ikka, kõht sai igatahes täis.
Et perekond Kannimäe oli mõned aastad tagasi seda ajaloolist linna külastanud, siis nende juhendamisel suundusime Nevski prospektile. Tänu Dima utsitamisele omakorda tunnisele laevatripile mööda kanaleid ja Neevat. Minu viimasest Peterburi külastusest on möödas 18 aastat ja suurt miskit ei mäleta. Igatahes sellest korrast jääb väga hästi meelde puhas ja äärmiselt uhke vana arhitektuuriga linn. Heakorra nimel on palju tehtud ( küll ka teha on veel ), aga kel silm kaunitel hoonetel puhkab, siis juba see on põhjus sinna minemiseks.
Et meie seltskonna reisi üks põhjuseid oli jõulupidu, pidid kõik asjaosalised leidma õhtuseks kingijagamiseks "padaroki" väärtusega 50 rubla. Ehk 1 eur ja suti peale ( kurss oli 42 rbl / 1 eur ). See ajendas meid otsima turgu, kust selle raha eest oli lootus midagi leida. Aga, suurem osa meist igatahes turule ei jõudnud. Kes sai kingi apteegist, kes poest, kes putkast - aga eesmärk oli kõigil täidetud.

Turu otsinguil leidsime laiba. No otseselt ei leidnud, sest me polnud esimesed. Aga üks surnud tegelane tänava serval igatahes vedeles. Õõvastavalt elutuks tõmbunud olendist oli kiletükiga vaid kaetud pea. Surm ei hüüa tulles.
Omamoodi on venelaste komme inglise keelt oma kirillitsas kirjutada ja politsei näeb ikka välja nagu miilits. Vatijopedega vanad valivad tee ääres saua välkudes muudkui uusi motoriste.
Jõudsime külastada ka ühte einelauda või sööklat, kuidas kellelegi just lausuda meeldib. Ca 5-6 eur eest õnnestub kaks täitsa toredat praadi saada. Peterburg ( vist ka Venemaa üldse ) on väga kallis, kuid täiesti kesklinnas olevat puhast toidukohta selleks küll pidada ei saa.
Tore oli.