Saturday, November 5, 2011

Санкт-Петербург

Trip meie lähimasse suurlinna sai teoks tänu Katile ja Marisele, kes mõnede nädalate eest sebisid kokku 10-pealise pundi.
Tänu uuele laevaliinile, mis ka Tallinnast Peterburi sõidab, saab seda külastada viisavabalt. Ehk laevareisijatele kehtib 72-tunnine viisavabadus. Õhtul laeva, järgmine päev Piiteris ja uueks hommikuks koju tagasi.
Meie laevasõit algas 30.10. ja peale vähese unega ööd ( ajavahe on 2 tundi ) olimegi hommikul SP sadamas. Ainsa ebamugava üllatusena kogu asja juures võib mainida aeganõudvat passikontrolli, mis nii maha minnes, kui peale tulles nõudis kokku ca 3,5 tundi. Laevafirma lubatud buss toimetas kõik külalised kenasti kesklinna ja ka tagasi. Alustasime oma linnatuuri hommikusöögiga väikeses kohvikus, mis oli 100% kaasmaalaste päralt ( üks soomlane oli tegelikult ka ). Peale meie sattus samas kohas einestama veel teinegi laevaseltskond. Toit nagu toit ikka, kõht sai igatahes täis.
Et perekond Kannimäe oli mõned aastad tagasi seda ajaloolist linna külastanud, siis nende juhendamisel suundusime Nevski prospektile. Tänu Dima utsitamisele omakorda tunnisele laevatripile mööda kanaleid ja Neevat. Minu viimasest Peterburi külastusest on möödas 18 aastat ja suurt miskit ei mäleta. Igatahes sellest korrast jääb väga hästi meelde puhas ja äärmiselt uhke vana arhitektuuriga linn. Heakorra nimel on palju tehtud ( küll ka teha on veel ), aga kel silm kaunitel hoonetel puhkab, siis juba see on põhjus sinna minemiseks.
Et meie seltskonna reisi üks põhjuseid oli jõulupidu, pidid kõik asjaosalised leidma õhtuseks kingijagamiseks "padaroki" väärtusega 50 rubla. Ehk 1 eur ja suti peale ( kurss oli 42 rbl / 1 eur ). See ajendas meid otsima turgu, kust selle raha eest oli lootus midagi leida. Aga, suurem osa meist igatahes turule ei jõudnud. Kes sai kingi apteegist, kes poest, kes putkast - aga eesmärk oli kõigil täidetud.
Turu otsinguil leidsime laiba. No otseselt ei leidnud, sest me polnud esimesed. Aga üks surnud tegelane tänava serval igatahes vedeles. Õõvastavalt elutuks tõmbunud olendist oli kiletükiga vaid kaetud pea. Surm ei hüüa tulles.
Omamoodi on venelaste komme inglise keelt oma kirillitsas kirjutada ja politsei näeb ikka välja nagu miilits. Vatijopedega vanad valivad tee ääres saua välkudes muudkui uusi motoriste.
Jõudsime külastada ka ühte einelauda või sööklat, kuidas kellelegi just lausuda meeldib. Ca 5-6 eur eest õnnestub kaks täitsa toredat praadi saada. Peterburg ( vist ka Venemaa üldse ) on väga kallis, kuid täiesti kesklinnas olevat puhast toidukohta selleks küll pidada ei saa.
Tore oli.